„Kasemaa on barokk-kunstnik, on seda ikka ja alati olnud. Sündinuks ta 17. sajandi Itaalias või Flandrias, teaks temast arvatavasti kogu maailm.“ Sellise kommentaari pani kirja kunstikriitik Jaak Olep inspireerituna Andrus Kasemaa 1986. aasta isikunäitusest Kadrioru lossis, toonases Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis.
Olep oli arvamusel, et eesti varasemate sajandite pildikunsti ajaloos on klassikaliste stiilide tühimikud ning talle paistis Kasemaa passivat hästi täitma lünka, mis vaatab meile vastu baroki sajandist. Võib öelda, et mingitpidi on Kasemaa tõesti barokimees: ta suureformaadiliste söejoonistuste inimkujud tormlevad ja võitlevad, nad on pidevas dünaamikas, nende vormidki on enamasti paisutatult plastilised ja täis pinget… Ent kauge aja kunstist eristab teda enim ta improviseeriv laad. Ta joonistused sünnivad spontaanselt, ta võib groteskselt vormi lõhkuda nagu Picasso, ta liigub tihti ka abstraktsiooni piiril. Selliste joontega kuulub ta kindlalt kahekümnendasse sajandisse.
Kasemaa on hariduselt skulptor, kuid ta imago põhineb ennekõike joonistamise kunstil (eksponeerib ta joonistusi näitusel esimest korda 1976. aastal). Vabaduse areen, mida võimaldab see kunstiala, on olnud vastav ta temperamendile ja mäslevale fantaasiale. Selle kaudu on ta pääsenud kujureid piiravaist tehnikaist ja ruumikunsti materiaalsusest, kuid räägitud on temast ikka kui skulpturaalsest joonistajast. „Kasemaa jooned lausa lõikuvad piklikku paberilehte, mida kunstnik kohtleb nagu skulptor marmorikamakat“, kirjeldab ta töid Sydney Annandale’i galerii näituse puhul kunstikriitik Elwyn Lynn.
Elame nüüd juba kahekümne esimeses sajandis ning tundus selle alguses küllap paljudele, et Kasemaa loomingu parimad ajad on möödas. Suured formaadid jäid seljataha, ta mängles väikestel pindadel, eelistehnikaks kujunes pehmelt voolav akvarell… Viimased paar-kolm aastat on aga märkinud uut jõulist tõusu. Ta joonistab ülima produktiivsusega, tööd kuhjuvad lademesse ja kirendavad erksatest värvidest – kasutab ta enamasti õlipastelli. Mütoloogiline aines, grotesk ja sürreaalsed fantasmid seovad nüüdset varasemaga, ent stiilide repertuaar on praegu kirjum ja avaram ning mänginud on ta pildikujunditega üsna palju niisama värvilõbustki.
Kasemaa ei säästa vaatajat. Ta ei hooli sellest, et joonistuste jõgi kipub stiihiliselt üle kallaste voolama ning vaataja võib ehmuda uppumisohust. Ära tuleks ent tunda, et see jõgi on loominguline – groteskne ja irriteeriv, kobrutav, pulseeriv ja voolav kujutlusvõime vabadusest.
Mare Ruus
Andrus Kasemaa on sündinud 28. oktoobril 1941. aastal Tallinnas. Aastatel 1962 – 1967 õppis ta Tartu Kunstikoolis ja 1968 – 1972 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. 1974 – 1993 oli Tartu Ülikooli kunstikabineti juhataja, 1993 – 1995 elas ja töötas Austraalias. Isikunäitused on olnud Eestis, Soomes, Slovakkias, Rootsis ja Austraalias. 1991 – Ants Laikmaa nim. pastellipreemia, 2004 – Ado Vabbe preemia, 2008 – Anton Starkopfi preemia, 2009 – rahvusvahelise joonistuste näituse „Manu propria“ diplom.