Olete väga oodatud näituse “Ema ja tütar” avamisele
Tartu Kunstimajas reedel, 17. veebruaril kell 17.
Näituse kuraator on Reet Varblane, kunstnikud Anna Hints, Ulla Juske,
Sandra Jõgeva, Kai Kaljo, Kirke Kangro, Eve Kask, Ly Lestberg, Terje
Ojaver, Piia Ruber, Maarit Suomi-Väänanen (Soome), Olga Žitlina
(Venemaa).
Näitus “Ema ja tütar” võtab vaatluse alla ema ja tütre spetsiifilise
suhte, seda nii ema kui ka tütre vaatevinklist. Ema positsiooni võib
võtta kokku Simone de Beauvoir’i siiani toimiva “Teises sugupooles”
(ilmus esmakordselt 1949. aastal Pariisis, eesti keelde lühendatult
tõlgitud 1997. aastal) esitatud naise kui teise sugupoole
kultuuriliselt määratletud positsiooni ja tähenduse käsitluse põhjal:
ema ja tütre suhe on märgatavalt dramaatilisem kui ema ja poja suhe,
sest ema ei tervita tütres väljavalitud kasti esindajat, vaid otsib
temas teisikut, kui aga alter ego teisesus võtab kindla kuju, tunneb
ema end petetuna. Ema käitumine oleneb paljuski sellest, kas ta näeb
tütre õitsengus iseenda hävingut või tasssünni lubadust.
Tütre positsiooni on paljud psühhoanalüütikud (psühhoanalüüsi isast
Sigmund Freudist peale) seostanud Oidipuse-eelse (preoidipiaalse)
faasiga, sest fallosest ilma jäetud tüdruk ei näe isas ülimat
autoriteeti, võistlejat, pigem on see võrgutav objektisuhe, mistõttu
on tema superego on märksa nõrgemalt arenenud, mis aga teeb ta
märgatavalt vastuvõtlikumaks nii väljaspoolt pakutavale armastusele
kui ka manitsustele. Kuna sama skeem kehtib ka ema puhul, siis on
tütre ja ema suhe märgatavalt keerulisem ja abivalentsem: ühelt poolt
kultuuriliselt konstrueeritum, teisalt vahetum, spontaansem,
loomulikum.
Väljapaneku juhatab sisse Google’ist võetud ema ja tütre ühispiltide
popurii ehk visuaalne kõnetusviis, mis on siiani kõige enam levinud
eelkõige meie euroopalikus kultuuriruumis: hellusi jagavad, sageli
ühtemoodi riietatud ema ja pisitütar või siis igavese nooruse võtmes
õdedena kujutatud ema ja täiskasvanud tütar või siis mõistev vana ema
tema hoidva tütrega. Ei ühtegi konflikti, ei mingit draamat!
Kunstnike tööd on märgatavalt mitmekesisemad, seda mitte ainult
meediumis ja teostuses, vaid eelkõige suhtumises sellesse intiimsesse
ja hella, aga tihtipeale ka dramaatilisse temaatikasse. Olga Žitlina
videot, Terje Ojaveri installatsiooni ja Kai Kaljo fotosid tuleb
vaadata kui järelhüüdu, omamoodi hommage’i juba lahkunud emale, suhete
(ka keeruliste) ülevaatamist ning tagantjärele mõista püüdmist. Ly
Lestberg ei ole teinud järelandmisi üldiselt omaksvõetud ema-tütre
suhte ilustatud kujutamisele, tema perefotosid võib vaadata kui
valuliselt ausat pihtimust, tugeva võimuka ema ning iseteadva, aga ka
ennastpeegeldava tütre suhte analüüsi. Ka soome kunstniku Maarit
Suomi-Väänaneni filmi kangelased on võimukas kontrolliv ema ning
kontrolli ihkav ja sellest vabaneda püüdev tütar, kunstnik on ka ise
võtnud ambivalentse positsiooni: ta on kui neutraalselt kirjeldav
antropoloog ning kui alateadvusesse tunginud psühhoanalüütik. Piia
Ruberi fotoseeria “Kuldnaine” on ülemlaul nii oma emale ja tütrele,
aga ka rahvapärimuses, rahvalauludes levinud naisliini tugevusele ja
kestvusele. Eve Kase video “Üles ja alla” käsitleb lähedase inimese
kaotust ning sellega toimetulekut. Sandra Jõgeva, Kirke Kangro ja Ulla
Juske töödes on isikliku ema-tütre kõrval oluline osa põlvkondade
erinevatel ootustel ning käitumismudelitel. Anna Hintsi videos kordab
väike tüdruk, kunstniku tütar kui mantrat, et kord saab ka temast
(tütre) ema. Aga mida ootab ühiskond emalt ja ka tütrelt kümne,
kahekümne, viiekümne aasta pärast? Kas see on ikka see preoidipiaalne
Teise suhe (topelt) Teisesse?
Reet Varblane
