Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Jätka lugemist →

(Scroll down for English)

Reedel, 11. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Ivar Veermäe isikunäitus „Õhetav“.

Näitus keskendub tehnoutopistlikele ideedele, mille kohaselt oleks inimestel teoreetiliselt võimalik kogu maailma kliimasüsteemi kontrollida. Pihustades stratosfääri suurtes kogustes aerosoole oleks võimalik jäljendada vulkaanide tegevust ja vähendada kliima soojenemist päikeseenergia osalise tagasipeegeldumise abil.

Kunstnik on selliseid ettepanekuid osadeks lahutanud, seejärel laiendanud ja töötanud kohtade ning protsessidega, mida neis nimetatakse – stratosfääri, vulkaaniliste aladega Lõuna Itaalias, bioloogiliste ja tehniliste süsteemidega.

Tööd on valminud kontrollitava ja juhusliku kokkupuudetel, kaasates erinevaid jõudusid ja eluvorme nagu näiteks näiteks tuul, korrosioon ja mikroorganismid. Fotoprindid Päikese lähivaadetest* on saanud katseterritooriumiks mikroskoopilise elu poolt loodud muudatuste uurimisele selle pinnal. Metabolistlikud muundumised toimuvad läbi inimsülje mikroorganismide, mis on viidud kontakti energiaallika ja pildi pinnaga.

„Näitusega proovin mõelda geotehnika hoomamatule ulatusele ning bioloogiliste ja geoloogiliste suhete keerukusele. Jätkan ka töös Teine Maa (2023) alustatud eksperimentidega stratosfääris. Näitusele loob taustsüsteemi videotöö, mis sisaldab minu vestlusi geotehnoloogia ekspertidega,“ selgitab kunstnik.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Tänud: Perekond Veermäe, Anja Dreißig, Kalev Tamm, Michael Wallys, Laura M. Hartman, Douglas MacMartin, Elspeth Spence, Forrest Clingerman, Wake Smith, Duncan McLaren, Masahiro Sugiyama, Renzo Taddei, Chad M. Baum, Kevin Surprise, Andy Parker, Michael Wallys, Ülo Rossmann ja kaastöölised.

Ivar Veermäe (s 1982) on Berliinis tegutsev eesti fotokunstnik. Ta on õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis tootmistehnikat, 2001–2003 Tallinna Polütehnikumis graafilist disaini ja 2004–2009 Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas fotograafiat ning 2011–2014 Berliini Weißensee kunstikoolis ruumistrateegiate magistriprogrammis. Veermäel on toimunud arvukalt isikunäitusi, muuhulgas Tallinna Kunstihoone galeriis, Edith-Russ-Hausis, Galerie im Turmis, (AV17) galeriis, Belgradi kultuurikeskuses ja Tallinna Linnagaleriis. Lisaks on tema töid eksponeeritud RIBOCA-l, Veneetsia arhitektuuribiennaalil, transmediale festivalil, Kumu kunstimuuseumis, EKKM-is, Tallinna Kunstihoones, BIENALSUR-il, Buenos Aireses, Bozaris, ZKM-is, Karlsruhes ja Läti Kaasaegse Kunsti Keskuses (LCCA).

* Nasa vabakasutus ja Paul Stewart (CC BY 2.0)

---

On Friday, 11 April at 5 p.m., Ivar Veermäe will open his solo exhibition “Sun-kissed” in the large gallery of the Tartu Art House.

The exhibition focuses on techno-utopian ideas, according to which humans could, theoretically, control the global climate system. By spraying large quantities of aerosols into the stratosphere it should be possible to mimic the activity of volcanoes and thereby reduce climate warming by reflecting some solar energy back into space.

Artist has broken down such proposals into parts, then expanded them and worked with the locations and processes referred to in them: the stratosphere, volcanic areas in southern Italy, and biological and technical systems.

The work was done through controlled and accidental actions involving a variety of forces and life forms, such as wind, corrosion and micro-organisms. Photographic prints of close-up views of the Sun* created a test area for studying changes created by microscopic life on its surface. Metabolic transformations take place through human microorganisms brought into contact with the energy source and the surface of the image.

“Through the exhibition, I try to grasp the unimaginable scope of geoengineering, and the complexity of geological relationships. Additionally, I am continuing the experiments in the stratosphere that began with the work “Second Earth” (2023). A video of my conversation with geoengineering experts will provide background for the exhibition,” explains the artist.

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.

Thanks: The Veermäe family, Anja Dreißig, Kalev Tamm, Michael Wallys, Laura M. Hartman, Douglas MacMartin, Elspeth Spence, Forrest Clingerman, Wake Smith, Duncan McLaren, Masahiro Sugiyama, Renzo Taddei, Chad M. Baum, Kevin Surprise, Andy Parker, Michael Wallys and Ülo Rossmann and the co-workers.

