Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Suureformaadilise ekspressiivse bad painting‘uga tegelevat kunstnikepaari huvitab eelkõige see, mis nende teostesse tuleb iseenesest ja ilma enesetsensuurita, sest maal erinevalt kõnest võimaldab ausalt ennast väljendada ja maailma näha. Samas ei saa nõnda ka midagi varjata ning valitud väljendusviis on lihtsalt soovitud teemade ja emotsioonide edasiandmiseks kõige sobivam. Teosed räägivad omal salamisi viisil elu tsüklilisusest nii suuremal kui ka väiksemal skaalal ning neist on igal vaatajal võimalik ära tunda midagi enda oma.

Kunstnikud is ütlevad: “See näitus on meie enda maailmavaade. Maalid räägivad eluringlusest, kordumisest, asjade tagasi tulemisest, mitte lihtsalt elust ja surmast. Asjad tulevad tagasi senikaua, kuni sa need ära õpid.

Maalide mõte on maalimises. Meid huvitab maalide puhul pigem see, mis neisse tuleb alateadlikult. Ajapikku hakkad nägema seda osa, mida sa ei olegi soovinud sinna panna. See on kontrollimatu. Kujund kui selline pole automaatne, kuid värvide valik ja kõik kaasnev tuleneb iseenesest ja on tunnetuslik.

Maalimine toimub intensiivselt, iga seanss on plahvatus, kuid mingil hetkel tuleb töö seisma panna. Midagi on puudu või midagi on üle või lugu pole veel endale kohale jõudnud, tuleb kuni selgumiseni kõrvale panna. Kuid mõnikord ei saagi enne peatuda, kui maal on valmis. Asi on peas kinni ja tuleb lihtsalt ära lahendada. Mõnikord eelneb ühele õigele maalile kümme katsetust.

Sooviksime bad painting‘us olla eriti bad. See näib olevat ülim vabadus. Samas on see lihtsalt võte: ühte pidi soov kiirelt asi endast välja saada ilma tehnikat mõtestamata, teisalt on see valitud stiil, mis teemale kõige paremini sobib.

Antud näitusel meeldiks meile kõige rohkem see, kui mõni vaataja tunneks meie teostes ära iseenda.”

Grisli Soppe-Kahar (snd 1990) on pälvinud bakalaureuse ja magistri diplomi maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemiast. Ta on osalenud grupinäitusetel nii Tallinnas, Pärnus kui Tartus. 2015 eksponeeriti ta töid Young Painter Prize’i näitusel Vilniuses. Esimene isiknäitus oli 2015, aastal Draakoni galeriis.

Danel Kahar (snd 1990) lõpetas 2016. aastal Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal. Tema esimest isikunäitust võis näha käesoleva aasta talvel Draakoni galeriis.

Meediakajastus

Joanna Hoffmann. Aus ja võimas kolemaal. Sirp, 31.03.2017.

Danel Kahar ja Grisli Soppe-Kahar “Black Moomins and Planet Earth. Flowers for the Living”

The artist couple working in large format expressive bad painting is first and foremost interest in what enters their works on its own and with no self-censorship. Painting, unlike spoken word, allows honest self-expression and ways of seeing the world. At the same time, nothing can be hidden and the selected method of expression is only used to convey the desired topics and emotions in the best possible manner. The works use their own surreptitious language to speak about the circular pattern of life both on the larger and on the smaller scale. Every viewer can recognize something that is familiar to them.

Grisli Soppe-Kahar (b 1990) has a bachelor’s and master’s degrees in painting from the Estonian Academy of Arts. She has participated in group exhibitions in Tallinn, Pärnu and Tartu. Her works were on display at the Young Painter Prize exhibition in Vilnius. Her first personal exhibition was in 2015 in Draakoni gallery in Tallinn.

Danel Kahar (b 1990) graduate with a bachelor’s degree in painting from the Estonian Academy of Arts in 2016. His first personal exhibition took place this winter in Draakoni gallery in Tallinn.

