Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

(Scroll down for English)

Reedel, 10. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis John Grzinichi isikunäitus „Püsituse väli“. Näituse kuraator on Marika Agu.

Näitusel saab näha John Grzinichi audiovisuaalseid ja fotograafilisi töid, mis on teoks saanud otsides võimalusi, kuidas teha tajutavaks muutused jäätunud maastikes. Lisaks sellele kajastavad need tööd ka laiemat teemat kunstniku loomingus: küsimust, kuidas saaksime näha, kogeda ja mõista muutuvat kliimat. Jäädvustatud kaadrid paljastavad ilma ja kliimaga seotud sügavamaid mustreid – nii lähi- kui kaugvaates.

Möödunud talve peategelaseks oli jää, asetudes mitmete sündmuste ja seikade keskmesse. Loodus andis meile ajutise silla ja saartevahelist jääteed tulid uudistama külalised lähedalt ja kaugelt. Merejääl uisutajad matkasid Pärnu lahel ühelt laiult teisele. Eestisse naasvad rändlinnud olid segaduses, kuna lahed olid endiselt kinni jäätunud ja tavapärased pesitsuspaigad mittekõlbulikud. Need on ainult mõned näited erakordselt rohke hooajalise jää mõjudest.

„Peamiselt heli- ja audiovisuaalkunstnikuna tuntud John Grzinich on jääd kui fenomeni oma loomingus käsitlenud mitmel viimasel aastal. Näiteks on ta salvestanud jääsiseste pingete helisid Peipsi järvel ning filminud inimeste eluviise ja kohandumisi jäätunud Põhjalahe ümbruskonnas. Erinevalt dramaatilistest kliimapiltidest, mis kujutavad näiteks sulavaid liustikke või üleujutusi, keskenduvad Grzinichi teosed sageli tähelepanuta jäävatele argistele paikadele, mida me tavaliselt kliimakriisiga ei seosta, kuid mis siiski samuti muutuvad. Grzinichi teoste läbivaks jooneks on uurimus objektiivsuse teemal: kuidas me näeme „sama kohta“ jälgides selle muutumist ajas – minut minuti, päev päeva järel,“ selgitab kuraator.

John Grzinich (s 1970) on Ameerika Ühendriikidest pärit Eestis elav audiovisuaalkunstnik, kelle looming lõimib heli, liikuvaid pilte ja kohaspetsiifilisi installatsioone, et uurida heli ja ruumi tajumist, otsides inimeste ja kohtade vahelist resonantsi. Grzinichi viimase aja teosed seavad performatiivsete ja fikseeritud meediataieste abil kahtluse alla inimkeskse vaatenurga, kombineerides inimüleseid hääli, laiendatud kuulamistavasid ning osalevat kaasamist.

Näituse kujundaja: Evelyn Grzinich
Kunstnik tänab: Marika Agu, Evelyn Grzinich, Platform Vaasa, Jimmy Pulli, Stefan Bakas, Art Factory Malakta

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

---

Meediakajastus

Erkki Luuk. Sulav simulaakrum ehk jää ei jää. Sirp, 15. mail 2026.

Raimu Hanson. Kunstnikud suunavad näitusehuvilisi mõtlema puuridele ja millelegi muule. Tartu Postimees, 14. aprillil 2026.

---

On Friday, 10 April at 5:00 pm, John Grzinich will open his solo exhibition “Field of Impermanence” in the monumental gallery of the Tartu Art House.

The exhibition features John Grzinich’s audiovisual and photographic works, which were created in seeking ways to make perceptible the changes that take place in frozen landscapes. In addition, these works reflect a central concern of his practice: how we might sense, experience and understand the ever-changing climate. The captured images reveal deeper patterns related to weather and climate, both in close-up and at a distance, and how we may respond.

This winter, ice took centre stage, placing itself at the heart of numerous events and encounters. Nature provided us with a temporary bridge, and visitors from near and far came to witness the ice roads connecting Estonian islands. Skaters traversed the sea ice across Pärnu Bay from one shoreline to another. Migratory birds returning to Estonia were confused, as the bays were frozen and their usual nesting grounds unusable. These are some noticeable changes in the face of an exceptional abundance of seasonal ice.

