Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Jätka lugemist →

(Scroll down for English)

Reedel, 5. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Taavi Suisalu isikunäitus „Arktika saatkond”.

Näitus tõukub Teravmägede ümbruses ja Islandi liustikel tehtud välitöödest, flirdib teaduse ja kunsti meetoditega, riivab kliimamuutuste kommunikatsiooni problemaatikat ning küsib ülevuse funktsiooni järele tänapäeval. Saatkonna ruumides astub külalisena üles ka arhitekt Helmi Marie Langsepp polaaröös loodud projekti „Sulamismudelid“ materjalikeskse järelmiga.

Suisalu sünteesib miniatuurseid utoopiaid, mis ilmnevad tehnilises, metafoorses ja poeetilises plaanis. Ta on varasemalt lindistanud vulkaane ja mahakantud satelliite, loonud datafiktsioone, komponeerinud muruniidukitele, sidunud bioloogilisi ja digitaalseid ökosüsteeme ning küsinud inimese enesekuvandi järele tehisintellekti ajajärgul.

„Arktika on olnud kui viimase kaardistamata ala sümbol ning aines lugematutele reisipäevikutele ja seiklusjuttudele. Seda on kujutatud lõputu valgena, justkui tühja lõuendina, vabaduse viimase kantsina, mida kangelane asub avastama. Tundmata ala kaardistamine on aga ühtlasi seotud võimu ja põlisasukate eluviisi muutustega. Arktika representatsioon on tihti suursugune, kuid ülevus ei mahu kaadrisse ning kipub alla neelama komplekssemad käsitlused. Praegusel ajal peamiselt teadlaste ja jääkarukruiiside pärusmaal avanevad aga kliima jätkuval soojenemisel uued koridorid transpordiks ning võimalused maavarade ammutamiseks. Arktika, mis on ühest küljest nii romantiseeritud, ülev ja puutumatu, on samuti erakordselt habras ja haavatav kliimamuutuste mõjude suhtes,“ selgitab kunstnik.

Taavi Suisalu (s 1982) on kunstnik, kes töötab uusmeedia valdkonnas. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis sotsioloogiat ja informaatikat, lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia- ja reklaamkunsti osakonna (BA, 2010) ning Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna uusmeedia eriala (MA, 2014). Ta on osalenud mitmes rahvusvahelises kunstiprojektis ja töötoas Saksamaal, Inglismaal, Islandil, Šveitsis, Soomes, Venemaal, Belgias ja Baltimaades. 2014. aastal autasustati teda noore kunstniku preemiaga. Ta on end täiendanud ISCP residentuuris (International Studio & Curatorial Program) New Yorgis (2022). Ta on üks riikliku kunstnikupalga saajaid aastatel 2023–2025.

Helmi Marie Langsepp (s 1992) on arhitekt, kellele meeldib töötada ruumiga ekstreemumites ning õppida piirväärtustes tundma inimese ja loodusjõudude vahekordi ning võimalusi. Ta on eksperimentaalarhitektuuri stuudio Lee Ell asutaja ja doktorant-nooremteadur Tallinna Tehnikaülikoolis, kus tema uurimissuunaks on ajutine taristu ja looduspõhised lahendused Kõrg-Arktilises kliimas.

Saadikud tänavad toetuse eest Eesti Kultuurkapitali, Põhja- ja Baltimaade kultuuri mobiilsusprogrammi, Eesti Polaarklubi ning võimaluse eest Arktikas ja liustikel töötada residentuure The Arctic Circle ning SÍM.

Näituse ellu kutsumisel olid abiks Jan Kaus, Johannes Säre, Kristjan-Erik Suurväli, Saile Johanna Langsepp ja Tartu Kunstimaja tehniline meeskond.

---

Meediakajastus

Raimu Hanson. Kunstimajas soojeneb kliima ja üks näitus ulatub aknast välja. Tartu Postimees, 10. septembril 2025.

---

On Friday, 5 September at 5:00 p.m., Taavi Suisalu will open his solo exhibition “Arctic Embassy” in the large gallery of the Tartu Art House.

