Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

(Scroll down for English)

Reedel, 9. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis grupinäitus „Aja serval heliseb valgus“.

Mis siis, kui ulme ei kujuta enam tulevikku, vaid olevikku, millest me veel aru ei saa?

Näitus toob kokku seitse kunstnikku, kelle loomingus on ulme ühel või teisel viisil olulisel kohal. „Aja serval heliseb valgus“ küsib, kas ulme on muutunud nostalgiliseks kujutluseks kunagistest tulemata jäänud aegadest, või on tegemist endiselt tulevikku suunatud ja tulevikku kujutava žanriga, või hoopis millegi kolmandaga?

Teadusulme ehk science fiction ehk Sci-Fi on alates Mary Shelley „Frankensteinist“ inimeste fantaasiat ergutanud ja kujutlenud seda, mida veel olemas ei ole. Filosoofiliselt on ulme üks viimaste sajandite järjekindlamaid eksperimente. See seob kujutlusvõime teadmistega, spekulatsiooni materiaalsusega ning küsib, milline võiks maailm olla siis, kui muudame mõnda selle lähte-eeldust. See on loonud kujutluspilte teistest planeetidest, tehnoloogiatest, ühiskondadest ja tulevikkudest. Klassikalises käsitluses asub ulme kusagil meie ees – seal, kuhu tegelikkus võib teoreetiliselt kunagi jõuda. Aga üha enam tundub, et tulevik ei ole enam seal, meie ees. See võib olla seisund, milles me juba viibime, see võib olla juba meie olevikku projitseeritud.

„Mis saab edasi, kui süsteem ei suuda reaalsust enam kirjeldada, aga jätkab samal ajal lõputut kirjelduste tootmist? Tundub, et nüüdisaegne ulme asub täpselt selles kokkupuutepunktis, kus meie kirjeldused kohtuvad tegelikkusega, lähevad üle ja tegelikkus jätkub. Donna Haraway on oma „Küborgi manifestis“ kirjutanud, et piir teadusulme ja sotsiaalse reaalsuse vahel on vaid optiline illusioon. „Aja serval heliseb valgus“ vaatleb seda piiri ning selle lähiümbrust kui paika, kus midagi siiski vormub, miski teeb end nähtavaks, või kuuldavaks, või tajutavaks, või mõistetavaks, või lihtsalt teatavaks,“ selgitavad kunstnikud.

Näitusel ei ole konkreetset kuraatorit, lõpptulemus on sündinud kunstnike ühise arutelu ja loomeprotsessi tulemusena, kus teoste vaheline sümbioos loob võimalusi uuteks maailmadeks ja uuteks kohtumisteks.

Osalevad kunstnikud: Katrin Enni, Sandra Ernits, Marten Esko, Mihkel Ilus, Olev Kuma, Holger Loodus ja Solveig Lill

Graafiline disain: Tüpokompanii

Kunstnikud tänavad: Alejandro Montes de Oca, Claudia Schnugg, Eesti kunstiakadeemia, Elena Pietrini, perekond Ernits, Hans Lillemets, Jan Schacher, Julius Thomas, Katariina Tamm, Margus Elizarov, Mihkel Raev, Mihkel Tomberg, RepliFate võrgustik, Silpa-Mary Johnson, Taavi Teevet, Tanel Paliale, Virginia Pasti

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

---

On Friday, 9 October at 5:00 p.m., the group exhibition “Light Chimes at the Edge of Time” will open in the large gallery of the Tartu Art House. 

What if science fiction no longer imagines the future, but reveals a present we do not yet understand?

The exhibition brings together seven artists whose work engages with science fiction in one way or another and explores the possibilities of science fiction within the exhibition format, asking whether sci-fi has become a nostalgic image of futures that never came to pass, whether it remains a genre oriented towards and preoccupied with the future, or whether it has become something else entirely.

Since Mary Shelley’s Frankenstein, modern science fiction – or simply sci-fi – has stimulated the human imagination by envisioning what does not yet exist. Philosophically, science fiction is one of the most sustained experiments of the past few centuries. It connects imagination with knowledge, speculation with materiality, and asks what the world might be like if we were to alter some of its underlying assumptions. It has produced images of other planets, technologies, societies and futures. In its classic conception, science fiction is located somewhere ahead of us: in a place where reality might theoretically arrive one day. But, increasingly, it seems that the future is no longer there, ahead of us; it may be a condition we already inhabit, already projected into our present.

