Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

(Scroll down for English)

15. märtsist on Tartu Kunstimaja suures saalis avatud Mihkel Ilusa näitus „Läbirääkimised / Fassaaditööd“, mis võtab kokku aastaid maali elementaarosakesi otsiva visuaalkunstniku senised loomingulised teemajooned ning heidab valgust veel lahendamata küsimustele. Näituse kuraator on Siim Preiman.

Alates 2017. aastal Hobusepea galeriis toimunud isikunäitusest „Pista see omale seina“ on Mihkel Ilus töötanud ühtviisi monokroomses keeles. Ilus lahutab teineteisest maalikunstnike tavalised töövahendid ning loob õlivärvist, puidust maaliraamidest ja krunditud lõuenditest iseseisvaid objekte, astudes vastu tavapärasele kujutamisele. Lisaks maali füüsilisele koostisele on ta küsitlenud ka seda ümbritsevat kontseptuaalset reeglistikku ehk etiketti. Kas galeriipõrandale asetatud krunditud lõuendist valmistatud ämber on maal? Aga kui see on saepuru täis? Aga kuidas on maali mõju mahutamiseks tühjaks jäetud galeriiseintega? Kas need on ka osa maalist?

Nüüdseks on Mihkel Ilusa vormi- ja materjaliküsimustest välja kujunenud temale ainuomane võttestik, mille abil läheneb ta sel korral mitmetele teemadele, sealhulgas näiteks füüsilised raskused, piiblilood ja muidugi maali paratamatu pinnapealsus/pinnalisus. Kuna tema visuaalne keel on oma olemuselt omajagu krüptiline, saadavad näitust ka mõistatused ja juhised, mis viitavad kunstniku „maaliretsepti“ ja laiemalt näituse eri komponentidele.

Ilusa puhul on viljakas pöörata eraldi tähelepanu ka loominguliste ülesannete jaotumisele kunstniku ja masinate vahel. Temas elavad üheaegselt edasi külm kontseptualist ja emotsionaalne ekspressionist. Mitmed teosed saavad viimase viimistluse masina käe all, olgu selleks laseri kiir või hüdraulilise pressi alasi. Nii ongi Ilusa töödes tunda kummalist vastuolu, kus masinatele on antud suured ekspressiivsed liigutused ning kunstnik on enesele jätnud dekoreerivad vormistuslikud žestid.

Tartu Kunstimajas toimuv näitus on TÜ maaliosakonnas õppinud Mihkel Ilusale omamoodi kojutulemise-näitus, kus saab näha nii kolmemõõtmelisi kui pinnalisi töid, isikustatud maali ning ilustatud ruumi, kus kasutatud materjalide sisepingete najal püsivad objektid vastamisi seisavad. Näitusega kaasneb buklett koos kuraatoritekstiga.

Mihkel Ilus (1987) on Tallinnas elav ja töötav visuaalkunstnik, kes tegutseb maali laiendatud väljal. Ta pistab sageli rinda suuremõõtmeliste installatsioonidega, lähenedes neile maalija loogikaga. Õppinud maalikunsti Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias, moodustab olulise osa tema tegevusest kaasaegse näitusekultuuri ja etenduskunsti põimimine. Viimaste näituste hulka kuuluvad: „Kuidas saaksingi teisiti“ (kuraator Siim Preiman) Hordaland Kunstsenteris Bergenis (2018), „Kapriisid: Eelvõim“ (koos Henri Hütiga) Disaini ja Arhitektuurigaleriis (2017), „Pista see omale seina“ Hobusepea galeriis (2017) ja „Tupik“ (koos Marten Eskoga) Kunstihoone galeriis (2016).

Näitus on valminud Tallinna Kunstihoone ja Tartu Kunstnike Liidu koostöös. Tehniline teostus: Valge Kuup.

Täname: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, Tartu Linnavalitsus, Eesti Kunstiakadeemia, Scandinor, AkzoNobel, Elna Ilus, Maarja Tõnisson, Asso Riisalu, Madis Tarum, Joel Jõevee, Villem Säre, Madis Tarum, Hannes Aasamets, Mark Aleksander Fischer

From 15 March, the exhibition “Negotiations / Facade Works” by Mihkel Ilus, which brings together the creative themes of an artist that has been seeking the elementary essence of painting for several years, and sheds light on issues yet to be resolved, will be open at Tartu Art House. The exhibition is curated by Siim Preiman.

