Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

(Scroll down for English)

Reedel, 10. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Anna Škodenko ja Maria Valdma-Härmi ühisnäitus „Ma tean, miks puurilinnud laulavad“.

Näituse fookuses on inimese võitlus püstijäämise nimel (nii otseses kui ka ülekantud tähenduses) ülekaalukate olude keskel, kus lõpmatu moraalne ekslemine kurnab, ent sunnitud paigalseis ei ole samuti võimalik. Nii peegeldavad kunstnikud oma tundemaailma vaatajale ruumikogemuse kaudu.

Öösiti, kui koidik tundub liiga kaugel, tajume hetke, kui kõik näib tulutu, fiktiivne ja tühi.
Kui päev on iseolemisest lämmatatud ja põhjatusse sügavusse on kadunud viimane õrnalt sogase värviga tuhm valgus, justkui oleks sajandivanune õhk tardunud üheks tombuks, oleme sunnitud taanduma omaenese mõtetesse ja unelmatesse.

Nõiaringis ekslemisega kaasneb eneseavastamine ning võimalus märgata enda sees seni avastamata ja eiratud tundeid. Seda kogemust on praktiliselt võimatu adekvaatselt kommunikeerida ning tunnete jagamise tõhususes ei saa kunagi päriselt kindel olla – selleks puudub ühiskeel ja kohati ka piisavalt avar (mõtte)ruum, mida Teisega jagada.

„Koostöös oleme loonud tajukeskkonna, mille eesmärk on tabada kaduvuse liikumatut koreograafiat, isikliku ja üldise vahel. Töötades valitud sümboolse tähendusega materjalidega, tegeleme omaenese kujutelmade samaaegse loomise ja dekonstrueerimisega. Meie tähelepanu keskmes on olemise seisunditest järele jääv ja selle paratamatu haihtumine. Maailma ja globaalpoliitilist olukorda tajume mõlemad läbi haavade ja tervenemise, marrastuste ja süütunde,“ selgitavad kunstnikud.

Anna Škodenko (s 1986) on lõpetanud Eesti kunstiakadeemia maaliosakonna (2009), täiendanud end õpingute ajal Chelsea kunstikolledžis Inglismaal ja hiljem Moskva kaasaegse kunsti instituudis. Škodenko läbis Glasgow’ kunstiakadeemias üheaastase vabade kunstide magistriõppe (2017). Ta on saanud Eduard Wiiralti auhinna (2016) ja Köler Prize’i grand prix’ (2018). Oma loomingus tegutseb ta poeetilise ja argise piiril, kasutades erinevaid meediume: joonistust, maali, teksti, heli ja objekte, et uurida muutuvust, mälu ning olukordi, kus harjumuspärane kaob.

Maria Valdma-Härm (s 1973) on tunnustatud eesti ehtekunstnik. 2000. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti osakonna magistrikraadiga. Ta on osalenud arvukatel näitustel aastast 1994. Lisaks Eestile ja mitmetele teistele Euroopa riikidele on tema töid eksponeeritud näitustel Brasiilias, Hiinas, Koreas ja USAs. Aastatel 1996–2005 kuulus ta (ehte)kunsti rühmitusse F.F.F.F. Talle on omistatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia aastal 2021 ja aastal 2002 (koos rühmitusega F.F.F.F.). 2016. aastal pälvis ta NOORE EHTE preemia. Peale ligi kolmekümne aastast näitustegevust leiab Valdma-Härmi teoseid mitmete muuseumite (Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseum, Eesti Kunstimuusem) püsikogudest ning paljudest erakogudest üle maailma.

Tänud: Akzo Nobel, Eventech, Tuuli Susi, Andres Ansper, Leino Sigijane, Mihkel Säre, Karolin Aatonen, Johannes Valdma, Anders Härm, Tamara Luuk, Pille Lausmäe, Piret Kändler ja Jaan Raudsepp.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

---

On Friday, 10 April at 5:00 pm, Anna Škodenko and Maria Valdma-Härm will open their joint exhibition “I Know Why the Caged Bird Sings” in the large gallery of the Tartu Art House.