Ivar Veermäe (b 1982) is an Estonian photographer based in Berlin. He has studied production engineering at Tallinn University of Technology, graphic design at Tallinn Polytechnic from 2001-2003, photography at the Faculty of Fine Arts of the Estonian Academy of Arts from 2004-2009, and spatial strategies at the Weißensee Art School in Berlin from 2011-2014. Veermäe has had numerous solo exhibitions, including at the Tallinn Art Hall Gallery, Edith-Russ-Haus, Galerie im Turm, (AV17) Gallery, Belgrade Cultural Centre and Tallinn City Gallery. In addition, his work has been exhibited at RIBOCA, the Venice Architecture Biennale, the transmediale festival, the Kumu Art Museum, EKKM, Tallinn Art Hall, BIENALSUR, Buenos Aires, Bozar, ZKM, Karlsruhe and the Latvian Centre for Contemporary Art (LCCA).

* NASA public domain and Paul Stewart (CC BY 2.0) 

(Scroll down for English)

Reedel, 11. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis kunstirühmituse VEDELIK grupinäitus „Vedeliku kiiluvees”.

Rühmitus VEDELIK tekkis 1995.aastal. Nimevalimise koosolek toimus kohvikus Pegasus, kus osalejaid oli neli. Algusest peale on VEDELIKU tegevused peaaegu etteaimamatud ja liikmeskond voolav.

VEDELIK on varjatud mõõde, sest ta pole otseselt defineeritav: tihti tuleb järeldada või tuletada, võttes aluseks elemendid, mida ta korrastab või organiseerib. VEDELIK köidab erinevaid isikupärase stiiliga kunstnikke, koondades nad ühtseks tugevavooluliseks koosluseks. Liikmeks olemine on midagi loodusjõu sarnast, mis kihutab sind hetkega läbi ebarealistlike maailmade mõtete ja tegude virrvarri. Palju on tegemist tasakaalu leidmisega, iga uue näituse ja etteastega ollakse juba järgmises mõtteruumis. Voolu hetkeks peatudes ollakse kohal, siin ja praegu, hetk hiljem või ülehomme võib olla juba täiesti uutmoodi VEDELIKU kogemus.

Käesoleva näituse inspiratsiooniks on vool, voolamine, voolavus.

„Tavamõttes on lihtsam keskenduda tasastele, äraproovitud lahendustele. Riskantsem ning nüansirikkam on lasta end vahutaval, isepäisel voolul kanda. Vedeliku vahuses kiiluvees võid teha, mida soovid ja suudad sellest, mis sul (mõtteis) olemas ning … heureka! – rohkem polegi õnneks vaja,“ selgitavad osalejad.

Näitusel osalevad: Mauri Gross, Eero Ijavoinen, Kristjan Juusu, Jane Kaas, Kristjan Kalde, Liis Karu, Erki Kasemets, Rainer Kurm, Vilen Künnapu, Eneli Luiga, Luulur, Raija Merilä, Ulla Mölder, Evar Ritsaar, Meelis Salujärv, Argo Soodla, Sven Erik Stamberg, Martti Suurorg, Santa Zukker, Margus Tiitsmaa, Pille Vassar, Peter Velberg, Marge Viirg, Eva Vint, David Wilkinson

---

On Friday, 11 April at 5 p.m., the art group VEDELIK will open their group exhibition “In the watery wake of Vedelik” in the small gallery of the Tartu Art House.

VEDELIK was formed in 1995. The name selection meeting took place at the Pegasus café, where there were four participants. From the beginning, VEDELIK’s activities have been mostly unpredictable, and its membership has been fluid.

VEDELIK is a hidden dimension because it is not directly definable: it often has to be inferred or deduced based on the elements it arranges or organises. VEDELIK attracts different artists with unique styles, bringing them together into a single, powerful ensemble. Being a member is like being a force of nature that instantly takes you through a maze of thoughts and actions in unrealistic worlds. It’s mostly about finding balance, and with each new exhibition and performance you’re already in the next space of thought. By stopping the flow for a moment, you’re present, here and now; a moment later or the day after tomorrow you can have a completely new VEDELIK experience.

The inspiration for the exhibition is flow, flowing, fluidity.

“According to conventional wisdom, it’s easier to focus on slow, tried-and-true solutions. It’s riskier and more nuanced to let yourself be carried by the foamy, headstrong current. In the foamy wake of VEDELIK, you can do whatever you want and are capable of with what you (in your mind) have and – eureka! – that’s all you need for happiness,” the participants explain.

Participating artists: Mauri Gross, Eero Ijavoinen, Kristjan Juusu, Jane Kaas, Kristjan Kalde, Liis Karu, Erki Kasemets, Rainer Kurm, Vilen Künnapu, Eneli Luiga, Luulur, Raija Merilä, Ulla Mölder, Evar Ritsaar, Meelis Salujärv, Argo Soodla, Sven Erik Stamberg, Martti Suurorg, Santa Zukker, Margus Tiitsmaa, Pille Vassar, Peter Velberg, Marge Viirg, Eva Vint and David Wilkinson

(Scroll down for English)

Reedel, 11. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Meiu Mündi isikunäitus „Desmurgia”.