“Primarily known as a sound and audiovisual artist, John Grzinich has explored ice as a phenomenon in his work in recent years. For instance, he has recorded the sounds of internal ice tensions on Lake Peipus and filmed ways of life and adaptation among people living around the frozen Gulf of Bothnia. Unlike dramatic climate imagery depicting melting glaciers or floods, Grzinich’s works often focus on overlooked everyday environments: places we do not typically associate with the climate crisis, yet which are also undergoing change. A recurring thread in Grzinich’s work is an inquiry into objectivity: how we observe “the same place” while witnessing its transformation over time, minute by minute, hour by hour, day by day,” explains the curator.

John Grzinich (b. 1970) is a U.S.-born audiovisual artist based in Estonia, and his work combines sound, moving image and site-specific installations to explore the perception of sound and space, seeking resonances between people and places. His recent works employ both performative and fixed media forms to question anthropocentric perspectives, combining more-than-human voices, expanded listening practices and participatory engagement.

Exhibition designer: Evelyn Grzinich
Thanks: Marika Agu, Evelyn Grzinich, Platform Vaasa, Jimmy Pulli, Stefan Bakas and the Malakta Art Factory

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.

Jätka lugemist →

(Scroll down for English)

Reedel, 6. märtsil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Ahti Seppeti isikunäitus „Vaba tahe“. Näituse kuraator on Indrek Grigor.

Näitus on jagatud kolmeks mõtteliseks tervikuks, mis avavad pingeid kunstniku loomingu eri tahkudes: keha ja mõistus, iha ja vastutus, isiklik ja poliitiline.

Loodusmaalide komplekt „Maa ja taevas” lähtub kunstniku nooruspõlve merekogemustest ning võimaldab mõttelist nostalgitsemist. Taeva ja vee, horisondi ja peegelduse motiivides kohtuvad vahetu kehaline mälu ning filosoofiline üldistus looduse ühtsusest ja vastandlikkusest.

Skulptuuride ja assamblaažide komplekt „Verekutse” on mäng Seppeti loomingule omase poliitilise satiiriga, mis on samavõrd groteskne kui jõhker. „Vere kaudu” edasi kanduv ideoloogiline pärand ulatub sügavale meie näiliselt demokraatliku oleviku võimu- ja allumismehhanismidesse.

Näitus kulmineerub kvaasi­religi­oosse kompositsiooniga „Vaba tahe”, mille keskmes on seksuaalsus, armastus ja keha kui otsustusvõime ning haavatavuse kandja. Aju, südame ja suguelundi metafooriline kooslus kehastab isiklikku vabadust, erootika, eetika ja enesetsensuur aga selle piire.

Graafiline disain: Katrin Nõu
Keeletoimetajad: Eva Lepik ja Richard Adang

Ahti Seppet (s 1953) lõpetas 1973. aastal Tartu Kunstikooli puidu kunstilise kujundamise erialal. Õppis 1978–79 Tartu Ülikoolis juurat ning osales samal ajal Andrus Kasemaa juhitud Kunstikabineti tegevuses. Seppet on töötanud Tartu Lastekunstikoolis ning alates 1984. aastast Tartu Kunstimuuseumis, algselt Anton Starkopfi ateljeemuuseumi juhatajana, hiljem skulptuurikogu hoidjana kuni 2014. aastani. Seppet kuulub Eesti Kujurite Ühendusse ning on Eesti ja Tartu Kunstnike Liidu ning kunstnikegrupi Para liige.

Seppet alustas näitustel osalemist 1970ndate lõpus maalidega, kuid pälvis järgmise kümnendi algul tähelepanu skulptorina. Ta on korraldanud aktiivselt isikunäitusi ja osalenud grupinäitustel nii maalide, skulptuuride, ehete kui joonistustega Eestis, Saksamaal, Soomes ja mujal. Seppet on kureerinud mitmeid skulptuurinäitusi, muu hulgas „Pallase skulptuur“ (Tartu Kunstimuuseum, 2006), „Anton Starkopf. Eesti skulptuurilegend“ (Kumu Kunstimuuseum, 2010). Skulptuurilukku on jäänud ka Seppeti 1987. aastal algatatud pisiplastika näituste sari.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

---

Meediakajastus

Jaan Malin. ARVUSTUS ⟩ Vaba tahe versus vaba tahtetus. Tartu Postimees, 1. aprillil 2026.

