1997. aastal kolisin ma Tallinnast Võrumaa soojade ja niiskete metsade vahele Kütiorgu. Ma elasin seal tosin aastat, see on piisav aeg, et aru saada, mismoodi asjad teisel pool käivad.
Maal elades peab arvestama loodusseaduste ja teiste olevustega, hallitusest huntideni. Meeles tuleb pidada nii surnuid kui ka mittesündinuid. Välud tuleb võsast lahti hoida, aga raha ei saa juurde trükkida, sest trükikojad asuvad linnas. Mõndagi tuleb ette aimata, sest hiljem on hilja. Tsivilisatsiooni mõiste muutub maal elades avaramaks, sest aega ja ruumi tuleb jagada paljude erinevate tsivilisatsioonidega, nii nähtavate kui ka nähtamatutega.
Käesolev näitus on kokkuvõte ühest pikast ja külluslikust loomeperioodist.
Peetr Laurits