Teadaanded

In Memoriam
Ulve Särev-Kolk
11. 09. 1928 – 05. 08. 2017

Juba aastaid võtab Eesti Kirjandusmuuseumi pikas koridoris külastajaid vastu Kristian Jaak Peterson, maali kujul (1961, õli, lõuend). Aga vähesed teavad, et signatuuri U. Kolk taga ei peitu mitte folklorist ja muusikamees Udo Kolk, vaid tema vanem õde Ulve. Siit saame esimese vihje kunstniku ülimalt tagasihoidlikule loomusele. Ulve Särev (aastani 1970 Kolk) oli neid professionaale, kes suhteliselt lahedamas õhkkonnas 1950. aastate lõpust 1960. aastate keskpaigani esines tähelepandavalt näitustel Tartus ja Tallinnas. Aga keda ei võetud Eesti NSV Kunstnike Liitu, mis tähendas ühtlasi ka tõrjumist näitustelt, kui kruvid 1960. aastate lõpust taas kinni keerati. Siis kui teised hakkasid tublisti oma nõukogulikku karjääri üles ehitama, jäid nemad aastakümneiks varju. Ülekohus tekitas hingehaava, mis oli visa paranema, millest tervenemine võttis aastaid ka veel pärast Eesti vabanemist. Alles 2001. aastal oli Ulve Särev valmis astuma Tartu Kunstnike Liitu. Ometi ei läinud korda teda pehmeks rääkida isiknäituse korraldamise asjus.

Tartus sündinud Ulve Kolk õppis Tartu Õpetajate Seminari algkoolis ja Tartu 2. Keskkoolis. 1947. aastal astus ta Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti, kus tema olulisimaks õppejõuks sai Johannes Võerahansu, aga värvikamate juhendajate seas oli ka näiteks Rudolf Sepp, diplomitööd juhendas Ants Viidalepp. Ulve Kolk kuulus nende sekka, kellel lasti veel lõpetada Tartus, pääle Tartu Riikliku Kunstiinstituudi likvideerimist 1950. aastal, juba Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi nime all. Tema 1953. aasta kaaslõpetajate seas olid Leili Muuga, Luulik Kokamägi, Melanie Soosuu (Arrak) ja Raimo Saare.

Leiba teenis Ulve Särev alul õpetajana Rakveres ja Tartus, hiljem kujunduskunstnikuna piimakombinaadis, kaubandusvalitsuse reklaamigrupis Must Kass ja kõige kauem Arsi dekooriateljees, kus tuli ette nii mõnigi väärt tellimus ja paeluv tulemus, kasvõi näiteks ülikooli 350. juubeliga seotud meened.

Järelpallaslase Ulve Särevi vabalooming jätkus varjus, iseenda ja lähema ringi rõõmuks. Värskendavalt mõjus tema nii vanade kui ka uute teoste jõudmine näitustele uue sajandi alguses. Ulve Särevi portrees, vaikelus lilledega ja ilma ning maastikus leidub poeetilist õhustikku ja valgusvarjulist impressiooni, millele lisandub aja jooksul aredat värviüldistust. Ta on maalinud peamiselt õliga, aga viljelnud ka akvarelli ja pastelli.

Hoopis isemoodi elu elas samal ajal Ulve Särevi eksliibriselooming, mis liikus näitustel nii Eestis kui ka välismaal. Tema vähemalt sadakonna raamatumärgi seas on ehk õnnestunuimad bioloogile Eino Krallile ja põllumajandusteadlasele Elmar Järvesoole loodud taiesed.

Kel oli õnn Ulve Särevit tunda ja temaga suhelda, kogesid elus üht tundlikku ja võluvat kunstnikuhinge.

Enn Lillemets

Tartu Kunstnike Liit

………………………………………………………………………………………………………………………………….