Mihkel Ilus has been working in a uniformly monochromatic pictorial language since his 2017 exhibition “Stick It In Your Wall” at Hobusepea Gallery. Resisting a conventional manner of depiction, Ilus separates the classical tools of the painter from each other and creates independent objects using oil paint, timber painting frames and primed canvas. In addition to the physical composition of the painting, Ilus has also questioned its surrounding conceptual rules or etiquette. Could a bucket made of primed canvas placed on the gallery floor be called a painting? And what if it was filled with sawdust? What about gallery walls that are left empty to accommodate the effect of the painting? Are walls also part of the painting?

The questions of form and material have evolved for Ilus into a unique set, which this time he uses to approach several themes, including physical burdens, stories from the Bible, and of course, the inevitable surface quality of painting. Since his visual language is rather cryptic by nature, the exhibition also includes riddles and instructions referring to the artist’s “painting recipe” and the various components of the exhibition more generally.

With Ilus, it is also important to pay special attention to the division of creative tasks between artist and machine. A cold conceptualist and emotional expressionist are alive in the artist at the same time. Several of the works have received a final touch from a machine, be it a laser beam or a hydraulic press. Therefore, we can sense a strange contradiction in the works, where machines have been used to make large expressive movements, while the artist has reserved for himself the refining gestures of decoration.

The exhibition at the Tartu Art House is somewhat like a homecoming for Mihkel Ilus, who studied in the Painting Department at the University of Tartu. The display includes 3-D and 2-D works, personalised paintings and decorated rooms, where objects that build on the internal tensions in the materials used are confronted with one another. The exhibition is accompanied by a booklet with a curator’s text.

Mihkel Ilus (1987) is a visual artist living and working in Tallinn, who works in the extended field of painting. He often tackles large scale installations, approaching them with the logic of a painter. Having studied painting at the University of Tartu and the Estonian Academy of Arts, a substantial part of his practice involves combining contemporary exhibition culture with performance art. Among his recent solo exhibitions are: “How Else Can I Put It” (curated by Siim Preiman) at the Hordaland Kunstsenter in Bergen (2018), “Caprices: Pre-amp” (with Henri Hütt) at the Architecture and Design Gallery (2017), “Stick It In Your Wall” at Hobusepea Gallery (2017) and “Dead End” (with Marten Esko) at the Art Hall Gallery (2016).

The exhibition was made in cooperation between Tallinn Art Hall and Tartu Artists’ Union and installed by Valge Kuup.

We would like to thank: Estonian Cultural Endowment, Estonian Ministry of Culture, Estonian Artists’ Association, Tartu City Government, Estonian Academy of Arts, Scandinor, AkzoNobel, Elna Ilus, Maarja Tõnisson, Asso Riisalu, Joel Jõevee, Villem Säre, Madis Tarum, Hannes Aasamets, Mark Aleksander Fischer

Alates 1970ndatest freskode, sgrafiitode ja vitraažidega tuntuks saanud Jänest hakkas iseseisvusajal tõsisemalt köitma abstraktne maal, eelkõige geomeetriline abstraktsioon. Viimase aastakümne jooksul on ta maalinud kaugelt rohkem kui 100 + 1 abstraktset teost, mida on eksponeerinud ligi kolmekümnel väiksemal või suuremal isikunäitusel. Antud seeria on valminud Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul ning seda võis esmakordselt näha mullu septembris-oktoobris Viimsi Püha Jaakobi kirikus.

Kunstiteadlane Mai Levin lisab: „Kas Jänest võlus abstraktsiooni puhul rohkem „kord, milleta pole ilu” (Georges Braque) või ammendamatud komponeerimisvõimalused, on raske öelda. Ta on töötanud selles suunas teoreetiliste ambitsioonide ja pedantsuseta, intuitiivselt, nähes geomeetrilistes kujundites sageli sümboleid, tuues sisse loodusfragmente, pehmendades rangeid vorme maalilise käsitlusega. Ta on nende kaudu väljendanud usulisi ideesid, rahvaluule mõjul tekkinud emotsioone ja kujutelmi. Geomeetrilises abstraktsionismis on tal vaieldamatult oma nägu!”

Avamisel toimub ka äsjailmunud albumi „Geomeetria kaudu harmooniale” esitlus (kujundaja Maarja Vannas).

Eva Jänes (snd 1942) on lõpetanud 1962. aastal Tartu Kunstikooli ning 1969. aastal ERKI spetsialiseerudes monumetaalmaalile. Tema käe alt on valminud rohkelt maalinguid, mosaiike ja vitraaže Eesti sakraalhoonetes. Ta on üks peamiseid kristliku kunsti viljelejaid Eestis ning lisaks näitustel osalemisele on ta ka kureerinud selleteemalisi projekte.

