Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Jätka lugemist →

(Scroll down for English)

Reedel, 8. märtsil kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi ühisnäitus „Batuudil vedrukate katki muidu korras”. Näituse kuraator on Laura Linsi.

Eesti Ekspressi andmetel müüdi Eestis 2021. aastal sama palju batuute kui Lätis ja Leedus kokku. Kas batuudi- ja muruuputus võiks olla enamat kui juhuslik nähtus? Ühest küljest näib see kõrvaltvaatajale võõristav, sissepoole vaatav – on ehk tegu pelga poosiga, on keegi üldse kedagi batuudil hüppamas näinud? Teisalt aga suunab batuudirohkus oma absurdsuses mõtte vähem ja rohkem utoopilistele tulevikustsenaariumitele: hüppamisele kui jagatud kogemusele, mahajäetud batuutidele kui anorgaanilistele skelettidele, meie aja arheoloogilisele materjalile. Millal saab nähtusest kultuur?

Ühine pingutamine põrgatab kõrgele.
Inuitikultuurides tähistatakse vaalapüügi hooaja lõppu sündmusega, mille nimi on Nalukataq. Traditsiooniliselt morsa- või hülgenahast valmistatud palakat hoiab äärtest hulk inimesi, et võimaldada ühel hüppajal nahkpalakal üles-alla põrgata. Indiviidide ühine pingutus loob võimsate omadustega ajutise hüppealuse ning ühe hüppaja kõrget lendu ja õhus võetavaid poose nauditakse kollektiivselt. Nii tähistab kogukond.

Mathias Väärsi ja Joosep Kivimäe loovad kujutluse ühest kohalikust tulevikust, kus ühine harjumus, jagatud kogemus ja neid ümbritsev nostalgia on aluseks subkultuurile, mille kese on samuti palakal põrkamine. Kui muruplatsidele, eeslinna ülekasvanud aialappidele, suburbia varemetele on jäänud alles ainult metallkarkassid – lagunevate batuut-loomade nahatud skeletid – kogunevad nende kõrghetki mäletavad noored kokku parkimisplatsidele, et taaselustada oma jagatud kogemust. Mäletad, kuidas meie pilgud kohtusid esimest korda heki kohal? Kui Kelly-Brigitta murdis vedrude vahele kinni jäädes jalaluu? Kui isa batuudi alt muru niites meie õlled leidis?

Joosep Kivimäe (s 1994) on Tallinnas elav fotokunstnik. Noores eas teenis ta erinevatel objektidel samblatõrjuja ja muruniitjana taskuraha.

Mathias Väärsi (s 1988) on Eesti kunstnik, disainer ja ultrarattur, kes sündis 23. detsembril 1988. aastal kell 23.55 Tartu sünnitusmajas. Oma lapsepõlve veetis ta Sagadi mõisas ja Võsu rannas, käis Vergi lasteaias. Jätkub…

Laura Linsi (s 1989) on Londonis ja Eestis praktiseeriv arhitekt, õppejõud ja ajakirja peatoimetaja. Kui ta ülikooli astus, kolis tema ema Pirita Koselt Tallinna kesklinna tagasi, sest nagu Laurale üllatuseks selgus, siis äärelinna oligi ta pigem lapse pärast kolinud.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

---

Meediakajastus

Ode Maria Punamäe. Noorte fotokunstnike ühisnäitus uurib äärelinnade batuudirohkust. Kultuur.err.ee, 10. märtsil 2024.

Raimu Hanson. Priit Pajose maalide valmimises langeb süü osaliselt süü peale. Tartu Postimees, 9. märtsil 2024.

---

On Friday, 8 March at 6 p.m., Joosep Kivimäe and Mathias Väärsi will open their collective exhibition “Trampoline Spring Cover Damaged Otherwise Intact” in the large gallery of the Tartu Art House. The curator of the exhibition is Laura Linsi.

According to the weekly newspaper Eesti Ekspress, the same number of trampolines were sold in Estonia in 2021 as in Latvia and Lithuania combined. Could the lawn and trampoline flood be more than a random phenomenon? This might appear alienating and introspective to the bystander: is it just a pose, has anyone even witnessed someone actually jumping on a trampoline? But the absurdity of the trampoline abundance directs one’s thoughts to more and less utopian futures: to jumping as a shared experience, to abandoned trampolines as inorganic skeletons and to the archaeological matters of our time. When does a phenomenon become culture?

Collective effort bounces high.
In Inuit cultures, the end of the whaling season is celebrated with an event called Nalukataq. The canvas, traditionally made of walrus or seal skin, is held by a group of people by its edges to allow one jumper to bounce up and down on it. The collective effort of individuals creates a temporary springboard with powerful properties. The high flight and the jumper’s aerial poses are collectively enjoyed. This is how a community celebrates.

Mathias Väärsi and Joosep Kivimäe create an image of a possible future, where shared habits and experiences, as well as the nostalgia surrounding them, are the basis for a subculture, the centre of which is also bouncing on canvas. When lawns, overgrown garden patches and the ruins of suburbia are left with only steel frames – the skinned skeletons of decaying trampoline animals – young people who remember their heyday gather in parking lots to relive their shared experience. Do you remember how our eyes first met above the garden hedge? When Kelly-Brigitta broke her leg between the springs? When dad was mowing the lawn and found our beer cans under the trampoline?