In memoriam
Astrid Rammo-Saare
08. IV 1929 – 14. VII 2016

On lahkunud Tartu maalikunstnik, Tartu kunstikooli kauaaegne joonistusõpetaja. Astrid Saare (1958. aastani Rammo) sündis Tartus ja omandas seal keskhariduse ning alustas ka oma kunstõpinguid 1949. aastal Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis maalikunsti alal. Lõpetas selle aga 1955. aastal Tallinnas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, sest kunstikõrghariduse andmine koondati Tallinna. 1957 – 1992. aastani töötas Tartu Kunstikooli joonistusõpetajana, siis pensionile minekuni ka maaliõpetajana. Õpilastele sisendas ta julgust ja oma korrektsusega ka enesekindlust.
Näitustel hakkas Astrid Saare esinema 1956. aastast ning ei jätnud vahele ühtegi Tartu kunstinäitust. 1957. aastast kuulus kunstnike liitu.
1961. aastal oli ta esimene isikunäitus Tartu Kunstnike ja Tartu Kirjanike Majas. Ta on viljelenud peamiselt õli- ja pastellmaali, loonud realistlikke portreid, impressionismist mõjutatud linna- ja maastikuvaateid. Kui Tartu maali austajad ei leidnud näitusel Astrid Saare tihedalt läbi maalitud postimpressionistlikke teoseid, jäi midagi puudu. Tema teoseid leidub Tartu Kunstimuuseumis ja erakogudes.
Inimesena oli Astrid Saare tagasihoidlik, kuid kunstiküsimustes range ja täpne.

 

Eesti Kunstnike Liit
Tartu Kunstnike Liit
Tartu Kunstikool

………………………………………………………………………………………….

In memoriam
Inge Malin
23. V 1928 – 08. V 2016

On lahkunud Tartu nahakunstnik Inge Malin.
Inge Malin sündis Viljandis maamõõtja Aadu Rühka perekonnas. Kooliteed alustas ta Viljandi algkoolis ja jätkas Haridusseltsi Tütarlastegümnaasiumis. 1944. aastal kolis perekond Haapsallu, kus Inge Malin lõpetas 1947. aastal keskkooli. 1948. aastal astus ta Tallinna Riiklikku Tarbekunstiinstituuti, mille lõpetas 1954. aastal nahakunsti erialal.
Pärast lõpetamist suunati kunstnik kunstifondi Tartu osakonda (hilisem Ars), kus ta töötas pensionile minekuni 1986. aastal. 1957. aastast hakkas ta esinema kunstinäitustel ning 1973. aastal võeti ta Eesti Kunstnike Liidu liikmeks. Inge Malini töid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus.
Inge Malini kunst on lüüriline. Loodusest võetud motiivid – samblikud, õied, linnud, loomad, kalad on antud edasi klassikalises vooltehnikas, juugendlikult voolav stiliseering moodustab kauni ornamendi ja mõjub tihti muinasjutulisena.
Inge Malini ja tema abikaasa, maalikunstnik Ilmar Malini lastest, tütar Least, poeg Jaanist ja tütretütar Ruudast on kasvanud tublid kunstiinimesed. Inge Malin jääb meelde isikupärase kunstniku ja sõbraliku kaaslasena.

Tartu Kunstnike Liit
Eesti Kunstnike Liit
Tartu Kunstimuuseum
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

