In Memoriam Nadežda Tšernobai 28.04.1985 – 21.12.2015

Nadežda Tšernobai
28. 04. 1985 – 21. 12. 2015

Ärasaatmine teisipäeval, 29. detsembril kell 14.30 Tartu Jaani kirikus.
Kell 14.00 kogunemine Y galeriis.

Lilli ja pärgi palume mitte tuua.

 

NADEŽDALE

Alati tundub, et aega on küll ja kõik on veel ees, et see, mis sünnib praegu, on vaid millegi suure algus. Kõik võimalused on avatud ja vaim on lootusest erk. Su algus oli võimas ja Sa ei andnud endale armu, Su hapras kehas oli vägi, mida Sa panid armutult oma loomingusse. Elul võivad olla aga sootuks teised plaanid. Nii tõrkus minus kõik uskumas juhtunut, see tundus ebareaalsena, võimatuna. Meenus 2008. aasta Tartu kunstinäituse avamine, kus Nadeždal olid väljas suured tumedad söejoonistused ning avamisel seisatas ta hetkeks nende üleinimsuuruste figuuride ees, riietatuna ise valgesse, seljal paistmas nahale õmmeldud inglitiivad. See hetk oli efemeerne ja ei tundu mälupildis tõelisusena.

Nadeždas aga oligi peidus justkui kaks erinevat poolust, üks, mis loomingus väljendus jõuliste suisa apokalüptiliste teemadena, ja teine, mis avanes temaga suheldes, millest kiirgas rahu, soojust ja õrnust. Maailma eksistentsiaalne tunnetamine on ju kogu meie elu alus ja nende küsimustega on tegeldud sajandeid enne meid, tegeldakse praegu ja tegeldakse nii kaua kuni kestab inimkond. Materjalidki, mida ta oma töödes sagedasti kasutas, süsi ja veri, on seotud eksistentsiga.

Vasturääkivad või siis piltlikult justkui hea ja kurja tundmise puu kaks erinevat vilja on ka Nadežda kaks viimast mastaapset ettevõtmist, mis on siiajäänutele endiselt kõigi meeltega kogetavad. Tuleb vaid siseneda Y galerii näitusele „Altarid. Vol. 3“ või astuda vastrenoveeritud vanasse Maarjamõisa hoonesse. Ta oli kunstnik, kes läks oma teemasse sisse ja elas selles, kelle loomingus on manuaalne meisterlikkus lahutamatult seotud ülitundliku närviga, kus maailmas toimuv seguneb individuaalse universumiga. Haigla seintele koos Peeter Krosmanniga valminud sgrafiito tehnikas „Aed“, mida on nimetatud ka „Eedeniks”, kannab endas ju üdini positiivset sõnumit: see on maailm enne pattulangemist. Inimeseks olemise juurde aga kuulub õunast osasaamine, mis avab maailma nii oma heas kui ka halvas, kuna ilma selle polaarsuseta ei kujuta me oma elu ette. See õun on ikkagi vastuvõtmiseks, tulgu siis, mis tuleb. Enamasti aitab paks nahk või meditatiivne tegevus, kuid mõned meist kõnnivad läbi elu justkui nähtamatul noateral ja tunnetavad iga retseptoriga maailma valupunkte. Altari loomine on justkui austusavaldus.

Nadežda altarid on väga isiklikud aga samas ka üldinimlikud, need on justkui märtri kannatuste lugu. Neis on valu, mis on ju meis kõigis olemas, kuid mida tema tunnetas oma hella hingega liialt tugevalt. Ta on oma tööde kohta öelnud, et need ei vaja sõnu ja lahtiseletamist. Sel samal 2008. aastal olles hetkeks ingel, kirjutas Nadežda näituse „Kollase süütuse suudlus” kaaskirjas: „Valu, kannatamatu valu, mis tapab ja mis annab elu. Hingel on liiga valus – ta püüab kehast välja saada. Milleks püsida selles kehas, mis põhjustab ainult kannatust? See valu tekib iseenesest, seda tekitan iseendas. Hing ja keha pole enam üks. Hing on põgenenud, keha – jäänud.“ Nüüd on meil valus ja seda ei saa sõnadesse panna. Sa andsid meile viljad mõlemalt puult.

Tiiu Talvistu

 

Tartu Kunstnike Liit
Tartu Kunstikool
Eesti Maalikunstnike Liit
Tartu Kunstimuuseum

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.