(Scroll down for English)
Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus „Midagi on õigemat selles“.
Näitus oleks justkui jätk aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis toimunud Alice Kase ja Neeme Külma väljapanekule „Edevuses üksi“, kuid samas ei ole ka. Kui tookordset kooslust orkestreeris kindlakäeliselt Neeme, kes demiurgina tegutses hõlmatava ruumi hõlmamatuks muutmise nimel, siis nüüd on rollid vahetunud ja Alice on kunagi Neemele loovutatud ruumi tagasi võtnud ning oma suureformaadiliste maalidega täitnud, Neeme on kontrolli käest andnud ja öelnud: „Saatku arm meie tegemisi“.
Näitusesaalis toimetavad kunstnikud endiselt sõltumatult ja omaette, aeg-ajalt heitlikult, enamasti väga enesekindlalt. Endiselt, ja kummagi mõtlemise, tegutsemise ning meediumide erisusest hoolimata, seisavad nende tööd nagu ime läbi tugeva kooslusena. Võimas kujundlikkus, millega nad töötavad, ei lõhu, vaid kasvatab seda tervikut.
Neeme külvab seinale kiilud nagu punguvad õied, asendab ohunupu pärlitega kallimale, avab tšellokasti nagu ülestunnistuse ja täidab tublisti vananenud pihitooli päevaraamatu tekstidega. Armuavalduste ja lepitusmärkide varjus ja kõrval ennast leebelt kehtestades hoiab ta siiski ka ruumil silma peal. Riivamisi, aga hoiab, sest teisiti ta ei saa.
Äravahetamatu, vaid iseendast kõnelda söandav Alice muudab maalid naisesuse atribuutideks, keskendub ühele figuurile, ühele esemele, aga see-eest pingestatult ja mastaapselt. Halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.
„Mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle“ saadab Alice Kase ja Neeme Külma näitusega kaasnevat „efektset ruumipoeetilist pingpongi.“ Nii kirjutas Hanno Soans aasta tagasi, ja tõesti, tõesti – see kehtib.
Alice Kask (s 1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on tema hiljutised väljapanekud toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). 2008. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. 2003. aastal pälvis Kask Konrad Mäe preemia.
Neeme Külm (s 1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid.
Kunstnikud tänavad: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop ja Päär Keedus.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Meediakajastus
Heie Marie Treier. Vaikne süda see avaneb sissepoole. Sirp, 8. detsembril 2023.
Liisbeth Rats. Tartu kunstihoones avati kolm uut näitust. Kultuur.err.ee, 18. novembril 2023.
On Friday, 17 November at 5:00 p.m. Alice Kask and Neeme Külm will open their joint exhibition “Something Righter in This” in the large gallery of the Tartu Art House.
The exhibition is seemingly a continuation of the show “In Vanity Alone”, which Alice and Neeme organised in the Tallinn City Gallery a year ago. At the same time, it is also not. While the selection at that time was firmly orchestrated by Neeme, who worked as a demiurge transforming the comprehensible space into an incomprehensible one, today the roles have been switched and Alice has reclaimed the space which she had surrendered to Neeme, filling it with her large paintings. Neeme has handed over the reins saying: “Let grace accompany our actions”.
In the gallery, the artists still work independently and on their own, sometimes in a hectic manner, but mostly very self-confidently. Their work, despite differences in their thinking, actions and choices of media, still, miraculously, function together as a strong whole. The powerful symbolism with which they work does not shatter, but increases this unity.
Neeme sows wedges into the walls like budding flowers, replaces the alarm button with pearls for his sweetheart, opens a cello case like a confession and fills an archaic confessional with texts from his journal. Hidden behind the declarations of love and the hints of reconciliation, he also gently establishes himself and keeps a watchful eye over the whole space. The gaze is casual but still present, because somebody has to gaze.
The unmistakable Alice, who only dares to speak about herself, transforms her paintings into the attributes of femininity, concentrating on a lone figure, on a single item, but full of tension and on a grandiose scale. Ruthlessly precise in what she is trying to show, straightforward in concealing what deserves to be hidden. Only nature is left outside Alice’s penetrating gaze: she looks at it from a distance and sees it as something bigger than herself. The dark and dreary elements can only be captured vaguely, recorded only from a distance. So complicated and, at the same time, also so simple. As sincere as possible.
“A certain uncompromising discomfort for the inevitable corporeality of human consciousness” is present in the “striking spatial-poetic ping-pong” which accompanies the exhibition of Alice Kask and Neeme Külm. These were the words of the art critic Hanno Soans a year ago and, lo and behold, they indeed still hold true.
Alice Kask (b 1976) graduated in 2002 from the master’s programme in painting of the Estonian Academy of Arts. Since her major solo exhibition at the Contemporary Art Museum of Estonian (2016), she has recently shown her works at the Helsinki Art Hall (2018) and Rüki Gallery (2020). In 2008, she had a solo exhibition in the Tartu Art Museum. Among other accolades, in 2003 she received the Konrad Mägi Award.
Neeme Külm (b 1974) graduated in 1998 from the Department of Sculpture of the Estonian Academy of Arts and studied in 2003–2005 in the master’s programme of interdisciplinary arts at the same school. His most powerful solo exhibitions took place in the first half of the 2010s and his more recent group shows have existed on the border between architecture and visual arts. Külm was one of the founders of the Contemporary Art Museum of Estonia.
The artists thank: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop and Päär Keedus.
The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.