…………………………………………………………
In Memoriam
Andrus Kasemaa
28.10.1941 – 18.03.2016

Manalateele lahkus kunstnik ja pedagoog Andrus Kasemaa.
Tallinnas keerukal sõja-aastal sündinud Kasemaa kasvamisaeg oli ohtuderikas ning jättis, tema enda väite kohaselt, jälgi ta iseloomu ja ellu. Kunstihuvi avaldus väga varakult. Poisieast peale armastas ta voolida ja seda harrastust juba teadlikumalt arendas ta edasi Pioneeride Palee skulptuuriringis õpetaja Kalju Reiteli juhendamisel. Järgnesid õpingud Tartu Kunstikoolis (aastatel 1962 – 1967) ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas Kasemaa 1972. aastal skulptuuri erialal. Üsna pea asus ta elama Tartusse, kus algul töötas õpetajana Tartu Kunstikoolis ning seejärel aastatel 1974 – 1993 oli ülikooli kunstikabineti juhataja. Tegevus pedagoogina jätkus ka Austraalias (1993 – 1995) ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (aastani 2008).
Isikunäitusel Tallinna kunstisalongis (1977, koos Saskia Kasemaaga) eksponeeris ta üksnes skulptuure, kuid aasta-aastalt pühendus üha enam joonistamisele. Fantaasia rebis end lahti skulptuurimaterjalide vangistusest ja 1986. aastal Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis toimunud isikunäitus oli juba suurte ekspressiivsete söejoonistuste päralt. Kasemaa ideaal ja siht oli luua ka joonistades plastiliselt pingestatud vorme. Kui Austraalias elades esines ta Canberras ja Sydney’is, märkis sealne kunstikriitik Elwyn Lynn: „Kasemaa jooned lausa lõikuvad piklikku paberilehte, mida kunstnik kohtleb nagu skulptor marmorikamakat.“ Samuti hindas ja tunnustas kriitik Kasemaa joonistustes avalduvat intensiivset fantaasiat ning arvas neis ilmnevat uut suunda mütoloogiliste teemade alal.
Sajandi lõpuaastatel piirdus Kasemaa joonistuste väiksemate formaatidega, kasutas ka voolavat akvarelli, ent uut perioodi ja viimase aastakümne hoogsat loomingut märgistasid ülimalt värvilised pastellid. 2011. aasta sügisel toimunud juubelinäitusel eksponeeris ta ainuüksi viimase aasta töid – need täitsid küllastunult Tartu Kunstimaja suure galerii. Ja kiirelt improviseerides, andudes vabale mängule jätkas ta joonistamist pärast näitustki.
Juubelinäitus pälvis Kristjan Raua preemia, varasemad tunnustused pärinesid aastatest 1991 ja 2004 (Ants Laikmaa ja Ado Vabbe nimelised preemiad), Anton Starkopfi preemia sai ta 2008. aastal ja rahvusvahelise joonistuste näituse „Manu propria“ diplomi aastal 2009.
Kasemaa töid on esitatud välisnäitustel Saksamaal, Soomes, Slovakkias ja Rootsis. Austraalias loodut ei ole Eestis seni tutvustatud ja Kasemaa kunsti koondavat retrospektiivi tuleb veel oodata. Viimase aja looming oli kui eluloo vahetu performance, tulvil groteskset kujundlikkust ja juhustemängu – tulevastele eksponeerijatele pakub joonistuste rohkus avastusrõõmu ja seab neid ka valikuraskustesse.
Lahkunud on kunstnik, kes paljude aastate vältel püüdis õhutada oma õpilaste loomingulisust ja kelle kunsti fantaasiarikkus jääb elamusi ja loomingulisust edasiselt genereerima eesti kunsti ajaloos.

Hüvastijätt Andrus Kasemaaga pühapäeval, 27. märtsil kell 13.00 Tartus Kunstimajas.
Pärgi palun mitte tuua.

Eesti Kunstnike Liit
Tartu Kunstnike Liit
Tartu Kunstimuuseum
Tartu Kõrgem Kunstikool

Ärasaatmine pühapäeval, 27. märtsil Tartu Kunstimajas.
Pärgi palun mitte tuua.