The exhibition is focused on the human internal struggle to remain upright (both literally and figuratively) amid overwhelming circumstances, in which endless moral wandering exhausts, yet enforced stillness is equally impossible. In this way, we reflect our emotional landscape to the viewer through spatial experience. Wandering endlessly in a vicious circle is accompanied by self-discovery and the possibility of noticing within oneself feelings that previously remained unrecognised and ignored.

At night, when dawn feels too far away, we perceive a moment in which everything seems futile, fictive and empty. When the day has been smothered by self-containment and the last dim, faintly murky light has disappeared into unfathomable depth—as if century-old air had congealed into a single mass—we are forced to retreat into our own thoughts and dreams.

It is nearly impossible to convey this experience, and one can never be entirely certain of the effectiveness of sharing such emotions: there is no common language for it, and at times not even enough mental space to share with the Other.

“In collaboration we have created a perceptual environment that seeks to trace the motionless choreography of disappearance, between the personal and the universal. Working with deliberately selected, symbolically charged materials, we engage in the simultaneous creation and deconstruction of our own imaginaries. Our focus lies on what remains of states of being, and on our inevitable vanishing. We perceive the world and the global political condition through wounds and healing, abrasions and guilt,” the artists explain.

Anna Škodenko (b. 1986) graduated from the Painting Department at the Estonian Academy of Arts (2009), complemented her studies at Chelsea College of Art in England and later in the Institute of Contemporary Art in Moscow, and graduated from the master’s programme at Glasgow School of Arts (2017). She has been awarded the Eduard Wiiralt Prize (2016) and Köler Prize Grand Prix (2018). In her work, she operates on the border between the poetic and the mundane, using various media—drawing, painting, text, sound and objects—to explore change, memory and situations in which the familiar disappears.

Maria Valdma Härm (b. 1973) is a renowned Estonian jewellery artist. She graduated from the Estonian Academy of Arts (MA, Jewellery Art, 2000) and has been active on the international art scene since 1994. Her work has been exhibited across Estonia and Europe, as well as in Brazil, China, Korea and the United States. She was a member of the group F.F.F.F. from 1996–2005 and is a two-time recipient of the Cultural Endowment of Estonia’s Annual Prize (2002, 2021), among other accolades, including the Young Estonian Jewellery Award (2016). Her pieces are held in the collections of the Estonian Museum of Applied Art and Design, Estonian Art Museum and in private collections internationally.

Thanks to: Akzo Nobel, Eventech, Tuuli Susi, Andres Ansper, Leino Sigijane, Mihkel Säre, Karolin Aatonen, Johannes Valdma, Anders Härm, Tamara Luuk, Pille Lausmäe, Piret Kändler and Jaan Raudsepp.

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.

(Scroll down for English)

Reedel, 10. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Jane Liivi isikunäitus „Mõttemaastikud“.

Näitusel saab näha kunstniku akrüül- ja segatehnikas maale, mis on valminud peamiselt aastatel 2019-2026.

Liiv maalib mõttemaastikke. Neid pole reaalselt olemas. Ta maalib aimatavaid välju, lagendikke, puid, pilvi, vett, jääd, lund jms. Vahel kujutab peegeldusi ja helke, päikeselaike, laineid, tuult. Vähemalt talle endale seonduvad sellised poolabstraktsed pinnad nende nähtustega. Vaid mõni üksik pilt on saanud inspiratsiooni reaalsest vaatest. Pigem on see mäng värvidega. Värvipindade, harmooniate ja kokkukõlade tunnetamine ja nautimine.

Tihti muudavad mõttemaastikud oma välimust ja kuju, üks maastik asendub ajapikku teisega. Mõne aja pärast võib samal lõuendil olla juba uus pilt, uus kiht. Mõttemaastikud kasvavad pildi seest väljapoole, nad on seal justnagu ise olemas, kunstnik aitab neil lihtsalt ilmuda. Mõttemaastike meeleolu on üldiselt helge, sõltumata kunstniku enda tegelikest mõtetest ja tunnetest. Maailmas on nii palju sünget ja masendavat, et ta ei taha seda juurde luua. Pigem soovib ta luua helgust ja rahu iseenda ümber ja mõtetes.