The exhibition stems from fieldwork conducted around Svalbard and on Icelandic glaciers, engaging playfully with the methods of art and science, touching upon the challenges of climate change communication, and questioning the current role of the sublime. Within Suisalu’s embassy, the architect Helmi Marie Langsepp appears as a guest contributor with the material-based aftermath of her project Melting Models, created during a polar night.

Taavi Suisalu conjures miniature utopias that act on technical, metaphorical and poetic levels. He has previously recorded volcanoes and malfunctioning satellites, explored data-fictions, composed for lawnmowers, blended living and digital ecosystems, and inquired about the human self-image in the age of artificial intelligence.

“The Arctic has long served as a symbol of uncharted territory and inspired countless travel journals and adventurous stories. It has been portrayed as endless white, a blank canvas of sorts, the last frontier of freedom awaiting a hero’s discovery. Mapping an unknown is always intertwined with power dynamics and challenges the cultures and well-being of its indigenous inhabitants. While often represented as grandiose, the sublime resists being captured while possibly overshadowing more nuanced perspectives. Today, a realm primarily accessible to scientists and polar bear cruises, with ongoing climate warming, new corridors for transportation and opportunities for resource extraction are emerging. The Arctic, so romanticised, sublime and untouched, is also exceptionally fragile and vulnerable to climate change,” explains the artist.

Taavi Suisalu (b. 1982) is an artist who works in the sphere of media art. He has studied sociology and informatics in Tartu University, graduated from the Media and Advertisement Design Department of the Tartu Art College (BA, 2010) and studied new media at the Estonian Academy of Arts (MA, 2014). He has participated in various international art project and workshops in Germany, England, Iceland, Switzerland, Finland, Russia, Belgium and the Baltic states. In 2014 he was awarded the Young Artist Prize. He was in a residency at the International Studio & Curatorial Program (ISCP) in New York (2022). He is one of the laureates of the Estonian state artist’s salary in 2023–2025.

Helmi Marie Langsepp (b. 1992) is an architect who enjoys working with space in extremes, learning about the relationships and opportunities between humans and natural forces at their limits. She is the founder of the Lee Ell experimental architecture studio, and a doctoral candidate and junior researcher at Tallinn University of Technology, where her research focuses on temporary infrastructure and nature-based solutions in the High Arctic climate.

The ambassadors thank the Cultural Endowment of Estonia, Nordic-Baltic Mobility Programme for Culture and Estonian Polar Club for their support, and The Arctic Circle and SÍM residencies for the opportunity to work in the Arctic and on glaciers.

Special thanks to Jan Kaus, Johannes Säre, Kristjan-Erik Suurväli, Saile Johanna Langsepp and the technical team of the Tartu Art House.

(Scroll down for English)

Reedel, 5. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Triinu Jürvese, Kaarel Kütase ja Villem Jahu ühisnäitus „Haruteel”.

„Lähme jälle mööda mingit teist teed, eks?”

Kuidas minna, kui vist tead, kuhu tahad jõuda, aga kuidas seekord?

Käesolev väljapanek on vahepeatus koos kõigi kunagiste ja tulevaste paigalseisude, edasiliikumiste, ringiga tagasitulekute ja taas lahkumistega. Kolme kunstniku teosed loovad
kokku tervikliku installatsiooni, kus maalilised fragmendid tähistavad astutud samme ja
sõidetud kilomeetreid.

„Meie eesmärgiks on rääkida abstraktset lugu, kus iga detail on tähenduslik ainult terviku osana ja lugu rullub lahti korraga varem ja hiljem, osa sellest on kuskilt kaasa võetud ja osa kohapeal välja mõeldud. Me maalime, paneme kokku skulpturaalseid vorme, objekte, videopilti, heli, interaktiivseid ja performatiivseid segadusi, püstitame endale ülesandeid ja loome takistusi. Seega ei ole tulemuseks maalid või skulptuurid, need on pigem kuju võtnud teeviidad, mis tähistavad läbitud radu,” selgitavad kunstnikud.

Triinu Jürves, Kaarel Kütas ja Villem Jahu on erinevates kooslustes ning kombinatsioonides pikki aastaid lähestikku töötanud (–> Noolegrupp, pedagoogiline töö, omaalgatuslikud galeriid, tegevuskunst jne). Eelkõige ühendab neid huvi erinevate formaatide segunemise ja ühendamise vastu, interdistsiplinaarsus ja interaktiivsus, hallid alad ja kunstimaailma kogu ulatus nii vertikaalselt kui horisontaalselt. Nad hindavad kõrgelt kollektiivset loomingut ning loominguliste praktikate ja autorluse kihilist segunemist.