Joosep Kivimäe (b 1994) is a Tallinn-based photo artist. In his youth, he earned pocket money as a moss sweeper and lawn mower.

Mathias Väärsi (b 1988) is an Estonian artist, designer and ultra-cyclist, who was born on 23 December 1988 at 11:55 PM in the Tartu Maternity Hospital. He spent his childhood in Sagadi Manor and on Võsu Beach and attended the Vergi Kindergarten. To be continued…

Laura Linsi (b 1989) is an architect, lecturer and editor-in-chief who is based in London and in Estonia. When she started university, her mother moved back to the centre of Tallinn from Pirita Kose, because, to Laura’s surprise, her mother had moved to the edge of the town mostly for the sake of her child.

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.

(Scroll down for English)

Reedel, 8. märtsil kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Priit Pajose isikunäitus „PuuSüü“.

Kunstnik peab oma teoste loomise puhul oluliseks materjali, nii seda, millised eeldused materjal loob teose loomiseks, kui seda, milline on sõltuvalt valitud materjalist töö lõpptulemus. Kui palju dikteerib materjal ja kui palju jääb seal ruumi kunstnikule, saab vaataja ise otsustada.

Iga kunstnik teab, kuidas erinevad materjalid loomiskogemust mõjutavad.
Täiesti erinev tunne on maalida valgele kangale või juba mustreid ja kujundeid täis vineerile.
Vineer maalipõhjana on käinud Pajose teostest läbi kogu tema kunstnikuks olemise aja. Kuigi ta on seda kasutanud küllaltki juhuslikult, võib seda ometi nimetada tema lemmikalusmaterjaliks.

„Teadlikult lõpetasin kangale maalimise mõned aastad tagasi, kui asusin katsetama tule ja puu koostöö võimalusi. Tegemist ei ole muidugi võrdsete partneritega ja nii ei ole puul tule vastu vähimatki võimalust. Mina üritan ettevaatliku vahemehena tugevamat taltsutada, et ei sünniks täielikku kaost,“ selgitab kunstnik.

Enne põletatud vineeralustele tehtud maalidega alustamist oli Pajosel tavaks teha ettevalmistavaid visandeid. Ta planeeris teoste kompositsioone enne maalima asumist küllaltki täpselt. Vaatamata sellele on ta aga alati pidanud maalimisprotsessi kui sellist sama oluliseks kui lõpptulemust. Üllatused töö käigus ja lõpus on just need, mis annavad asjale erilise naudingu ja põnevuse.

Kunstnik lisab: „Puualuseid põletades olen loobunud maalide kavandamisest pea täielikult. Leidsin, et maalid on asunud ennast ise komponeerima. Mõned kuumusest ilmunud kujundid on isegi nii häirivalt ilmsed ja agressiivsed, et tundub võimatu neid ignoreerida. On isegi tunne, nagu annaks ära osa oma kunstnikuvabadusest.“

Priit Pajos (s 1971) maalikunstnik ja kuraator. Ta lõpetas 1998. aastal Tartu Ülikooli maaliosakonna. Ta on kunstnike rühmituse Kursi Koolkond liige.

---

Meediakajastus

Raimu Hanson. Priit Pajose maalide valmimises langeb süü osaliselt süü peale. Tartu Postimees, 9. märtsil 2024.

---

On Friday, 8 March at 6 p.m., Priit Pajos will open his solo exhibition “PuuSüü” in the small gallery of the Tartu Art House.

The artist considers the material to be important when creating his works, both what prerequisites the material creates for the creation of the work, and what the final result of the work will be depending on the chosen material. How much is dictated by the material and how much space is left for the artist, the viewer can decide for himself.

Every artist knows how much the material on which the work is created means to the experience of creation. It is a completely different feeling to paint on white fabric or on natural plywood, already full of patterns and shapes.
Plywood as a base material has been used in Pajos’s paintings throughout his time as an artist. Although he has used it very sporadically, he still calls it his favourite material.

“I consciously stopped painting on canvas a few years ago, when I started experimenting with the possibilities of fire and tree cooperation. Of course, these are not equal partners: the wood does not have the slightest chance against fire. As a cautious negotiator, I try to tame the stronger party to avoid total chaos,“ the artist’s explain.

It was the artist’s practice to make preparatory sketches before starting paintings on burnt plywood boards. Pajos used to plan the compositions of his artworks quite precisely before starting to paint. However, he always understood that the process of painting
is just as important as the result. Surprises from the material during the work process and at the end are what give the artist special pleasure and excitement.

Pajos continues: “By burning wooden boards, I have almost completely given up planning paintings. I found that the paintings started to compose themselves. Some of the images that emerged from the heat are so disturbingly obvious and aggressive that it seems impossible to ignore them. It’s like giving away part of your artistic freedom.”

Priit Pajos (b. 1971) is a painter and curator. He graduated from the painting department of the University of Tartu in 1998. He is a member of the artist group Kursi Koolkond.