Kai Kaljo “Isa kirjad / My father’s letters”
13.02.-09.03. 2014
for English scroll down
Video on põhiliselt isa Richard Kaljo kirjadest mulle ja mu emale Mia
Kaljole. Kui mu ema kaks aastat tagasi suri, pidin tema korteri
tühjaks tegema ja kõik asjad läbi sorteerima. Ta oli need kirjad alal
hoidnud ja alles nüüd, neid uuesti üle lugedes, sain aru, kui hea mõte see isal oli, kõik üles kirjutada.
Isa armastas väga Tartut, kus möödus tema noorus, ja kirjades on ka paar konkreetset kohta ära mainitud, mida ma siis püüdsin ka üles leida – näiteks Kloostri 2 aias on säilinud suur pirnipuu, mida isa mäletas aastast 1918. (No muidugi see ei ole ehk päris sama puu, kuid siiski). Mõtlemapanev on ka see, et mitmed kohad (A le Coq’i õlletehas, ajaleht Postimees ja selle müügiga seotud koht Ülikooli taga) olid kirjade kirjutamise ajal minevik, nüüd aga taas olevik.
Kirju loeb Peeter Volkonski. Töötades 80-ndate alguses Noorsooteatris, sattus Volkonski mingil hetkel mu isa järgi tegema, kuidas ta oli KUKU klubis istunud ja Lisl Lindaule öelnud järgmise lause: “Vabandage, kass teile ei tunnnduuu, et teie putssssi karrvad oli liiga pikakssss kasvanud?” (Ropendamine oli nii oluline osa isast, et ilma selleta ei saa kuidagi läbi.) Mulle jäi see meelde ja nüüd, aastaid hiljem, isa vanu kirje taas lugedes mõtlesin, et võiks teha “elustamise katse”.
Kai Kaljo
————————————————–
Kai Kaljo “My Father’s Letters”
The video mainly deals with the letters my father, Richard Kaljo, sent to me and my mother Mia Kaljo. When my mother died two years ago, I had to clear out her apartment and sort through all of her things. She had kept the letters and it was only after I read them all over again that I realized what a good idea it was that my father wrote everything down.
My father loved Tartu very much, it was where he grew up, and the letters contain references to a couple of specific places, which I tried to locate – for example, the big pear tree my father remembers from 1918 is still standing tall in the garden of Kloostri Street 2 (of course it might not be the exact same tree, but still).
What is also curious is that several places (A le Coq brewery, the newspaper Postimees and its stand behind the University building) were things of the past at the time my father wrote the letters but are around again today.
The letters are read out by Peeter Volkonski. At the beginning of the 80s he was working at the Youth Theatre and one day he parodied my father – how he was sitting at KUKU Club and telling Lisl Lindau: “Excushe me, dhon’t you fheel your chhunt hairrr hash gotten thoo llllong?” (Cussing was such an important part of my father’s character that there’s no way of getting around it). I remembered this and now, years later, rereading my father’s letters, I had the idea of “reviving” him.
Kai Kaljo
Reet Varblane “Identiteediotsingud” Sirp 07.03. 2014