…………………………………………
In Memoriam
Lembit Saarts
28.09.1924 – 16.03.2016

Kevadkuu 16. päeva pärastlõunal suri Tartus selsamal päeval haiglasse viidud Lembit Saarts, viimaseid Kõrgemas Kunstikoolis „Pallas” õpinguid alustanud kunstnikke. Särav, soe ja vaimukas inimene ning musikaalne värvitundja ja andekas komponeerija. Suur mängumees nii elus kui ka kunstis.
Lembit Saartsi puhul on kirja pandud, et ta sündis Tartumaal Vana-Kuuste vallas Rebase talus taluniku perekonnas, aga ta ise armastas rõhutada, et tema isa oli meremees, kes oli selleks ajaks taandunud Emajõele. Isal olid ühised juured Lembitu õpingukaaslase Lüüdia Vallimäe-Margi esivanematega Hiiumaal. 1942. aastal astus Lembit Tartus saksaegsesse „Pallase” kooli. Sõja ajal oli ta müünud ka oma esimese pildi, Antiku kunsti- ja raamatuantikvariaadis Raekoja platsil. Tema olulisimad õppejõud olid „Pallases” ning sõjajärgses Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu ja Elmar Kits. Õpingud katkesid aga 1948. aastal ja 1949. aastal Lembit arreteeriti okupatsioonivõimude poolt koos instituudikaaslastega. Selleks mõeldi välja kuulumine nõukogudevastasesse grupeeringusse. Järgnesid vangilaagriaastad 1950—1956 Kasahstanis Karaganda oblastis Dźezkazganis.
Laagriaastad ei suutnud Lembitut kibestada, vaid hoopis süvendasid ta mängurõõmu ja teravdasid huumorimeelt. Juba varsti pääle vangistust kuulus ta koos Valve Janovi, Silvia Jõgeveri, Kaja Kärneri, Ülo Soosteri, Lüüdia Vallimäe-Margi ja Heldur Viiresega meie esimesse Teise maailmasõja järgsesse mitteametlikku kunstirühmitisse. 1960. aasta rühmitis mängis olulist osa eesti kunsti uuenemises, selle põrandaalust loomingut on vabanenud Eestis üha ja taas avastatud. Viimati kasvõi aastail 2014—2015 Kumus korraldatud näitusel „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster”. Lembitu võrdväärne andekus nii joonistajana kui ka maalijana võimaldas tal luua õevaseid sürreaalseid deformatsioone, aga samuti terve galerii psühholoogilise värviüldistusega portreid. Ta oli meie esimesi sõjajärgseid abstraktsioniste. Loomupärased krutskid ja mängurõõm tekitasid tõelisi kriksadullipilte. Lembitu eri aegade lähemate mängukaaslaste hulgas olid veel Valdur Ohakas, Esther Roode, Helga Jõerüüt, Helju Sarnet Zauram, Herman Aunapuu, Varmo Pirk ja Bruno Sõmeri.
Leiba teenis Lembit pedagoogilise kooli ja kunstikooli joonistusõpetajana ning katseremonditehase kunstnikuna. Aastaid oli ta armastatud juhendaja Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsenud Kujutava Kunsti Kaugõppekursustel. 1988. aastal aitas Lembit käima lükata Tartu Kunstiühingu Stuudiot (hilisem Konrad Mäe Ateljee) ning jäi edaspidi hinnatud konsultandiks.
Lembit kuulus 1959. aastast Eesti Kunstnike Liitu ja 1988. aastast vasttaastatud Kunstiühingusse „Pallas” (siis Tartu Kunstiühing). Mõlemad valisid ta oma auliikmeks.
Lembit on saanud Ado Vabbe preemia ja Konrad Mäe medali. 2001. aastal annetas Eesti riik talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Näitustel esines Lembit 1957. aastast pääle. Tal on olnud isiknäitusi 1971. aastast Tallinnas, Tartus, Pärnus, Elvas ja Soomes Turus. Viimase pildi maalis ta 2012. aastal, hiljem ei kuulanud käsi enam sõna ja nägemine hääbus.
Lembit nägi kätega ja maalis silmadega. Tal olid ülimalt tundlikud käed ja erakordse värvieristusvõimega nägemine. Lembituga koos oli suur lust näitustel käia ning nautida tema alliksaarelikku vaimukust ja sõnamängurlust, kusjuures ta ei väsinud lahti seletamast kõiki „noon- ja septakorde”. See oli võrratu täiendkoolitus igale hääst kunstist kirjutajale, kunstiteadlasist kõnelemata.