Triinu Jürves (s 1974) on maalikunsti taustaga interdistsiplinaarne kunstnik, kuraator ja näituste kujundaja. Ta töötab kollaaži, objektide ja installatsioonidega, mida võiks kirjeldada (sür)reaalsete kommentaaridena meid ümbritsevatele protsessidele. Näitustel esinenud nii kunstirühmituse –> Noolegrupp koosseisus (koos Villem Jahuga), kui individuaalselt. Tegutseb aktiivselt omaalgatuslikus galeriis Metropol. Triinu Jürves on kogemustega kunstiõpetaja ja koolitaja, kes valdab klassikalise kujutamise arsenali, aga ta leivanumberiks on kaasaegse kunsti õpetamise süsteem, mida loeb oma kunstiliseks praktikaks, sest mõlemad valdkonnad on ühendatud üheks loogiliseks tervikuks.

Kaarel Kütas (s 1981 Pärnus) on multidistsiplinaarne vabakutseline kunstnik ja kuraator, kes oma loomingus lahendab globaalseid probleeme ja hingelisi dilemmasid poeetilise talupojatarkusega. Tema peamistyeks väljendusvahenditeks on tegevuskunst, performatiivsed installatsioonid ja objektid, aga ka tegutsemine galerii Metropol ühe eestvedajana. Kaarel Kütas hindab kõrgelt koostööd teiste kunstnike ja rühmitustega, loob aktiivselt laiapõhjalisi kunstilisi väljundeid nii endale kui kolleegidele ja publikule. Igapäevaelus tegutseb Kaarel riigikaitsevaldkonnas.

Villem Jahu (s 1985) on vabakutseline visuaal- ja helikunstnik, kes on keskendunud abstraktsemale helikeelele ja live-esinemistele peamiselt iseehitatud elektroonilistel instrumentidel. Visuaalkunstide vallas tegutseb peamiselt kunstirühmituse –> Noolegrupp koosseisus (koos Triinu Jürvesega). Villem on Valgemetsa Projektiruumi üks eestvedajatest.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

---

Meediakajastus

Raimu Hanson. Kunstimajas soojeneb kliima ja üks näitus ulatub aknast välja. Tartu Postimees, 10. septembril 2025.

Kerste Õunapuu. Kunstiministeerium: Triinu Jürvese, Kaarel Kütase ja Villem Jahu ühisnäitus. Klassikaraadio, 6. setembril 2025.

---

On Friday, 5 September at 5:00 p.m., Triinu Jürves, Kaarel Kütas and Villem Jahu will open their joint exhibition “On Branch Road” in the small gallery of the Tartu Art House.

“Let’s take that other way again, shall we?”

Which way do you go when getting there is not the main thing?

This exhibition is a stopover, with all the past and future standstills, take-offs, roundabouts and new departures. The works of the three artists together create a complete installation, where the painted fragments represent the paths taken and roads driven.

“Our goal is to tell an abstract story, where each detail is meaningful only as part of the whole, and the story unfolds simultaneously earlier and later, some of it taken from somewhere and some invented on the run. We paint or create sculptural forms, video images, sounds, texts, and interactive and performative confusions, set ourselves tasks and create obstacles. So the results are not paintings or sculptures. Even if the works look like that individually, they are more like materialised contour lines that mark the journeys of thought and emotion,” the artists explain.

Triinu Jürves, Kaarel Kütas and Villem Jahu have worked closely together for many years in various groups and combinations (–> Arrowgroup, pedagogical work, self-initiated galleries, music, performances etc.). Above all, they are united by an interest in mixing and combining different formats, interdisciplinarity and interactivity in art, grey areas and the entire scope of the art world, both vertically and horizontally.

