Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Maarit Murka “kontakt / contact”
13.02. – 09.03. 2014
for English scroll down

Kontakti astuma, kontaktis olema, kontakteeruma. Kontakt kui kokkupuude millegiga, mis on hetkes tundmatu ja kasutatavas süsteemis võõras. Teine valdkond ei saa üle võtta vastase märgisüsteemi ja seda objektiivselt analüüsida. Tuntud või tundmatu printsiibil tekib kokkupuutel alati ainulaadne tõlgendus, mis on ajas muutuv. Kontakti mõistetakse läbi isikule tuttava süsteemi.

Visuaalse kunstniku keel ja süsteem on semiootiline ning informatsiooni tõlgib ja analüüsib kunstnik läbi kunstikeelele tuttava märgisüsteemi. See ei ole alati poliitiliselt korrektne, vaid uurib teemasid ja kompab piire seal, kus kõik ei ole alati nii must- valge nagu seda näidata tahetakse. Murka, kes on varasemas loomingus taandanud oma märgisüsteemi vaid mustale ja valgele, astub seekord kontakti teemaga, mis näib esmapilgul jäik ja tasapinnaline, kuid milles on arvutult vastuolusid ja emotsioone. Lahingus tähendab kontakt võitlust vastasega, kunstnikul on esimene kontakt teemaga, teine publikuga. Näitus tõlgendab kaasaja poliitilisi kontakte, mis on realiseeritud läbi sõjalise vormi – „Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega“ (Carl von Clausewitz). Installatsioonid koonduvad ruumides üheks tervikuks ning viitavad must- valgele süsteemile mis meid ümbritseb. Samas on rõõm tõdeda, et kõik värv ei ole maailmast kadunud, kunst peab olema suuteline ka kõige värvitumal ajaloo hetkel toonid esile tooma.

Küsimus ei ole selles, kas sõda ja miks sõda, vaid küsimus on kokkupuutepunktis ja mis sellest õppida. Kui on kontakt, siis on see millegi jaoks vajalik ja ettemääratud, ainuke oluline asi on olla selles hetkes kohal ja väljuda kontaktist uue energiaga. 

Maarit Murka

————————————-

Maarit Murka „Contact“

Making contact, keeping contact, to contact. Contact as a connection with something that is unknown in the moment and unfamiliar in the system in use. Another area cannot adopt the opposition’s sign system and analyse it objectively. After the principle of the known or the unknown, contact always creates a unique interpretation, which is mutable in time. Contact is understood through a system familiar to the person.

The visual artist’s language and system is semiotic, and the artist interprets and analyses information through a sign system familiar to the art language. It isn’t always politically correct, but it looks at themes and tests borders where everything is not always black and white like some would want us to believe. Murka, who in her early works has reduced her sign system to black and white, makes contact with a theme that at first glance seems rigid and flat, but which holds innumerable controversies and emotions. In a battle contact means struggle with the enemy; for an artist the first contact is with the subject matter and the second with the audience. The exhibition interprets today’s political contacts, which have been executed through the format of war – “War is the continuation of politics by other means” (Carl von Clausewitz). Installations make up a whole in the rooms, referring to the black-and-white system that surrounds us. At the same time it is a pleasure to note that not all colour is lost in the world; art must be capable of bringing out the colours even at the most dull moments of history.

It is not a question of war and the point of war, it is a question of a meeting point and what it can teach us. If there is a contact, it is necessary for something and predetermined, the only important thing is to be present in the moment and come out of the contact with a new energy.

Maarit Murka

Raimu Hanson “Kunst lööb näkku lippude rippudes” Tartu Postimees 17.02.2014

Indrek Grigor “Maarit Murka konatktid” Sirp 07.03. 2014

Kai Kaljo “Isa kirjad / My father’s letters”
13.02.-09.03.  2014

for English scroll down

Video on põhiliselt isa Richard Kaljo kirjadest mulle ja mu emale Mia
Kaljole. Kui mu ema kaks aastat tagasi suri, pidin tema korteri
tühjaks tegema ja kõik asjad läbi sorteerima. Ta oli need kirjad alal
hoidnud ja alles nüüd, neid uuesti üle lugedes, sain aru, kui hea mõte see isal oli, kõik üles kirjutada.
Isa armastas väga Tartut, kus möödus tema noorus, ja kirjades on ka paar konkreetset kohta ära mainitud, mida ma siis püüdsin ka üles leida – näiteks Kloostri 2 aias on säilinud suur pirnipuu, mida isa mäletas aastast 1918. (No muidugi see ei ole ehk päris sama puu, kuid siiski). Mõtlemapanev on ka see, et mitmed kohad (A le Coq’i õlletehas, ajaleht Postimees ja selle müügiga seotud koht Ülikooli taga) olid kirjade kirjutamise ajal minevik, nüüd aga taas olevik.

Kirju loeb Peeter Volkonski. Töötades 80-ndate alguses Noorsooteatris, sattus Volkonski mingil hetkel mu isa järgi tegema, kuidas ta oli KUKU klubis istunud ja Lisl Lindaule öelnud järgmise lause: “Vabandage, kass teile ei tunnnduuu, et teie putssssi karrvad oli liiga pikakssss kasvanud?” (Ropendamine oli nii oluline osa isast, et ilma selleta ei saa kuidagi läbi.) Mulle jäi see meelde ja nüüd, aastaid hiljem, isa vanu kirje taas lugedes mõtlesin, et võiks teha “elustamise katse”.

Kai Kaljo

————————————————–

Kai Kaljo “My Father’s Letters”
The video mainly deals with the letters my father, Richard Kaljo, sent to me and my mother Mia Kaljo. When my mother died two years ago, I had to clear out her apartment and sort through all of her things. She had kept the letters and it was only after I read them all over again that I realized what a good idea it was that my father wrote everything down.
My father loved Tartu very much, it was where he grew up, and the letters contain references to a couple of specific places, which I tried to locate – for example, the big pear tree my father remembers from 1918 is still standing tall in the garden of Kloostri Street 2 (of course it might not be the exact same tree, but still).
What is also curious is that several places (A le Coq brewery, the newspaper Postimees and its stand behind the University building) were things of the past at the time my father wrote the letters but are around again today.
The letters are read out by Peeter Volkonski. At the beginning of the 80s he was working at the Youth Theatre and one day he parodied my father – how he was sitting at KUKU Club and telling Lisl Lindau: “Excushe me, dhon’t you fheel your chhunt hairrr hash gotten thoo llllong?” (Cussing was such an important part of my father’s character that there’s no way of getting around it). I remembered this and now, years later, rereading my father’s letters, I had the idea of “reviving” him.

Kai Kaljo

Reet Varblane “Identiteediotsingud” Sirp 07.03. 2014