Kunstiühing „Pallas”
Tartu Kunstnike Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Maalikunstnike Liit
Tartu Kunstimuuseum
Eesti Kunstimuuseum
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Lembit Saartsiga jäeti hüvasti 22. märtsil Tartu Krematooriumis. Urn tuhaga sängitatakse Tartu Raadi Vana-Jaani kalmistule.

Ärasaatmine teisipäeval, 22. märtsil kell 12.00 Tartu Krematooriumis (Jaama tn 122).
…………………………………………………………………………………………………………………….
In Memoriam
Vaike Tiik
22. XI 1921 – 13. III 2016

Meie seast on lahkunud silmapaistev kunstiteadlane ja muuseumijuht Vaike Tiik.
Vaike Tiik sündis Järvamaal Paistevälja külas Miku talus, mida ta elu lõpuni pidas oma tõeliseks koduks. 1941. aastal lõpetas ta Tallinnas inglise kolledži, korraliku saksa keele omandas Teise maailmasõja ajal Riia raudteevalitsuses töötades. 1950. aastal lõpetas Vaike Tiik Tartu ülikooli kunstiajaloolasena, aastatel 1951-1952 oli ta Tartu Kunstimuuseumi vanemteadur, 1952–1976 direktor. 1957. aastast oli ta kunstnike liidu liige, 1971. aastal pälvis Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse. Ta oli Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu auliige.
Kunstiteadlasena on Vaike Tiik käsitlenud XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kunstielu sõlmprobleeme, koostanud näitusi ja katalooge, tema põhihuvi oli suunatud Ants Laikmaale. Ta on kirjutanud monograafia „Ants Laikmaa“ (1975) ning koostanud Laikmaa pärandist mitmed kommenteeritud kogumikud, kus kunstniku autobiograafilised artiklid „Mõteldes tagasi“ (1991), reisikirjad „Teelt“ (1996) ja sotsiaal-poliitilised sõnavõtud „Kas tõesti mina?“ (2001).
Suure panuse eesti kunstikultuuri on Vaike Tiik andnud Tartu Kunstimuuseumi direktorina. Tänu tema aktiivsele sekkumisele ei likvideeritud muuseumi 1952. aastal. Tiik suutis luua ühtse ja hästi toimiva kollektiivi: ta võttis tööle tagasi 1950ndate algul vallandatud Tartu kunstimuuseumi esimese direktori Voldemar Ermi, lahkuma sunnitud peavarahoidja Tuui Koordi ning mitte kusagil tööd leidnud teaduri Tiina Nurga. Tal oli oskust valida muuseumi ka võimekaid noori inimesi ja suunata neid just nende ande järgi.
Vaike Tiigi juhtimise ajal 1960ndatel korraldati muuseumis esimesed väliseesti kunsti väljapanekud ja tollaste edumeelsete noorte kunstnike loomingu näitused. Teadustöö andis kvaliteedi muuseumi kõikidele tegemistele, eelkõige haridustöös: näituse korraldaja koostas ka kataloogi, pidas tutvustavaid loenguid, juhtis ekskursioone, kirjutas näitusest meedias, aga ka teaduslikes väljaannetes. Tartu kunstimuuseumi töötajad olid Eesti kunstiajaloo esimese väljaande autorid. Direktorina teostas ta ennast kollektiivi kaudu: alles paar nädalat tagasi meenutas ta uhkusega Tiina Nurga ja Eha Ratniku väitekirja.
Vaike Tiigi ajal loodi muuseumi juurde kujutava kunsti kaugõppekursus (1959), rahvaülikool (1960) ja Anton Starkopfi ateljeemuuseum (1972), hakkasid ilmuma muuseumi teaduskogumikud „Almanahhid“ (1964, 1967, 1972), alustati Tartu kunstnikest filmide tegemist.
Pärast pensionilejäämist tegutses ta aktiivselt Tartu kunstnike liidus. Vaike Tiik ei olnud mitte ainult nõudlik juht, vaid tema ettevõtmisel korraldati Tartu kunstnike liidu vaimukad aastalõpuballid, iseäranis toredad, kui peojuht oli Ülo Vilimaa. Vaike Tiigi üks viimaseid edukaid projekte oli Starkopfi preemia asutamine 2002.
Mälestades suurepärast muuseumijuhti ja kunstiajaloolast, avaldame sügavat kaastunnet tema omastele.