Jänes, who received recognition for her frescoes, sgraffiti and stained glass windows already in the 1970s, has over the last three decades been attracted by abstract painting and primarily geometric abstractionism. During the last ten years, she has painted far more than 100 + 1 abstract works that have been exhibited in about thirty smaller and larger personal exhibitions. The present series has been painted to celebrate the 100th anniversary of the Republic of Estonia and it was first on display in the Viimsi St Jacob Church last September and October.

The art historian Mai Levin adds: “It is hard to say if Jänes was more fascinated by abstractionism’s “order that is the basis of beauty” (Georges Braque) or its inexhaustible possibilities of composition. She has worked with no theoretical ambitions and formality using only her intuition, often seeing symbols behind the geometrical shapes, introducing fragments from nature and softening the harsh forms with painterly approach. She has used the shapes to express religious ideas and emotions and vision that have been influenced by folklore. She definitely has her own style when it comes to geometric abstractionism!”

At the opening her recently published album “Harmony through Geometry” will be presented (designer Maarja Vannas).

Eva Jänes (b 1942) graduated in 1962 from the Tartu Art School and in 1969 from the State Art Institute specialising in monumental painting. She has made numerous murals, mosaics and stained glass windows for Estonian religious buildings. She is one the most important artists using Christian themes in Estonia and in addition to participating in exhibitions she has also curated religious art projects.

(Scroll down for English)
(Русский следует ниже)

Neli aastat tagasi kohtas Udmurtias Buranovo külas elav Lebedva oma elu suurima armastust Vaidut ning kolis peatselt tema juurde Eestisse uut elu alustama. Kaks aastat hiljem Vaidu suri ning jättis toona kuuekümne-aastase naise maailma üksi. Samas oli Vaidu kinkinud oma olemasoluga talle pidurtamatu inspiratsiooni ning värske ja kirkavärvilise maailmanägemise. Kaotusevaluga toimetulek ja uue elu ehitamine käivad nüüd Lebedeva jaoks läbi kunsti.

Zoia Lebedeva (snd 1957) töötab rahvuskunsti traditsioonide ja kaasaegse kunsti piirialal lisades loomingusse rohkelt huumorit ja lugusid omaenda elust. Tema teoseid on näidatud Venemaal muuseumites PERMM ja Erarta, kuid peamiselt on ta esinenud rahvakultuuriga seotud institutsioonides. Eestis on tema looming muutunud värvikirevamaks ning ta väljendab ennast tudengi, üksiku naise ja kohaliku skeene uue tulija positsioonilt.

Avamisel toimub Zoia Lebedeva ja muusik Lillo kontsert-performance, millest saavad osa võtta kõik külalised.

Näituse kuraator on Julia Polujanenkova (Tartu Kunstimuuseum).

Four years ago Lebedeva living in the Udmurtian village of Buranovo met the love of her life Vaidu and soon moved to Estonia to start a new life with him. Two years later Vaidu died and left the then sixty-year-old woman alone in this world. At the same time Vaidu with his presence had given her boundless inspiration and a fresh and brightly coloured world view. Coping with the pain and building a new life for Lebedva now happen through art.

Zoia Lebedeva (b 1957) works on the border between the traditions of folk art and contemporary art and includes ample amounts of humour and stories from her own life in her works. Her art has been shown in PERMM and Erarta museums in Russia but she has mostly exhibited in institutions that are associated with folk culture. In Estonia, her oeuvre has become more colourful and she expresses herself from the positions of a student, a lone woman and a newcomer in the local art scene.

The opening will be accompanied by a concert-performance of Zoia Lebedeva and musician Lillo where all the guests can participate.

The exhibition is curated by Julja Polujanenkova (Tartu Art Museum).

Персональная выставка удмуртской современной художницы Зои Лебедевой в Тартуском доме искусства

Четыре года назад жившая в удмуртской деревне Бураново Зоя Лебедева встретилась с самой большой любовью своей жизни Вайду и переехала к нему в Эстонию, чтобы начать новую жизнь. Два года спустя Вайду умер и оставил шестидесятилетнюю женщину в мире одну, но подарил ей безудержное вдохновение и свежее видение мира. С болью потери и строительством новой жизни Лебедева справляется с помощью своего творчества.

Зоя Лебедева (р 1957) работает на стыке народных традиций и современного искусства, привнося в творчество юмор и истории из личной жизни. Ее произведения показывали в актуальных музеях России, таких как PERMM и “Эрарта”, а также в учреждениях народной культуры. В Эстонии ее произведения стали более цветными, а истории обогатились опытом студентки, вдовы и нового автора на местной художественной сцене.
На открытии пройдет перформанс-концерт Зои Лебедевой и музыканта Лилло, в котором смогут поучаствовать все желающее.

Куратор экспозиции – Юлия Полуяненкова (Тартуский художественный музей).