Näitusel on väljas valik kunstniku õlimaale peamiselt aastatest 2020–2025. See ajavahemik on olnud haavatud aeg. Julm ja rõhuv aeg.

Meiu Münt kirjutab:
Ja kevad tuleb ikkagi.
Ja Kunstimaja hoovis laulab igal kevadel kuldnokk või musträstas. Ma tõesti ei tea kumb neist.
Ja laste kilkamine ja mängimise hääled kostavad üleaedsest lasteaiast igal aastaajal.
Ja eelmise aasta varasuvel jooksis üle Kunstimaja õue tuhkur koos kolme pojaga. Nad seisatasid garaaži kõrval, pojad silkasid natuke aega hoovi mööda, siis lipsati aia alt lasteaia hoovi. Hiljem Pepleri peatuses bussi oodates kuulsin ma lindude hoiatavat ärevat kädinat ja nägin tuhkruema valge maskiga nägu piilumas ühiselamu nurga juurest…
Ja pilved sõuavad oma teed – iga vaade taevasse näitab erinevat pilti. Pilvi ma nii maalida ei oska, et endale meeldiks. Olen proovinud… Minu maalitud pilved on rasked, kohmakad, rõhuvad ja valet värvi – neis pole õhku, nad kukuvad kolinal vastu maad… Pilvede maalimisel on mingi oma nõks ja saladus, aga ma ei ole veel seda nõksu ja saladust piisava järjepidevusega otsinud. Ja kas peakski? Las nad ollagi siis tinahallid või veripunased rasked lahmakad, mis mürinal alla sajavad.

Just sellised väikesed asjad, hetked, helid, lõhnad, kummalised kohtumised, värvide mäng, valgus ja varjud – see ongi see desmurgia või siis lihtsalt väike plaaster, mis aitab paraneda, miski tõesti väike, aga tõhus, mis aitab edasi minna ja aitab hoida iseennast koos keerulisel ajal.  
On hea, kui on keegi, kes aitab ja haavadele vahel peale puhub ja paitab, aga sellele lootma jääda ei maksa. Oh ei – keegi teine ei seo, ei ravitse paremini kui ikka inimene ise – ja siis tulebki poolduda, ennast topeldada, duubeldada, luua oma mõtteline heasoovlik doppelgänger ja kõigepealt ennast ise salvida ja siduda, ja leida igas päevas see miski, mis hoiab ja hoolitseb.

Kunstniku loomingulist tegevust on aastatel 2020–2025 toetanud Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Rahvuskultuuri Fondi Renate Jõesaare stipendium (2023).

Meiu Münt (s 1972) on lõpetanud Tartu Ülikooli maaliosakonna. Ta osaleb näitustel alates 1997. aastast. 2014. aastal omistati talle Ado Vabbe preemia. Tema eelmised isikunäitused Tartu Kunstimajas toimusid aastatel 2011, 2014 ja 2019.

---

On Friday, 11 April at 5 p.m., Meiu Münt will open her solo exhibition “Desmurgia” in the monumental gallery of the Tartu Art House.

The exhibition includes a selection of the artist’s oil paintings, mainly from the years 2020 – 2025. This period has been a wounded time. A cruel and oppressive time.

Meiu Münt writes:
And spring will still come.
And every spring, a goldfinch or a blackbird, I really don’t know which, sings in the courtyard of the Art House.
And children’s shouts and playful voices can be heard rising from kindergartens in every season.
In early summer last year, a ferret with three kits ran across the Art House yard. They stopped next to the garage, the kits strolled around the yard a bit, and then they slipped under the fence and into the kindergarten yard. Later, while waiting for the bus at the Pepler bus stop, I heard the alarming, frightened sounds of birds and saw the white-masked face of a ferret peering around the corner of a dormitory….
Clouds go their own way: each view of the sky reveals a different picture. I don’t know how to paint clouds in a way I like. I’ve tried… The clouds I paint are heavy, clumsy, oppressive and the wrong colour: they have no air and crash to the ground…. There’s a trick to painting clouds, but I haven’t yet found it. And should I? Let them be tin-grey, or blood-red, heavy lame clouds, roaring down raining.

It’s the little things, the moments, the sounds, the smells, the strange encounters, the play of colours, the light and the shadows: it’s that desmurgia, or just a little patch to help you heal, something really small but effective, to keep you going and to keep yourself together at difficult times.  

It’s good to have someone to help, to blow on the wounds and to dress them sometimes, but you can’t rely on someone else. No one binds and heals better than yourself, and then you have to side step, double down, create your own mental benevolent Doppelgänger, above all anoint and preserve yourself, and find something in each day that holds and cares.

The artist’s creative work has been supported by the Cultural Endowment of Estonia, the Estonian Artists’ Association and the Renate Jõesaare Scholarship of the Estonian National Culture Foundation (2023).

Meiu Münt (b 1972) has graduated from the Painting Department of the University of Tartu. She has participated in exhibitions since 1997. In 2014, she was awarded the Ado Vabbe Art Prize. Her previous personal exhibitions at the Tartu Art House were in 2011, 2014 and 2019.