Vaike Tiigi ärasaatmine on reedel, 18. III kell 12 Pärnamäe krematooriumis.

Tartu Kunstimuuseum
Eesti Kunstimuuseum
Eesti Kunstnike Liit
Tartu Kunstnike Liit
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Kultuuriministeerium

………………………………………………………………………………………………………..

In Memoriam
Nadežda Tšernobai
28. 04. 1985 – 21. 12. 2015

NADEŽDALE

Alati tundub, et aega on küll ja kõik on veel ees, et see, mis sünnib praegu, on vaid millegi suure algus. Kõik võimalused on avatud ja vaim on lootusest erk. Su algus oli võimas ja Sa ei andnud endale armu, Su hapras kehas oli vägi, mida Sa panid armutult oma loomingusse. Elul võivad olla aga sootuks teised plaanid. Nii tõrkus minus kõik uskumas juhtunut, see tundus ebareaalsena, võimatuna. Meenus 2008. aasta Tartu kunstinäituse avamine, kus Nadeždal olid väljas suured tumedad söejoonistused ning avamisel seisatas ta hetkeks nende üleinimsuuruste figuuride ees, riietatuna ise valgesse, seljal paistmas nahale õmmeldud inglitiivad. See hetk oli efemeerne ja ei tundu mälupildis tõelisusena.

Nadeždas aga oligi peidus justkui kaks erinevat poolust, üks, mis loomingus väljendus jõuliste suisa apokalüptiliste teemadena, ja teine, mis avanes temaga suheldes, millest kiirgas rahu, soojust ja õrnust. Maailma eksistentsiaalne tunnetamine on ju kogu meie elu alus ja nende küsimustega on tegeldud sajandeid enne meid, tegeldakse praegu ja tegeldakse nii kaua kuni kestab inimkond. Materjalidki, mida ta oma töödes sagedasti kasutas, süsi ja veri, on seotud eksistentsiga.

Vasturääkivad või siis piltlikult justkui hea ja kurja tundmise puu kaks erinevat vilja on ka Nadežda kaks viimast mastaapset ettevõtmist, mis on siiajäänutele endiselt kõigi meeltega kogetavad. Tuleb vaid siseneda Y galerii näitusele „Altarid. Vol. 3“ või astuda  vastrenoveeritud vanasse Maarjamõisa hoonesse. Ta oli kunstnik, kes läks oma teemasse sisse ja elas selles, kelle loomingus on manuaalne meisterlikkus lahutamatult seotud ülitundliku närviga, kus maailmas toimuv seguneb individuaalse universumiga. Haigla seintele koos Peeter Krosmanniga valminud sgrafiito tehnikas „Aed“, mida on nimetatud ka „Eedeniks”, kannab endas ju üdini positiivset sõnumit: see on maailm enne pattulangemist. Inimeseks olemise juurde aga kuulub õunast osasaamine, mis avab maailma nii oma heas kui ka halvas, kuna ilma selle polaarsuseta ei kujuta me oma elu ette. See õun on ikkagi vastuvõtmiseks, tulgu siis, mis tuleb. Enamasti aitab paks nahk või meditatiivne tegevus, kuid mõned meist kõnnivad läbi elu justkui nähtamatul noateral ja tunnetavad iga retseptoriga maailma valupunkte. Altari loomine on justkui austusavaldus.

