Jass Kaselaane skulptuuri installatsioon „Hingede rändamine“ kasutab ära Tartu Kunstimaja suure saali ruumide kolmikjaotust, moodustades triptühhoni, mis kujutab hingede teekonda teispoolsusesse. Sakraalsus ei ole sealjuures mitte sisuline, vaid esteetiline valik, mis aga puudutab vaid töö üldist esmamuljet, mille loob skulptuuride paigutus ning valguse ja värvi koosmõju. Lähemal vaatlusel pääseb esile tööde robustne vormistus, mida autor iseloomustab kui maalilisust ja figuuride groteskne vorm, mis on igati kooskõlas autori kavatsustega, rõhutab kogu kontseptsiooni muinasjutulist tausta.
Rändavate hingede parve kõige iseloomulikumaks jooneks on nende figuraalsus, mis kannab näituse üht olulisimat vormilist dominanti. Lood omakseid külastavast kadunukesest ja hingedepäeva kombestikku kuuluv hingedele toidu jätmine on väga levinud, kuid hingede siiras visualiseerimine, neile konkreetse kuju andmine, jäetakse nende lugude juures pigem kõrvale – püüdke kujutleda hingi, kes aknalaual vorsti ja õllega maiustavad.
Rääkides skulptuuride vormist, rõhutab Jass Kaselaan kunstniku rolli oma maailma vormimisel. Puht tehniline funktsionaalsus sulab siin kokku sisuliste küsimustega: „Miks peaksid inglitel olema tiivad? Helikopteril on näiteks propeller, see on märksa funktsionaalsem.“ Üldse lähtub kogu ekspositsioon tehnokraatlikust positsioonist, hingede rännet tähistab mehaaniline müra, teispoolsus särab hiiglasliku prozektorina.
Teine keskne kujund näitusel on abstraktne ruum. Argimaailma turvaline tsükkel kulgeb kodus. Hingede parve protsessioon suubub aga valgussõõri, selle taha jääb määratlematus.