“What happens when a system can no longer describe reality, yet continues to produce an endless stream of descriptions? It seems that contemporary science fiction occupies precisely this point of contact, where our descriptions meet reality, spill over into it, and reality continues on. In her Cyborg Manifesto, Donna Haraway wrote that the boundary between science fiction and social reality is merely an optical illusion. “Light Chimes at the Edge of Time” examines this boundary and its immediate surroundings as a place where something is taking shape, making itself visible, audible, perceptible, comprehensible or simply known,” the artists explain.

The exhibition has no single curator; its final form has emerged through a shared process of discussion and creative practice among the artists, in which the symbiosis between works creates opportunities for new worlds and new encounters.

Artists: Katrin Enni, Sandra Ernits, Marten Esko, Mihkel Ilus, Olev Kuma, Holger Loodus and Solveig Lill

Graphic design by: Tüpokompanii

Thanks: Alejandro Montes de Oca, Claudia Schnugg, Eesti kunstiakadeemia, Elena Pietrini, perekond Ernits, Hans Lillemets, Jan Schacher, Julius Thomas, Katariina Tamm, Margus Elizarov, Mihkel Raev, Mihkel Tomberg, RepliFate võrgustik, Silpa-Mary Johnson, Taavi Teevet, Tanel Paliale, Virginia Pasti

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.

(Scroll down for English)

Reedel, 9. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis hotell Pallas maalikunsti stipendiumi pälvinud Gerly Piho isikunäitus „Ma ei taha olla”.

Näitus analüüsib püüdlust põgeneda ka siis, kui ärajooksmine pole võimalik. Rabelemise ja väänlemise lõpptulemuseks on paratamatus, et iseendast pole väljapääsu.

„Sain inspiratsiooni hetkest, kui pikalt paigal istudes tekkis ebamugavusest tung põrandale viskuda ja ennast kahekorra väänata. Reaktsioon on sarnane ka muudes olukordades, millegi häirivaga silmitsi seistes tekib tahe ära roomata, et selles enam mitte olla. Mõnikord on häiriv tegur me endi sees. Siis püüame ära joosta iseenda eest, kuid see vaev on asjata. Väljapääsmatuna oma teadvusest ja kehast väänleme, koperdame iseenda otsa ja kuhjume, kuni jõuame arusaamani, et me ei saa endast lahti,“ selgitab kunstnik.

Gerly Piho (s 2004) õpib Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalikunsti erialal. 2026. aastal pälvis ta Hotell Pallase maalikunsti stipendiumi.

SA Tartu Kultuurkapital, Hotell Pallas ja Kõrgem Kunstikool Pallas koostöös Tartu Kunstnike Liiduga asutasid hotell Pallase nimelise maalikunsti stipendiumi, aitamaks kaasa maalikunsti arengule ning üliõpilaste loomingulisele tegevusele. Stipendium määratakse kutsutud konkursi korras Pallase maaliosakonna ühele üliõpilasele või maksimaalselt kolmeliikmelisele grupile. Võitja pälvib lisaks 2000 euro suurusele stipendiumile ka näituseaja Tartu Kunstimajas. Varem on stipendiumi saanud Maris Paal, Mia Melanie Saar, Caroliina Luhamets, Hedi Kuhi, Mari Frühling ja Karolin Konrad.

Tänud: Kõrgem Kunstikool Pallas, Hotell Pallas, stipendiumikomisjoni liikmed, Tartu Kunstimaja, Kaspar Tamsalu, maaliosakonna õppejõud, Katrin Maask, MA-23

---

On Friday, 9 October at 5 p.m. this year’s laureate of the Hotel Pallas painting scholarship, Gerly Piho, will open her solo exhibition “I Don’t Want to Be” in the small gallery of the Tartu Art House.

The exhibition analyses the drive to escape when running away is not possible. The result of all the struggling and writhing is the inevitable realisation that there is no escape from oneself.