Nadežda altarid on väga isiklikud aga samas ka üldinimlikud, need on justkui märtri kannatuste lugu. Neis on valu, mis on ju meis kõigis olemas, kuid mida tema tunnetas oma hella hingega liialt tugevalt. Ta on oma tööde kohta öelnud, et need ei vaja sõnu ja lahtiseletamist. Sel samal 2008. aastal olles hetkeks ingel, kirjutas Nadežda näituse „Kollase süütuse suudlus” kaaskirjas: „Valu, kannatamatu valu, mis tapab ja mis annab elu. Hingel on liiga valus – ta püüab kehast välja saada. Milleks püsida selles kehas, mis põhjustab ainult kannatust?  See valu tekib iseenesest, seda tekitan iseendas. Hing ja keha pole enam üks. Hing on põgenenud, keha – jäänud.“  Nüüd on meil valus ja seda ei saa sõnadesse panna. Sa andsid meile viljad mõlemalt puult.

 

Tiiu Talvistu

 

Tartu Kunstnike Liit
Tartu Kunstikool
Eesti Maalikunstnike Liit
Tartu Kunstimuuseum

Ärasaatmine teisipäeval, 29, detsembril kell 14.00 Y galeriis.

………………………………………………………………………………………………………………………………….
In memoriam
MATTI MILIUS
10. 11. 1945 – 03. 06. 2015

Ärasaatmine esmaspäeval, 15.juunil 2015
Kell 13.00-14.30 – Mälestusnäituse külastus Tartu Kunstimuuseumis(Raekoja plats 18)
Kell 15.00 – Ärasaatmine Pauluse kirikust. Palvust peab Arne Hiob.

……………………………………………………………………………………………………………………….
In memoriam
JUHAN PABERIT
13. III 1917–27. II 2015

