Billeneeve “Sisemine olukord”
23.09. – 16.10. 2016 monumentaalgaleriis
Avamine reedel 23.09. kell 18:00
Jah, minu sisemine olukord on minu oma, aga yhtlasi on ta ka maailmast tulenev.
Ka need võivad olla tuleviku ja järjepidevusega seotud kõneaktid.
Lähtudes või sellest: “Meid ei juhi konkreetsed isikud, me astume lihtsalt üksmeelselt ja alatedalikult maatriksisse, kus allume süsteemi totaalsele kontrollile.” V. Zeland
Kuid mis alus on väljaütlemistel, mis ei ole tema sisemuse adekvaatne peegeldus?
Toota ajutisi reaalsusi, samas ületada ajutisuse piirid?
Kritiseerida ja kinnitada!
Kanade seas kõige enam esinevad haigused on stress ja kannibalism. Inimesed on valdavalt kõik kogu aeg vähem või rohkem stressis. Kui oleks seadusega lubatud ka kannibalism, sööks enamus inimesi yksteist ära.
Kuid kuna seadus keelab, on otsene stressimaandus suunatud enesevigastusele, hävitusele – kas pekk või elu!
Näitusele tulevad maalid kodulindudest. Tegelen läbi linnutemaatika inimeste sisemise olukorra lahkamisega.
Samas on näitus jätkuks minu sisemise kana teemale (selle tapmise ning sellega leppimise loole), kuid mitte enam minu, vaid ymbritsevate inimeste sisemaailma peegelduste kaudu kodulinnu kestades.
Billeneeve
Billeneeve on kunstnik, kes on koos naha ja karvadega, antud juhtumile peaks ehk ütlema, et sulgedega, on oma kunsti osa, on kunst ise. Kui enamik kunstnikke, lähtudes küll isiklikust kogemusest, asetavad enda ja oma loomingu vahele filtri juba kontseptuaalses staadiumis (ja seda ei saa neile ette heita – see on enese alalhoiu instinkt), siis Billeneeve kunst saab kunstiks ainult tänu meediumile. Kui jätta ära maali, tegevuskunsti, video, foto või muu tehnika poolt tahes-tahtmata kaasatulev raster, müra, siis oleks see lihtsalt elu.
Mitte küll päris tavaline elu, vaid tähelepanuväärne elamisviis, mis võiks pakkuda huvi antropoloogidele, psühhoanalüütikutele ning kollasele ajakirjandusele. Ehk teisisõnu – Billeneeve puhul ei saa kunsti ja elu kunagi päriselt lahutada.
Käesoleva näituse peategelane, kana, tähistab meie teadvuses üsna konkreetseid asju. Kana on koduperenaise võrdkuju. Kanakari on sümboolsel tasandil peaaegu sama, mis lambakari, kuid siin on sisse toodud sooline eristumine – tegu on isikliku mõtlemisvõimeta, kergestimanipuleeritava naisisikute karjaga. Kana on ka üks peategelasi kiirtoidu ja selle kaudu igasuguse keskkonnaohtliku tarbimise ahelas.
Kõik need tasandid on Billeneeve kunstist välja loetavad. Billeneeve aga ei konstateeri lihtsalt kõike seda kui fakti, vaid hakkab vastu, protesteerib, korraldab kanade ülestõusu. Kanad muutuvad agressiivseks ja ohtlikuks ning mine tea, võivad kunagi ehk isegi võimu haarata.
Kas neist saavad armutud türannid või targad valitsejad, see käesolevast näitusest ei selgu. Seda otsustavad valikud, mida me igaüks ise oma arenguteel teeme.
Mari Kartau, kuraator
Meedia:
Raimu Hanson “Naine kui kunstiteos näitab kodulindude pilte” Tartu Postimees 28.09.2016