Holger Looduse värske maaliseeria “Volüüm. Imaginaarne kontsert seitsmele aurikule”tegeleb kunstniku sõnul modernismi sünni lahtimõtestamisega. Aurumasin, käesoleva näituse keskne figuur, näib küll abstraktsem ja vähem jutustav kui kunstniku senised maaliseeriad, mis on pajatanud nii tuleviku inimestest, koeraga jalutamisest kui puhkusele sõitmisest. Ent tuleb tõdeda, et kui esialgu leidsid kineetilised objektid tee maalikunstniku töövahendite arsenali, siis nüüdseks on nad hiilivalt asunud okupeerima ka maalide sisu. Kummastav on aga sealjuures asjaolu, et maalide jutustavus ja ennekõike filmilikkus, mille läbi Loodust tuntakse, on seeläbi veelgi kasvanud.

Kunstnik kirjutab: “Et aurumasin meie atmosfääris töötaks, on vaja ainult vett ja tuld. Pole just eriline raketiteadus, ja selle töömeetodist on võimeline aru saama iga koolilapski. Masina oleks ilmselt olnud võimeline valmis meisterdama ka Leonardo Da Vinci. Millegipärast ta seda ei teinud. Maailm püsis aeglasemas tempos veel paarsada aastat.

Ühel maalil tuleb sõna “kiirenda” vaataja poole läbi talveõhu ja heebreakeelsena, mingi ürgse koodina, mille aurumasin realiseeris.

Silindrit, mille sees on kolb, kuumutatakse alt, silindris olev vesi aurustub ja aur tõstab paisudes kolvi üles. Järgnevalt jahutatakse silindrit väljaspoolt külma veega, aur veeldub, tekib vaakuum, välisõhk surub kolvi alla, ning kolvi varda külge kinnitatud seade teeb tööd.¹

See on varasemast võimsamini poleeritud vägivald, friktsioon metallide vahel, rahvahulkade vahel. Erinevate unistuste vahel.

On need – vesi ja tuli – kapitalismi algelemendid? Nüüd, kapitalismi loojangul, võiks ehk küsida, millised saavad olema järgneva ajastu elemendid?

See väike mõtisklus modernismist on pühendatud saja aasta möödumisele Oktoobrirevolutsioonist.”

Holger Loodus (snd 1970) lõpetas 2008. aastal Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna, täiendas end 2011. aastal Karlsruhe Disainiülikooli meediakunsti osakonnas ja lõpetas 2012. aastal Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe maali erialal. 2012. aastal pälvis Holger Loodus isiknäitusega “2150. Portreed” Draakoni galeriis Noore Kunstniku preemia. Lisaks Tallinnale on Loodus esinenud Berliinis ning osalenud grupinäitustel Tallinna Kunstihoones ja Kumus.

Avalik ülesvõte

Tartu Kunstimaja vestluste sarja “Avalik ülesvõte” esimene osa. Galerist Indrek Grigor küsitleb maalikunstnik Holger Loodust. Ülesvõte toimus 24. märtsil 2017. aastal.

Holger Loodus “Volume. Imaginary Concert for Seven Steam Engines”
10.03.–02.04.2017

According to the artist, Holger Loodus’s new painting series “Volume. Imaginary Concert for Seven Steam Engines” contemplates the birth of Modernism. Steam engine, the central figure of the present exhibition, seems more abstract and less talkative than Loodus’s previous series that have been about people of the future, walking the dog and taking a vacation. It must be said, however, that if at first kinetic objects were only used as tools by the artist, then by now they have discreetly started occupying paintings themselves. Weirdly enough, the narrative power and film-like nature of the paintings that Loodus is famous for has only grown because of this.

Holger Loodus (b 1970) graduated from the Estonian Academy of Art’s heritage and restoration department, he supplemented his studies at the media art department of Karlsruhe University of Arts and Design in 2001 and in 2012 he graduated with a master’s degree in painting from the Estonian Academy of Art. In 2012, he received the Young Artist prize for his personal exhibition “2150. Portraits” in Draakoni gallery in Tallinn. He has also exhibited in Berlin and participated in group exhibitions in Tallinn Art Hall and in Kumu Art Museum.