Erkki Luuk. ARVUSTUS ⟩ Küll, veel ja liigagi palju. Postimees, 30. märtsil 2026.

Ave Lutter. Tartu Kunstimajas avati Ahti Seppeti isikunäitus “Vaba tahe”. Kultuur.err, 9. märtsil 2026.

Marii Kangur. Tartu Kunstimajas avati Ahti Seppeti isikunäitus. ERR Raadiouudised, 9. märtsil 2026.

Raimu Hanson. Ahti Seppet üllatab maalide, poliitilise satiiri ja seksuaalsusest kantud kompositsiooniga. Tartu Postimees, 6. märtsil 2026.

Aet Rebane. Tartu kunstimaja avab märtsis Ahti Seppeti isikunäituse “Vaba tahe”. Tartu Postimees, 27. veebruaril 2026.

---

On Friday, 6 March at 5:00 p.m., Ahti Seppet will open his solo exhibition “Free Will” in the large gallery of the Tartu Art House. The curator of the exhibition is Indrek Grigor.

The exhibition is divided into three conceptual sections that reveal tensions across different viewpoints in the artist’s practice: body and mind, desire and responsibility, and the personal and the political.

The series of landscape paintings “Heaven and Earth” draws on the artist’s youthful experiences by the sea and allows for a form of reflective nostalgia. In the motifs of sky and water, horizon and reflection, immediate bodily memory meets a philosophical generalisation of nature’s unity and its oppositions.

The series of sculptures and assemblages “The Call of Blood” plays with the political satire intrinsic in Seppet’s work, as grotesque as it is brutal. An ideological legacy transmitted “through blood” reaches deep into the mechanisms of power and submission within our seemingly democratic present.

The exhibition culminates in the quasi-religious composition “Free Will”, centred on sexuality, love and the body as carriers of both agency and vulnerability. The metaphorical constellation of brain, heart and sex organ embodies personal freedom, while erotics, ethics and self-censorship delineate its limits.

Free Will does not offer answers; it sustains tension: between body and mind, desire and responsibility, personal experience and a generalising gaze.

Graphic design: Katrin Nõu
Language editors: Eva Lepik & Richard Adang

Ahti Seppet (b. 1953) graduated in 1973 from the Tartu Art School, specialising in artistic wood design. In 1978–79 he studied law at the University of Tartu while simultaneously participating in the activities of the Art Cabinet, led by Andrus Kasemaa. Seppet has worked at the Tartu Children’s Art School and, since 1984, at the Tartu Art Museum, initially as the head of the Anton Starkopf Studio Museum and later as a curator of the sculpture collection until 2014. He is a member of the Estonian Sculptors’ Association, as well as the Estonian Artists’ Association, the Tartu Artists’ Association and the artists’ group Para.

Seppet began exhibiting in the late 1970s with paintings, but gained wider recognition as a sculptor in the early 1980s. He has actively organised solo exhibitions and participated in group exhibitions with paintings, sculptures, jewellery and drawings in Estonia, Germany, Finland and elsewhere. Seppet has curated several sculpture exhibitions, including Pallas Sculpture (Tartu Art Museum, 2006) and Anton Starkopf. A Legend of Estonian Sculpture (Kumu Art Museum, 2010). Also notable in the history of sculpture is the series of small-scale sculpture exhibitions initiated by Seppet in 1987.

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.

(Scroll down for English)

Reedel, 6. märtsil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Eva Labotkini, Irina Krivonogova ja Margit Lõhmuse ühisnäitus „Juurvõrk“.

Näitusel saab näha kolme kunstniku esmapilgul väga erinevaid töid. Kolme autori teosed eksisteerivad kui isiklikud maastikud, kuid nende maastike servad hakkavad hägustuma – segunedes, nihkudes, üksteisega dialoogi astudes – nagu unenäod, mis pärast ärkamist veel hetkeks meeles püsivad.

Erksad värvid, poolabstraktsed pinnad, taimed ja maastikud näivad maalidel ja fotodel esmapilgul lausa naiivselt helgetena. Samas on nende piltide ja objektide värvilise pealispinna taga aimata mingit tumedamat rabinat, vormide rahutut tukslemist ja põimumist umbrohujuurte, veresoonte, uitmõtete, mälestuste ja päevauudistega. Kirju lehekate ei ole täielikult läbitungimatu, kuid see loob filtri, moondamislaigulise kaitsevõrgu, mis varjab ja hoiab turvaliselt nii sees- kui väljaspool olevat rägu.

