(Scroll down for English)
Esmaspäevast, 3. maist on Tartu Kunstimaja suures saalis avatud Krista Mölderi isikunäitus „Sinilind. Teisele minale“.
Fotograafia piirid kehtestab inimsilma nägemisvõime. Krista Mölder mängib nende piiridega, katsub neid, nagu jalg katsub vett: sellesse sisenedes, sellel end ümbritseda lastes. Vesi on leige, enam-vähem kehatemperatuuril, mistõttu piiri ületamine, keskkonnavahetus, on vaevu tajutav. Võimatu öelda.
Valgusest, fotograafia vahendist, on kunstnik teinud endale ainese. Traditsiooniline aines, objektid, pinnad ja vormid, tihke mateeria, mis valgust värvitoonides peegeldab, on siin loobunud vastupanust – nagu veepind, mida jalg tahab katsuda.
Uduvine, päikesehelgid ja vesi; valged seinad ja klaas; liblikate kileivad ja tuuleõhk avatud aknast – valgus läbib seda kõike, valgus on kõige selle põhjas. Ta on ilus nagu surm. Eks ole teada tõde: fotograaf on surma käsilane (Roland Barthes). Kõiki neid pildistatud vaateid pole enam mujal kui valgetes raamides: udu hajub, laine kustub rannal ja homne päike paistab juba teise nurga alt. Vagus ja surm on fotograafia algus ja ots: sama nõel, mis torkas augu camera obscura’sse, muudab muuseumieksponaadiks liblika. Fotograafia – valgusse surmatud vaade.
Üksainus võluv konkreetsus on selles liikuva ja tardunu, valguse ja värvide, elu ja surma vahepealsuses. Ning just tema staatus on kõige selle juures kõige ebamäärasem: sinilind, kelle sulestik täidab kogu elektromagnetspektri nähtava osa, ammendab ühekorraga meie nägemisvõime ja elustab kõik me muinasjutulised kujutlused. Siin ta on, täies valguses. Aga me ei saa olla kindlad, kas pildistatud on elus lindu või topist. Või hoopis fantaasiat, mida „üles võtta“ justkui ei saakski? Võimatu lugu. Ja sellest võimatusest piisab, jääb ülegi.
Krista Mölder (snd 1972) on õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA), Westminsteri Ülikoolis Londonis (MA) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA). 2016. aastal oli ta üks Köler Prize’i nominente. Kuigi grupinäituste raames on ta Kunstimajas esinenud ka varem, on see tema esimene isikunäitus Tartus. www.kristamolder.com
Näitust saatva teksti on kirjutanud Anti Saar.
Kunstnik tänab: Sirja-Liisa Eelma, Laur Kanissaare, Revo Koplus, Anu Lilp, Alis Mäesalu, Tõnu Narro, Kristjan Pütsep, Anti Saar, Jaanus Samma, Maret Sarapu, Peeter Talvistu, Proloogkool, ArtProof OÜ, Levetor OÜ, Maajaam, Ridali Lennuklubi ning Temnikova & Kasela galerii.
Näitus on avatud 22. maini. Selle aja jooksul on Tartu Kunstimaja avatud iga päev kell 12.00–18.00.
Meediakajastus
Sara Bédard-Goulet. Astuge sisse, liuelge välja. Sirp, 14. mai 2021.
Raimu Hanson. Kunstimaja avas kolm uut näitust. Tartu Postimees, 4. mai 2021.
Ode Maria Punamäe, Jüri Nikolajev. Tartus ja Narvas avanesid vanade näituste kõrval ka täiesti uued. Kultuur.err.ee, 3. mai 2021.
From Monday, 3 May Krista Mölder’s solo exhibition “The Blue Bird. To the Other Me” will be open in the large gallery of the Tartu Art House.
The limits of photography are set by the human eye’s ability to see. Mölder plays with these limits, tests them like a foot testing the water: entering it, letting herself be enveloped by it. The water is tepid, almost the temperature of the body. Therefore the crossing of the line, the change of the environment, is barely perceptible. Impossible to place.
The artist has turned light, the tool of photography, into her theme. Traditional themes – objects, surfaces and forms; the solid matter that reflects light as colours – have abandoned their resistance: like the surface of water that the foot wants to test.
Mist, glittering sunshine and water; white walls and glass; the membrane-like wings of butterflies and the breeze from an open window: the light penetrates all of it, the light is at the bottom of it. It is beautiful like death. It is a known fact: photography is the harbinger of death (Roland Barthes). All of the views that have been photographed only exist inside their white frames: the mist fades, the wave crashes onto the shore and tomorrow the sun will shine from another angle. Light and death are the beginning and end of photography: the same needle that pricked the whole into the camera obscura turns a butterfly into a museum exhibit. Photography is a view killed in the light.
The only charming clarity lies in the intermediacy between the moving and the frozen, the light and the colours, the life and death. And its status is the most ambiguous: the blue bird whose plumage covers the whole visible section of the electromagnetic spectrum; it exhausts our ability to see and revives all our fairytale imaginations at the same time. Here it is, in full light. But we cannot be sure, whether the photo shows a living bird or a stuffed one. Or is it a fantasy that seemingly cannot be “captured”? An impossible story. And there is impossibility enough for some of it to be left over.
Krista Mölder (b 1972) has studied photography in the Tartu Art College (BA), the University of Westminster, London (MA) and the Estonian Academy of Arts (MA). In 2016, she was one of the nominees for the Köler Prize. Although her art has been shown in the Tartu Art House before, this is her first solo exhibition in the city.
The text that accompanies the exhibition is written by Anti Saar.
The artist thanks: Sirja-Liisa Eelma, Laur Kanissaare, Revo Koplus, Anu Lilp, Alis Mäesalu, Tõnu Narro, Kristjan Pütsep, Anti Saar, Jaanus Samma, Maret Sarapu, Peeter Talvistu, Proloogkool, ArtProof OÜ, Levetor OÜ, Maajaam, Ridali Lennuklubi and Temnikova & Kasela Gallery.
The exhibition will remain open until 22 May. During this time, the Tartu Art House is open every day 12–18.