„Kui võtan pintsli, siis on mul harva mingi väga kindel plaan. Värvid hakkavad kanduma lõuendile algul juhuslikumalt, üks värvikontrast või -harmoonia loob järgmise ja seejärel muutub kõik juba kindlamaks, hakkab tekkima nägemus. Aga ei mingit kindlat ega plaanipärast konstrueerimist,“ selgitab kunstnik.

Jane Liiv (s 1973) on lõpetanud Tartu Kunstikooli 1992. aastal ja Tartu Ülikooli maaliosakonna 1997. aastal (MA), näitustel esineb aastast 1996. Ta on töötanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis värvusõpetuse lektorina ja Tartu Rahvaülikoolis maaliõpetajana. Alates 1997 kuni tänaseni on Jane Liiv Eesti Rahva Muuseumi kunstnik, alates 2011 peakunstnik. Ta on koostanud ja kujundanud ERMi näituseid, väljaandeid ja reklaame ning loonud ka raamatuillustratsioone. Alates 2000. aastast kuulub Jane Liiv Tartu Kunstnike Liitu, on kuulunud ka Liidu juhatusse. Tema töid on erakogudes Eestis ja välismaal.

---

On Friday, 10 April at 5:00 pm, Jane Liiv will open her solo exhibition “Landscapes of the Mind” in the small gallery of the Tartu Art House.

The exhibition features the artist’s acrylic and mixed-media paintings, created primarily between 2019 and 2026.

Liiv paints mind landscapes. They do not actually exist. She paints suggestive fields, open spaces, trees, clouds, water, ice, snow and the like. Sometimes she depicts reflections and glimmers, sunbeams, waves and wind. At least for her, such semi-abstract surfaces are associated with these phenomena. Only a few individual paintings have been inspired by actual elements. Rather, she plays with colours: a sensing and enjoyment of colour surfaces, harmonies and combinations.

Often, these mind landscapes change their appearance and shape; one landscape is gradually replaced by another. After a while, there may be a new image, a new layer, on the same canvas. Mind landscapes grow from the inside of the picture outward; they are there as if by their own efforts, and the artist simply helps them emerge. The mood of these mind landscapes is generally bright, regardless of the artist’s own actual thoughts and feelings. There is so much gloom and despair in the world that she does not want to add to it. Rather, she wishes to create brightness and peace around herself and in her mind.

“When I pick up a brush, I rarely have a very specific plan. At first, the colours are applied to the canvas randomly; one colour contrast or harmony leads to the next, and then everything becomes more defined, and a vision begins to emerge. But there’s no fixed or planned construction,” explains the artist.

Jane Liiv (b. 1973) graduated from the Tartu Art School in 1992 and the University of Tartu’s Department of Painting in 1997 (MA); she has been exhibiting since 1996. She has worked as a lecturer in colour theory at the Pallas University of Applied Sciences, and as a painting instructor at the Tartu Folk High School. Since 1997 Jane Liiv has been an artist at the Estonian National Museum, and since 2011 its chief artist. She has curated and designed exhibitions, publications and advertisements for the Estonian National Museum, and has also created book illustrations. Since 2000, Jane Liiv has been a member of the Tartu Artists’ Union and has also served on the Union’s board. Her works are held in private collections in Estonia and abroad.

(Scroll down for English)

Reedel, 10. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis John Grzinichi isikunäitus „Püsituse väli“. Näituse kuraator on Marika Agu.

Näitusel saab näha John Grzinichi audiovisuaalseid ja fotograafilisi töid, mis on teoks saanud otsides võimalusi, kuidas teha tajutavaks muutused jäätunud maastikes. Lisaks sellele kajastavad need tööd ka laiemat teemat kunstniku loomingus: küsimust, kuidas saaksime näha, kogeda ja mõista muutuvat kliimat. Jäädvustatud kaadrid paljastavad ilma ja kliimaga seotud sügavamaid mustreid – nii lähi- kui kaugvaates.