Näitus kasvas minu kujutelmades välja koostöös monumentaalgalerii ruumiga. Õigem oleks öelda, et ruum kasvatas pilti ja vastupidi.

Ruumi kõrgus, pikkus, akende asetus, valguse langemine, välisuksest sisenemine, kogu ruumi asetsemine maapinnal – kõik need mängisid olulist rolli teose tekkimisel ning kokkuliidetuna sulandusid ühtseks tervikuks.

1. osa

Peaaegu kogu ruumi ulatuses on laest diagonaalis langev kangas, mis on kokku pandud algselt eraldi olnud tükkidest. Need on valminud erinevatel aegadel-päevadel. Mina leidsin kangad aja jooksul juhuslikest kohtadest. Neid on varem kasutatud mulle teadmata olukordades, ruumides ja minule tundmatute inimeste eludes. Ühendasin need kokku isiklikest eelistustest lähtuvalt ning omastasin läbi maalimise seetõttu kõik eelnevad ajad, inimesed, tegevused ja ruumid. Kokkupanduna moodustavad nad maali, milles sisalduvad minu kaotatud päevad. Nendel päevadel olin ma kadunud.

Kas ma pole head teinud seetõttu, et unustasin? Või seetõttu, et ma maalisin.
Lõplikult valminuna moodustus üks füüsiliselt nähtav tükk minu ajast ja minu elust, millega tegin vähemalt ühe heateo. Endale.

2. osa

Kõik see meenutab mulle telki, millel on kaitsev funktsioon. Seal ei saa väljasolev mind kätte. Illusioon, mis annab turvatunde. Tegelikkuses on see kaitse tühipaljas joon. See lihtsalt eraldab sisemise välimisest (ja vastupidi). On tõmmatud piir valguse ja pimeduse vahele. Selleks piiriks on maal.

Kaitstuse vajalikkust tajutakse teravalt hirmu lähenedes. Viibides väljas on vahest vähem hirmus, kuid väljast vaadates pole näha, mis toimub sees. Selleks, et näha ja teada, tuleb siseneda. Sees olles on olukord loomulikult sama. Erinevus seisneb mõõtkavas: piiratud ja piiramatu.

See on maailma telk.

Angela Soop (snd 1970) on õppinud Academia Non-Gratas, saanud maalikunsti bakalaureuse Eesti Kunstiakadeemias ning on samas kaitsmas magistri kraadi. Angela Soop on esinenud isiknäitustega nii Tallinnas, Pärnus, Haapsalus kui ka Tartus. Maalikunsti kõrval on ta ka aktiivne ja tunnustatud joonistaja.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Tehniline lahendus: Siim Soop
Heli salvetatud: “Joobnud”, Theatrum, 28. jaanuar. 2017 2,52 min.

Erilised tänud: Indrek Grigor, Heikki Tikas, Priidu Adlas, OÜ Kunskopp, ARSi Maja.

Angela Soop “Diem perdidi”
08.03.–02.04.2017
Exhibition is open from 09.03.

Angela Soop binds fabrics and painting into an installation that has been inspired by the spatial parameters of the monumental gallery and talks about the feeling of security. “The need for protection is sharply felt when fear approaches. Being outside is sometimes less scary, but looking from the outside it is not visible what is happening inside. To see and to know, one must enter. Of course, being inside doesn’t change the situation. The only thing that changes is the scale: bounded and limitless.”

Angela Soop (b 1970) has studied in Academia Non-Grata, received a bachelor’s degree in painting from the Estonian Academy of Art and is currently studying for her master’s degree at the same school. She has had personal exhibitions in Tallinn, Pärnu, Haapsalu and Tartu. Besides painting, she is also an active and renowned drawer.