Triinu Jürves (b. 1974) is an interdisciplinary artist, curator and exhibition designer with a background in painting. She works with collages, objects and installations that could be described as coded comments on the surrounding processes. She has exhibited both as part of the –>Arrowgroup (together with Villem Jahu) and individually. She is actively involved in the Metropol independent gallery. Triinu Jürves is an experienced art teacher and trainer who has mastered the arsenal of classical representation, but her bread and butter is her system of teaching contemporary art, which she considers her artistic practice, as both fields are connected in one logical whole.

Kaarel Kütas (b. 1981) is a multidisciplinary freelance artist and curator who addresses global issues and spiritual dilemmas in his works with poetic peasant wisdom. His main means of expression are performance art, performative installations and objects, as well as his work as one of the leaders of the Metropol gallery. Kaarel Kütas highly values collaboration with other artists and groups, actively creating broad-based artistic outlets for himself, his colleagues and the public. Kaarel also works in the field of national defence.

Villem Jahu (b. 1985) is a freelance visual and sound artist who focuses on abstract sound language and live performances, mainly on self-built electronic instruments. In visual arts, he is mainly active as part of the –>Arrowgroup (together with Triinu Jürves). Villem is one of the leaders of the Valgemetsa Projektiruum.

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.

(Scroll down for English)

Reedel, 5. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Anda Lāce isikunäitus „K, MIS SEE OLI?”.

Näitus „K, MIS SEE OLI?“ osales 2023. aastal Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse näitusel „Kuidas ma end viimasel ajal tundnud olen“. Kunstnikud mõtisklesid vaimse tervise teemade üle, kasutades nii omaenda, kui ka oma lähedaste varasemaid haiguste ja nende ennetamise kogemusi. Samuti uurisid nad ühiskondlikke eelarvamusi ja selle teemaga seotud stigmasid.

Näituse „Kuidas ma end viimasel ajal tundnud olen“ kuraator Laura Brokāne kirjutas:
„Kunstil oli võime luua assotsiatiivne keel, mis aitab inimestel leida julgust arutlemaks psühholoogiliselt raskete kogemuste üle ning tekitab laiemas avalikkuses mõistmist ja empaatiat. Samas on oluline, et vaimse tervisega seotud küsimustest räägitakse otseselt ja selgelt. Kalduvus neid küsimusi estetiseerida tuleneb sageli hirmust ja enda allasurumisest, aga seeläbi vähendatakse teema tõsidust. See näitus prooviski seda habrast tasakaalu säilitada. Nii nagu paljud meie hulgast püüavad leida tasakaalu igapäevase rutiini ja sisemise ärevuse vahel.“

Olen tema viimast pilku endaga kaasas kandnud juba üle kahekümne aasta. See pilk väljendas korraga nii kergendust, elevust, kurbust kui anumist. Mäletan mitte nägu, vaid kahte tunnelit, musti auke, mis olid äkki ellu ärganud.
Hetk hiljem murdsime tualeti ukse maha ja seal ta oligi, surnult.
Kokkuvõttes süüdistasin kõige enam iseennast, et ma alla andsin, eemale pöördusin ja nägin tema surmas ainsat väljapääsu, isegi enne, kui see päriselt juhtus. Läks kaks kümnendit, enne kui suutsin end selle pärast nutma sundida, enne kui sain aru, et tegelikult tahtsin, et sureksid ta haigused, millest ma toona pea midagi ei teadnud.
On kohutavalt pime sügis ja ma laman kurnatult. Taipan, et K tegi seda varem pikkade perioodide jooksul. Kui ta oli minuvanune, oli ta juba surnud.
Poole oma elust olen kandnud endaga kaasas K surmaga seotud küsimusi. Lõpuks sain emaga rääkida ja ta ütles valjusti välja asjad, mille üle olin palju mõelnud. Arstina teadis K hästi, mis juhtub inimkehaga pärast surma. Tualetis istudes suremine pole kummaline, vaid pigem kaalutletud valik. Siiski ei tea me tegelikult, kas see oli tahtlik otsus.
Ma kohtasin K-d unes. Ta tegi nalja ja me naersime laginal. Tuba oli täis sooja valgust.
K oli mu lähedane sugulane. Kuid just lapsena soovisin temaga sõbralikumaid suhteid ja temalt rohkem tähelepanu. Leidsin teismeeas kirjutatud päevikukande: „16.09.1999. K on täna nii armas. Imelik.“