Möödunud talve peategelaseks oli jää, asetudes mitmete sündmuste ja seikade keskmesse. Loodus andis meile ajutise silla ja saartevahelist jääteed tulid uudistama külalised lähedalt ja kaugelt. Merejääl uisutajad matkasid Pärnu lahel ühelt laiult teisele. Eestisse naasvad rändlinnud olid segaduses, kuna lahed olid endiselt kinni jäätunud ja tavapärased pesitsuspaigad mittekõlbulikud. Need on ainult mõned näited erakordselt rohke hooajalise jää mõjudest.

„Peamiselt heli- ja audiovisuaalkunstnikuna tuntud John Grzinich on jääd kui fenomeni oma loomingus käsitlenud mitmel viimasel aastal. Näiteks on ta salvestanud jääsiseste pingete helisid Peipsi järvel ning filminud inimeste eluviise ja kohandumisi jäätunud Põhjalahe ümbruskonnas. Erinevalt dramaatilistest kliimapiltidest, mis kujutavad näiteks sulavaid liustikke või üleujutusi, keskenduvad Grzinichi teosed sageli tähelepanuta jäävatele argistele paikadele, mida me tavaliselt kliimakriisiga ei seosta, kuid mis siiski samuti muutuvad. Grzinichi teoste läbivaks jooneks on uurimus objektiivsuse teemal: kuidas me näeme „sama kohta“ jälgides selle muutumist ajas – minut minuti, päev päeva järel,“ selgitab kuraator.

John Grzinich (s 1970) on Ameerika Ühendriikidest pärit Eestis elav audiovisuaalkunstnik, kelle looming lõimib heli, liikuvaid pilte ja kohaspetsiifilisi installatsioone, et uurida heli ja ruumi tajumist, otsides inimeste ja kohtade vahelist resonantsi. Grzinichi viimase aja teosed seavad performatiivsete ja fikseeritud meediataieste abil kahtluse alla inimkeskse vaatenurga, kombineerides inimüleseid hääli, laiendatud kuulamistavasid ning osalevat kaasamist.

Näituse kujundaja: Evelyn Grzinich
Kunstnik tänab: Marika Agu, Evelyn Grzinich, Platform Vaasa, Jimmy Pulli, Stefan Bakas, Art Factory Malakta

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

---

On Friday, 10 April at 5:00 pm, John Grzinich will open his solo exhibition “Field of Impermanence” in the monumental gallery of the Tartu Art House.

The exhibition features John Grzinich’s audiovisual and photographic works, which were created in seeking ways to make perceptible the changes that take place in frozen landscapes. In addition, these works reflect a central concern of his practice: how we might sense, experience and understand the ever-changing climate. The captured images reveal deeper patterns related to weather and climate, both in close-up and at a distance, and how we may respond.

This winter, ice took centre stage, placing itself at the heart of numerous events and encounters. Nature provided us with a temporary bridge, and visitors from near and far came to witness the ice roads connecting Estonian islands. Skaters traversed the sea ice across Pärnu Bay from one shoreline to another. Migratory birds returning to Estonia were confused, as the bays were frozen and their usual nesting grounds unusable. These are some noticeable changes in the face of an exceptional abundance of seasonal ice.

“Primarily known as a sound and audiovisual artist, John Grzinich has explored ice as a phenomenon in his work in recent years. For instance, he has recorded the sounds of internal ice tensions on Lake Peipus and filmed ways of life and adaptation among people living around the frozen Gulf of Bothnia. Unlike dramatic climate imagery depicting melting glaciers or floods, Grzinich’s works often focus on overlooked everyday environments: places we do not typically associate with the climate crisis, yet which are also undergoing change. A recurring thread in Grzinich’s work is an inquiry into objectivity: how we observe “the same place” while witnessing its transformation over time, minute by minute, hour by hour, day by day,” explains the curator.

John Grzinich (b. 1970) is a U.S.-born audiovisual artist based in Estonia, and his work combines sound, moving image and site-specific installations to explore the perception of sound and space, seeking resonances between people and places. His recent works employ both performative and fixed media forms to question anthropocentric perspectives, combining more-than-human voices, expanded listening practices and participatory engagement.

Exhibition designer: Evelyn Grzinich
Thanks: Marika Agu, Evelyn Grzinich, Platform Vaasa, Jimmy Pulli, Stefan Bakas and the Malakta Art Factory

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.