„Õppisime koos Tartu Ülikooli maaliosakonnas. Praegu jagame Tartu Kunstimaja stuudiot number 27. Esialgu olime oma loomingus piisavalt erinevad, kuid nüüdseks on hakanud ilmnema mingid ühised teemad ja vastastikused mõjutused, mis valguvad ühe kunstniku töödest teise omadesse ja leiavad seal uusi kontekste ning voolusuundi,“ selgitavad kunstnikud.

Eva Labotkin (s 1982) õppis Tartu Ülikoolis maalikunsti ja soome-ugri keeleteadust (BA, 2006), kuid alustas oma loometeed performance- ja videokunstnikuna (MA EKA interdistsiplinaarsed kunstid, 2011). Viimaste aastate looming on peamiselt fotokeskne, kuid vahel hõlmab see ka installatsiooni või performatiivseid elemente.

Irina Krivonogova (s 1977) on Tartu kunstnik. Õppinud Tartu Ülikooli maaliosakonnas. Viljeleb maalikunsti, kus põhirõhk on emotsionaalsetel ekspressiivsetel maastikel.

Margit Lõhmus (s 1985) kunstnik ja kirjanik. Õppinud Tartu Ülikoolis maalikunsti (BA), EKA vabades kunstides maali ja Olustvere maamajandus ja teeninduskoolis klaasipuhumist. Tema looming käsitleb valdavalt isiklikke teemasid, liikudes isiklikust üldiseni ja üldisest isiklikuni.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

---

Meediakajastus

Kaire Nurk. INTERVJUU ⟩ Juurvõrk on hargnemine sissepoole. Tartu Postimees, 31. märtsil 2026.

Echo Gone Wrong. Photo reportage from the exhibition ‘Rootnet’ at the small gallery of the Tartu Art House. Echo Gone Wrong, 18. märtsil 2026.

Marii Kangur. Delta: Eva Labotkini, Irina Krivonogova ja Margit Lõhmuse kolmiknäitus „Juurvõrk“ Tartu Kunstimajas. Klassikaraadio, 11. märtsil 2026.

Raimu Hanson. Ahti Seppet üllatab maalide, poliitilise satiiri ja seksuaalsusest kantud kompositsiooniga. Tartu Postimees, 6. märtsil 2026.

---

On Friday, 6 March at 5:00 p.m., Eva Labotkin, Irina Krivonogova and Margit Lõhmus will open their joint exhibition “Rootnet” in the small gallery of the Tartu Art House.

The exhibition features works by three artists that appear very different at first glance. The works of the three authors exist as personal landscapes, but their edges begin to blur – mixing, shifting and entering into dialogue with each other – like dreams that linger in the mind for a moment after waking up.

Bright colours, semi-abstract surfaces, plants and landscapes appear at first glance to be naively bright in the paintings and photographs. But behind the colourful surfaces of these images and objects, one senses a darker rumbling, a restless pulsing and intertwining of forms with weeds, blood vessels, stray thoughts, memories and daily news. The colourful foliage is not completely impenetrable, but it creates a filter, a protective net of distortion that hides and guards the mess both inside and outside.

“We studied together at the University of Tartu’s Painting Department. Currently, we share studio number 27 at the Tartu Art House. Initially, our work seemed quite different, but now we are beginning to see some common themes and mutual influences emerging, which flow from one artist’s work into the other’s, finding new contexts and directions there,” the artists explain.

Eva Labotkin (b. 1982) studied painting and Finno-Ugric linguistics at the University of Tartu (BA, 2006), and then began her creative career as a performance and video artist (MA in Interdisciplinary Arts, EKA, 2011). Her work in recent years has been mainly photography-based, but sometimes also includes installation or performative elements.

Irina Krivonogova (b. 1977) is an artist from Tartu. She studied at the Painting Department of the University of Tartu. She cultivates painting, with a focus on emotional and expressive landscapes.

Margit Lõhmus (b. 1985) is an artist and writer. She studied painting at the University of Tartu (BA) and the Estonian Academy of Arts, and glass-blowing at the Olustvere School of Rural Economics and Services. Her work mainly deals with personal themes, moving from the personal to the general and from the general to the personal.

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.