On lahkunud eesti üks vanimaid veel lähiaastail tegutsenud kunstnikke skulptor Juhan Paberit. Kogu kujuri elukäik ja looming kujunes seotuks Tartu ja Tartumaa paikadega, kus seisavad tänagi tema loodud monumendid.
Ta on sündinud Valgutas Lapetukme külas ja kasvanud Lõve veski möldri paljulapselises peres. Veskikoht ei suutnud suurperet toita ning aineliselt raskeis oludes venis möldri laste haridustee Koruste ja Rõngu algkoolides ajuti üsna pikaks. Juhan Paberit õppis 1931.-1938. aastail Tartu Poeglastegümnaasiumis, ent pöördus kolmekümnendate lõpul taas talutööde juurde tagasi. 1941. aastal mobiliseeriti ta maailmasõja puhkedes Punaarmeesse, kust Paberit naases koju laskurkorpuse suurtükiväelasena. 1946. aastal kaaslastest märksa vanemana Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti astudes sai temast koos hilisema ERKI rektori Jaan Varesega skulptor Anton Starkopfi õpilane. Aeg kujunes kõrgemale kunstiharidusele Tartus vaenulikuks ning Anton Starkopfi lahkudes Moskvasse lõpetati kõrgkool juba Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, kus noorte skulptorite juhendajaks sai Johannes Hirv.
Viiekümnendate aastate teine pool tähistas ka eesti skulptuuris eemaldumist stalinistliku aastakümne jäikadest tõekspidamistest. Koos Starkopfiga tuli Eestisse tagasi kolmekümnendail aastail saavutatud meisterlik graniidi käsitlus ja Juhan Paberitist kujunes aastakümneteks üks innukamaid kiviraidekunsti meistreid. Põhjamaisest graniidist on loodud tänagi Tartus Park hotelli juures istuv raamatuga neiu viiekümnendaist ning kivine paar Botaanikaaia skulptuuripargis („Noored“, 1971). Paberiti sõjamonumendid on kõik figuraalsed, väga emotsionaalse käsitlusega ja mõjuvad kuidagi ajas kulumata nii oma meeleolult kui Eestis ainukordse meisterliku kõrgreljeefiga. Sõja-aastaist kaasa toodud tõsidus ja hirmuäratavad mälestused on mitmetes sõjamonumentides ümber sõnastunud selginud vormiga kunstiteosteks, nagu mälestusmärgid Paides (1967, arhitekt Ülo Sirp), Elvas (1970) või Kanepis (1984); mõlema monumendi arhitektiks oli G. Valdre. Üks suuremaid õnnestumisi on ka Oisu vallas langenute mälestussammas (arhitekt Allan Murdmaa). Veel aastal 2011 Kambja alevikus püstitatud perekivi oma põimunud inimfiguuridega jäädvustab ühe autorina ka Juhan Paberiti.
Aastakümnetega on kujur jõudnud luua Tartu ümbruse kalmistuile üle 100 hauamälestise. Need graniiti raiutud kohati vägagi nõudlikult teostatud kõrgreljeefiga mälestuskivid on koheselt äratuntavad hauamälestiste puhul ebatavalise figuuride rahutu dünaamikaga. Kaunimad neist on pühendatud Tartu Ülikooliga seotud teadlastele, nagu professor Vootele Meipalu (1977, Tartu Maarja kalmistu), akadeemik Adolf Mölder (1981, Tartu Pauluse kalmistu), professor Elmar Karu (1991, Tartu Puiestee kalmistu) ja mitmed teised. Juhan Paberit raius oma graniitteosed peaaegu alati ise, lastes meistritel vaid üldisema vormi ette raiuda.
Eesti kunstimuuseumides ja erakogudes esindavad Paberiti tundesoojad poeetilise käsitusega portreeskulptuurid kõiki Eestis aastakümnete jooksul viljeldud skulptuuritehnikaid. Tuntumad neist on „Tiina“ (marmor, 1956, TKM), „Väike Aune“ (terrakota,1963, EKM), „Töölisneiu Marja“ (marmor, 1964, EKM), „Marika Sahva portree“ (pronks, 1972, TKM), ent portreid on arvukalt teisigi.
Kaaslinlased mäletavad Juhan Paberiti tema igapäevasel tervisejooksul ja hilisemas eas ka igapäevast kolme kilomeetrit käimas. Mitmel korral istutas vanameister Valguta mail metsa ja metski elab enamasti inimesest kauem, meenutamaks elust ja kunstist alati väga tõsiselt mõelnud vana meistrit.

Ärasaatmine laupäeval, 7. märtsil kell 12.30 Tallinna Krematooriumis.

Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kunstimuuseum
Tartu Kunstimuuseum
Tartu Kõrgem Kunstikool
Tartu Kunstnike Liit
Eesti Kujurite Ühendus

…………………………………………………………………………………………………………………
In memoriam
Siiri-Merike Nummert
26.03.1939 – 23.12.2014

Lahkus metallikunstnik Siiri Nummert.
Ärasaatmine 28. detsembril 2014 kell 13.30 Vändra kirikus.
………………………………………………………………………………………………………………….
In memoriam 
Eevart Arrak
08. III 1936 – 27. VII 2014

 On lahkunud üks viimaseid tõsisemaid pallase koolkonna järgijaid –
Eevart Arrak (8.03.1936-27.07.2014).
Eevart Arrak õppis kunsti oma venna Erichi vabaateljees Veeriku
tänaval 1960- 1967. Alates 1964. aastast hakkas ta järjekindalt
esinema Tartu kunstinäitustel. Olles viljelenud erinevaid žanreid,
pühendus ta hilisemas eas ennekõike maastikule, luues impressionismi,
abstraktsionismi ja ekspressionismi saavutusi kasutades oma stiili,
kus kõige säravamad maalid valmisid peale 70. eluaastat. Nii jäävad ka
suuremad isikunäitused suhetliselt hiljutisse aega, Tartu Kunstimajas
2006. ja 2011. aastal ning Tallinnas Draakoni galeriis 2007. aastal.
 
 
Ärasaatmine Pauluse kirikust neljapäeval, 31. juulil kell 14.00