Tuleviku kohta küsival näitusel suhestuvad kunstnikud inimliku seisundi võimalikkustega üha muutuvas maailmas.
1910-ndatel Itaaliast alguse saanud industriaalne futurism kutsus üles ehitama uut inimest ning sai omamoodi maailmasõja ettekuulutajaks. Ameerikas 1950- ja 1970-ndatel sci-fi’ks arenenud futurismi pildikeel koosnes reeglina rikkalikest värvidest ja konkreetsetest fantastilistest objektidest nagu ülikõrged pilvelõhkujad, täisautomaatne linn või kauged kosmosereisid, kus inimese rolli nähti kui selle kõigega mängivat operanti. 1990-ndate Jaapani küberpunk’i laine populariseeris eskapismi digitaalmaailma ja Inimese versiooni 2.0 võimalikkust.
Nüüd – peale läänemaailma vabaduse illusioonide purunemist, loodusressursside väidetavat kohe-kohe otsa lõppemist ning 7 miljardi tarbjiaks kodeeritud inimese purunema määratud unistustega paremast elust – on pilt tulevikust üpris trööstitu.
Näituse vaataja näeb erinevates lagunemise astmetes abstraktselt ekpressiivseid maale. Lisaks lendavad mustad palakad ja kogutakse relvi. Samas ei ole usk paremasse lootusetult kadunud, sest esindatud on ka konstruktiivne maalilaad ja rohelised ideed.
Veiko Klemmer