Meiu Münt esitab oma näitusel valikut maalidest ja maalilistest
joonistustest, mis mõtisklevad leebe ettevaatlikkuse ja hinge
puudutava süngusega inimeksistentsist kui purgatooriumist. Töö, maa ja
selle valu, üksindus, haud, kartulisalati valmistamine ja veel natuke
und. Mõned elavad selle üle ja teostavad end, paljudest saavad
zombied. Kas rõõm… või rahu, või mõlemad – igal asjal on oma aeg.
päevadel ja aastaaegadel polnud enam selget vahet
päike tõusis tumedana linna tagant ja veri kaotas üleöö värvi
polnud enam soe ei külm
õhukeste kardinate taga olid jääs aknad ja
pime lumi ja nõgine taevas
vastu valgust sadas suuri musti helbeid
kapis hingasid liigutasid ja sosistasid noorelt surnud ema riided
voodis nutsid uneootel lapsed
vannitoas ulgusid pisaraist külmad kanged veetorud
soe lõhnav roheline kevadine vihm ja
tuule lohutav hääl puude ladvus
on veel paljude kuude taga
tapeedil õitsevad ikka needsamad kirjud lilled
Meiu Münt