Anda Lāce (s 1982) on Riias tegutsev kunstnik. Tal on Läti Kunstiakadeemia maalikunsti magistrikraad ja ta on õppinud ka Manchesteri Metropolitani ülikoolis. Lāce on alates 2003. aastast aktiivselt osalenud grupinäitustel Lätis, Eestis, Soomes, Šveitsis, Saksamaal ja mujal. Alates 2005. aastast on ta järjepidevalt korraldanud isikunäitusi. Alates 2010. aastast on Lāce loonud etendusi, enamasti tihedas koostöös kaasaegse klassikalise muusika heliloojatega. Alates 2019. aastast on Anda Lāce sotsiaalselt kaasatud Sansusī Wellbeing Residency Programi kuraator ja kunstniku assistent.

Graafiline disain: Anna Orniņa
Tehniline tugi: Ansis Bergmanis, Adam Illingworth, Siim Asmer

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Läti Kultuurkapitali Fond.

---

Meediakajastus

Raimu Hanson. Kunstimajas soojeneb kliima ja üks näitus ulatub aknast välja. Tartu Postimees, 10. septembril 2025.

---

On Friday, 5 September at 5:00 p.m., Anda Lāce will open her solo exhibition “K, WHAT WAS THAT?” in the monumental gallery of the Tartu Art House.

“K, WHAT WAS THAT?” was a part of the 2023 exhibition “How I’ve Been Feeling Lately” by the Latvian Centre for Contemporary Art. In the exhibition, contemporary artists reflected on the subject of mental health, both through their own past experiences with illness and its prevention, as well as those of their loved ones. They also investigated societal prejudice and the stigmas that surround mental illness.

The curator of the exhibition “How I’ve Been Feeling Lately”, Laura Brokāne, wrote:
“Art had the capacity to open up an associative language through which people gathered the courage to discuss psychologically difficult experiences, fostering understanding and empathy among the broader public. At the same time, in discussing questions related to mental health, it was essential to establish and maintain straightforward language. The tendency to aestheticise these questions frequently resulted from fear and repression, thus downplaying the seriousness of the subject. The exhibition was an attempt to maintain this delicate balance, similar to how many of us tried to keep the balance between the daily routine and internal anxiety.”

I have been carrying his final gaze with me for more than twenty years now. This gaze at once expressed relief, animation, sadness and pleading. What I remember is not a face but two tunnels, black holes that had suddenly come to life.
A moment later, we broke the toilet door open, and there he was, dead.
All in all, I blamed myself most for giving up, turning away and seeing his death as the only way out, even before it happened. Twenty years had to pass before I could bring myself to cry about it, to understand that what I really wanted to die were his diseases, about which I knew next to nothing at the time.
It is an abysmally dark autumn, and I am lying down, exhausted. I realise that K used to do this for prolonged periods of time. When he was the age I am now, he was already dead.
For half of my life, I have carried the questions of K’s death with me. I was finally able to talk to my mother, and she said out loud the things that I had been thinking about a lot. Being a doctor, K was well aware of what happens to the human body after death. To die sitting on the toilet is not a strange but rather a considerate choice. However, we don’t really know if it was truly a choice.
I met K in a dream. He made a joke, and we laughed heartily. The room was filled with warm light.
K was a close relative of mine. Nevertheless, especially as a child, I wanted us to be on friendlier terms and to get more of his attention. I found an entry in the diary I wrote as a teenager: “16/09/1999. K is so sweet today. Strange.”

Anda Lāce (b. 1982) is an artist based in Riga. She holds a master’s degree in painting from the Art Academy of Latvia and has also studied at Manchester Metropolitan University. Lāce has actively participated in group exhibitions in Latvia, Estonia, Finland, Switzerland, Germany and beyond since 2003. Since 2005, she has held many solo exhibitions. Since 2010, Lāce has been creating performances, most often in close collaboration with contemporary classical music composers. Since 2019, Anda Lāce has been the curator and artist assistant of the socially engaged Sansusī Well-being Residency Program.

Graphic design: Anna Orniņa
Technical support: Ansis Bergmanis, Adam Illingworth, Siim Asmer

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia and Latvian Culture Capital Foundation.