Enn Tegova „Kohalik kunstnik / A Local Artist“
Suures saalis 10.02.–05.03. 2017

Avamine / opening venue 10.02. kell / at 18:00

„Tartulikkus kumab tõepoolest tema töödes läbi, kuid ma hindaksingi mitte niivõrd tema kui maalikunstniku meisterlikkust, kuivõrd seda, kuidas ta on osanud ühendada sellesama kohavaimu rahvusvahelise kunstikogemusega.“ (Ants Juske)

Enn Tegova on end eesti kunsti põlistanud läbi hüperrealismi ja ennekõike sürrealismi. Mälupildid minevikust ning stseenid ajaloost  kummitavad teda ikka ja jälle, segunedes vaimukateks, vahel veidi kummalisteks, kuid alati läbinägelikeks kooslusteks. Kunst ja elu on Tegova maalidel harmoonilises ja lahutamatus ühenduses, kus üks ei saa teiseta elada. Nii on ja nii peab.  Tegova loomingus on kinnisideena ikka ja jälle taas ilmnenud antiikskulptuur ja unenäoliste kihtidena kumav kohalugu. Kunstniku enese sõnul on näituse juhtmõtteks antiikpoeedi Simonidese seisukoht, et inimkonna mälukandjateks on poeesia ja kunst. Eksponeeritud teoste vormi keskmeks on püüd  figuraalsuse ja skulpturaalsuse poole.

„Kohalik kunstnik“ on vormilt keskkonda loov näitus, kus nii kahe- kui kolmemõõtmelised teosed täidavad ruumi ühtse kunstimassina. Kunstnik loob oma erilise maailma, kus üks teos läheb sujuvalt teiseks üle, lünki ja pause pole.

Enn Tegova (snd 1946) kunstnikuks kujunemisel on määrav roll TÜ Kunstikabinetis Kaljo Põllu juhtimisel tegutsenud legendaarsel kunstirühmitusel Visarid. 1974-1978 õppis Tegova Tartu Kunstikoolis ning lõpetas 30 aastat hiljem 2008. aastal ka Tartu Kõrgema Kunstikooli. Tegova kuulus 80ndate lõpul Eesti maalikunsti nägu oluliselt mõjutanud sürrealistlike kunstnike grupi Para 89 asutajaliikmete hulka.

Meediakajastus

Raimu Hanson. Tartlasest vanameister mängib antiikse kunstiga nooruslikult, Tartu Postimees, 14.02.2017.

(Scroll down for English)

“Elu per se” võtab autorite igapäevasemate ja veidramate hetkede suhtes pigem tunnetava kui ammendavalt sõnastava seisukoha.
Kui inimesele on ehk instinktiivsem mõelda, et kõik selgepiiriline ja kindel on turvaline ning muutuv ja tundmatu hirmutav, pole siiski midagi ohtlikumat just mugavast enesekindlusest. Vaataja on kutsutud normaalsuse, ühemõttelisuse, enesestmõistetavuse illusiooniga mitte leppima ning suhtelisuse seisundiga kohanema.
Vaatamisharjutused umbusaldavad valmisseletusi ja usuvad tõdesid leidvat pigem puhtas jälgimisseisundis.

Olemuslikult hajusa narratiiviga cabinet of casual curiosities’  vaatleb

l ä h e d a l t ,

a e g l a s e l t  ,

i m e s t u s e g a ,

adudes igas hetkes tajuja isiklikku kohalolu.

Siin saab haavatavusest suurim tugevus.

„Life per se” looks at the mundane and peculiar moments in the artists’ lives in a cognitive way rather than trying to exhaustively phrase them.
Although people tend to instinctively think that everything clearly defined and certain is safe and the unknown is frightening, there is nothing more dangerous than convenient confidence. Viewers are invited not to accept the illusion of normality, unambiguity and self-evidence and to adjust to the condition of relativity.
The studies of perception distrust ready-made explanations and believe truths to be rather found in the state of pure observation.

The cabinet of casual curiosities with a diffuse narrative takes an

i n t i m a t e ,

s l o w,

a m a z e d

look, sensing the presence of the perceiver in every step.

Here vulnerability becomes the greatest strength.