“I took inspiration from a moment when, sitting still for a long time, due to discomfort I felt the urge to throw myself on the floor and fold in half. The reaction is similar in other situations: when facing something disturbing, we want to crawl away, to no longer be in it. Sometimes the disturbing factor is within us. Then we try to run away from ourselves, but that effort is in vain. Trapped inside our own consciousness and body, we writhe and stumble around; frustrations pile up, until we realise that one cannot get rid of oneself,” the artist explains.

Gerly Piho (b. 2004) studies painting at the Pallas University of Applied Sciences. In 2025, she was awarded a painting scholarship by the Hotel Pallas.

The Hotel Pallas painting scholarship was founded by the Cultural Endowment of Tartu, the Hotel Pallas and the Pallas University of Applied Sciences in collaboration with the Tartu Artists’ Union to support the development of painting and the creative output of students. The scholarship is awarded to a single student or a group of at most three students. In addition to receiving 2000 euros, an exhibition at the Tartu Art House is arranged for the winner(s). Previously the scholarship has been awarded to Maris Paal, Mia Melanie Saar, Caroliina Luhamets, Hedi Kuhi, Mari Frühling and Karolin Konrad.

Thanks to the Pallas University of Applied Sciences, Hotel Pallas, members of the scholarship committee, the Tartu Art House, Kaspar Tamsalu, lectors of the Painting Department, Katrin Maask and MA-23.

(Scroll down for English)

Reedel, 9. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Maryliis Teinfeldt-Grinsi ja Katrin Tukmanni ühisnäitus „mis kannatab sõelaga vedada // ei pia samblaga vooderda“.

Näituse pealkiri on lühike luulepilt: „mis kannatab sõelaga vedada // ei pia samblaga vooderda“ Maryliis Teinfeldt-Grinsi uuest luulekogust. Näituse konteksti asetatud tekstikatkest saab kujund, mis räägib millegi hapra, raskesti ühes tükis hoitava ja kaduva edasiandmisest. 

Näitusele on klaasi- ja maalikunstnik Katrin Tukmann ning tekstiilikunstnik Maryliis Teinfeldt-Grins pannud üles oma valiku kavanditest. Kunstnike loominguline dialoog liigub nähtava ja tajutava, materjali ja kujutluse, kokkulepitu ja isikliku kogemuse vahel. Nende erinevad materjalid ja tööviisid ei sulandu, vaid jäävad teineteise suhtes tundlikuks – kord kõrvuti, kord vastamisi, kord üksteise sisse ulatuvalt.

„Kavand on iseenesest midagi vahepealset – see ei ole veel valmis teos, kuid ei ole enam ka pelk mõte. See on katse midagi vormi panna, midagi alles hoida ja millelegi tulevases töös kuju anda. Kahe kunstniku kavandite kõrvutamine muudab selle vahepealsuse nähtavaks. Siin ei ole vaataja ees ainult valmis tulemused, vaid ka mõtlemise, otsimise, eksimise ja võimaluste ruum,“ selgitavad kunstnikud.

Katrin Tukmann (s 1969) on klaasi- ja maalikunstnik, kes on maaliloomingus liikunud abstraheeritud terviku loomise suunas, mida võiks kirjeldada kui mõtete kaardistamist hingemaastikel. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias maali (BA) ja klaasikunsti (MA) erialal. Üheks oluliseks tähiseks maalijaks kujunemisel on olnud ka õpingud Konrad Mägi stuudios selle algusaastatel. Tukmann on Eesti Klaasikunstnike Ühenduse ja Kunstiühing Pallase liige. Oma töödega on ta esinenud peamiselt EKKÜ aastanäitustel, ent tutvustanud loomingut isikunäitustel Kesk-Eesti kunstigaleriis Part, Disaini- ja Arhitektuurigaleriis, Draakoni galeriis, Agape Keskuses ja Kalamaja galeriis. Katrin Tukmann töötab maali- ja kompositsiooniõpetajana Tallinna Kunstikoolis. 

Maryliis Teinfeldt-Grins (s 1993) on kunstnik ja uurija. Tema loometöö keskendub mälu, maastiku ja keele seostele, pöörates erilist tähelepanu Kadrina ja Ambla kihelkondadele. Ta on õppinud tekstiilikunsti Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Läti Kunstiakadeemias ning omandanud magistrikraadi kaasaegse kunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias. Teinfeldt-Grins on Eesti Tekstiilikunstnike Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liige. Viimaste isikunäituste hulka kuuluvad „Suuremjault mälëstustes” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (2024) ning „Kes mälëtab viimasena? Kes mälëtab paremini?” Tütar galeriis (2024). Kunstnik on osalenud rahvusvahelistes residentuurides, sealhulgas Balti Kaasaegse Kunsti muuseumis, Villa Sarkias, Islandi Tekstiilikeskuses, Ventspilsi Rahvusvahelises Kirjanike ja Tõlkijate Majas ning NARTis. Teinfeldt-Grins on pälvinud nii Eduard Wiiralti, kui ka Adamson-Ericu stipendiumi ning tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudesse.

Kunstnikud tänavad: Andreas Tukmann, Tallinna Kunstikool

---

On Friday, 9 October at 5:00 p.m., Maryliis Teinfeldt-Grins and Katrin Tukmann will open their joint exhibition “carried through, held by” in the monumental gallery of the Tartu Art House. 

The exhibition’s title is a short poetic image: “what can be carried through a sieve // need not be lined with moss” from Maryliis Teinfeldt-Grins’s new collection of poetry. Placed within the context of the exhibition, this excerpt takes on a form that speaks of the transmission of something fragile, difficult to hold together in one piece and fleeting.

The glass and painting artist Katrin Tukmann and the textile artist Maryliis Teinfeldt-Grins have presented a selection of their designs for the exhibition. The artists’ creative dialogue moves between the visible and the perceptible, between the material and imagination, and between the conventional and personal experience. Their different materials and working methods do not merge but remain sensitive to one another: at times side by side, at times facing each other, and at times reaching into one another.

“A sketch is, in itself, something in between: it is not yet a finished work, but neither is it merely an idea. It is an attempt to give something form, to preserve something and to shape it into something in future work. Placing the two artists’ sketches side by side makes this in-between state visible. Here, the viewer is presented not only with finished results, but also with a space for thinking, searching, making mistakes and exploring possibilities,” explain the artists.

Katrin Tukmann (b. 1969) is a glass and painting artist whose work in painting has moved towards the creation of abstract wholes, which could be described as the mapping of thoughts onto landscapes of the soul. She studied painting (BA) and glass art (MA) at the Estonian Academy of Arts. A key milestone in her development as a painter was her time studying at Konrad Mägi’s studio in its early years. Tukmann is a member of the Estonian Glass Artists’ Unionand the Pallas Art Association. She has exhibited her works primarily at the Estonian Glass Artists’ Union’s annual exhibitions, but has also presented her works in solo exhibitions at the pART Art Gallery in Central Estonia, the Design and Architecture Gallery, the Draakon Gallery, the Agape Centre and the Kalamaja Gallery. Katrin Tukmann works as a teacher of painting and composition at the Tallinn Art School.

Maryliis Teinfeldt-Grins (b. 1993) is an artist and researcher. Her creative work focuses on the connections between memory, landscape and language, with a particular emphasis on the parishes of Kadrina and Ambla. She studied textile art at the Pallas University of Applied Sciences and the Latvian Academy of Art, and obtained a master’s degree in contemporary art from the Estonian Academy of Arts. Teinfeldt-Grins is a member of the Estonian Textile Artists’ Association and the Estonian Artists’ Association. Her recent solo exhibitions include “Suuremjault mälëstustes” at the Estonian Museum of Applied Art and Design (2024) and “Who Remembers Last? Who Remembers Best?” at the Tütar Gallery (2024). The artist has taken part in international residencies, including at the Baltic Museum of Contemporary Art, the Villa Sarkia, the Icelandic Textile Centre, the Ventspils International Writers’ and Translators’ House, and NART. Teinfeldt-Grins has been awarded both the Eduard Wiiralt and Adamson-Eric scholarships, and her works are held in the collections of the Art Museum of Estonia and the Estonian Museum of Applied Art and Design.

The artists would like to thank: Andreas Tukmann and the Tallinn Art School