(Scroll down for English)
Reedel, 9. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis grupinäitus „Aja serval heliseb valgus“.
Mis siis, kui ulme ei kujuta enam tulevikku, vaid olevikku, millest me veel aru ei saa?
Näitus toob kokku seitse kunstnikku, kelle loomingus on ulme ühel või teisel viisil olulisel kohal. „Aja serval heliseb valgus“ küsib, kas ulme on muutunud nostalgiliseks kujutluseks kunagistest tulemata jäänud aegadest, või on tegemist endiselt tulevikku suunatud ja tulevikku kujutava žanriga, või hoopis millegi kolmandaga?
Teadusulme ehk science fiction ehk Sci-Fi on alates Mary Shelley „Frankensteinist“ inimeste fantaasiat ergutanud ja kujutlenud seda, mida veel olemas ei ole. Filosoofiliselt on ulme üks viimaste sajandite järjekindlamaid eksperimente. See seob kujutlusvõime teadmistega, spekulatsiooni materiaalsusega ning küsib, milline võiks maailm olla siis, kui muudame mõnda selle lähte-eeldust. See on loonud kujutluspilte teistest planeetidest, tehnoloogiatest, ühiskondadest ja tulevikkudest. Klassikalises käsitluses asub ulme kusagil meie ees – seal, kuhu tegelikkus võib teoreetiliselt kunagi jõuda. Aga üha enam tundub, et tulevik ei ole enam seal, meie ees. See võib olla seisund, milles me juba viibime, see võib olla juba meie olevikku projitseeritud.
„Mis saab edasi, kui süsteem ei suuda reaalsust enam kirjeldada, aga jätkab samal ajal lõputut kirjelduste tootmist? Tundub, et nüüdisaegne ulme asub täpselt selles kokkupuutepunktis, kus meie kirjeldused kohtuvad tegelikkusega, lähevad üle ja tegelikkus jätkub. Donna Haraway on oma „Küborgi manifestis“ kirjutanud, et piir teadusulme ja sotsiaalse reaalsuse vahel on vaid optiline illusioon. „Aja serval heliseb valgus“ vaatleb seda piiri ning selle lähiümbrust kui paika, kus midagi siiski vormub, miski teeb end nähtavaks, või kuuldavaks, või tajutavaks, või mõistetavaks, või lihtsalt teatavaks,“ selgitavad kunstnikud.
Näitusel ei ole konkreetset kuraatorit, lõpptulemus on sündinud kunstnike ühise arutelu ja loomeprotsessi tulemusena, kus teoste vaheline sümbioos loob võimalusi uuteks maailmadeks ja uuteks kohtumisteks.
Osalevad kunstnikud: Katrin Enni, Sandra Ernits, Marten Esko, Mihkel Ilus, Olev Kuma, Holger Loodus ja Solveig Lill
Graafiline disain: Tüpokompanii
Kunstnikud tänavad: Alejandro Montes de Oca, Claudia Schnugg, Eesti kunstiakadeemia, Elena Pietrini, perekond Ernits, Hans Lillemets, Jan Schacher, Julius Thomas, Katariina Tamm, Margus Elizarov, Mihkel Raev, Mihkel Tomberg, RepliFate võrgustik, Silpa-Mary Johnson, Taavi Teevet, Tanel Paliale, Virginia Pasti
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
On Friday, 9 October at 5:00 p.m., the group exhibition “Light Chimes at the Edge of Time” will open in the large gallery of the Tartu Art House.
What if science fiction no longer imagines the future, but reveals a present we do not yet understand?
The exhibition brings together seven artists whose work engages with science fiction in one way or another and explores the possibilities of science fiction within the exhibition format, asking whether sci-fi has become a nostalgic image of futures that never came to pass, whether it remains a genre oriented towards and preoccupied with the future, or whether it has become something else entirely.
Since Mary Shelley’s Frankenstein, modern science fiction – or simply sci-fi – has stimulated the human imagination by envisioning what does not yet exist. Philosophically, science fiction is one of the most sustained experiments of the past few centuries. It connects imagination with knowledge, speculation with materiality, and asks what the world might be like if we were to alter some of its underlying assumptions. It has produced images of other planets, technologies, societies and futures. In its classic conception, science fiction is located somewhere ahead of us: in a place where reality might theoretically arrive one day. But, increasingly, it seems that the future is no longer there, ahead of us; it may be a condition we already inhabit, already projected into our present.
“What happens when a system can no longer describe reality, yet continues to produce an endless stream of descriptions? It seems that contemporary science fiction occupies precisely this point of contact, where our descriptions meet reality, spill over into it, and reality continues on. In her Cyborg Manifesto, Donna Haraway wrote that the boundary between science fiction and social reality is merely an optical illusion. “Light Chimes at the Edge of Time” examines this boundary and its immediate surroundings as a place where something is taking shape, making itself visible, audible, perceptible, comprehensible or simply known,” the artists explain.
The exhibition has no single curator; its final form has emerged through a shared process of discussion and creative practice among the artists, in which the symbiosis between works creates opportunities for new worlds and new encounters.
Artists: Katrin Enni, Sandra Ernits, Marten Esko, Mihkel Ilus, Olev Kuma, Holger Loodus and Solveig Lill
Graphic design by: Tüpokompanii
Thanks: Alejandro Montes de Oca, Claudia Schnugg, Eesti kunstiakadeemia, Elena Pietrini, perekond Ernits, Hans Lillemets, Jan Schacher, Julius Thomas, Katariina Tamm, Margus Elizarov, Mihkel Raev, Mihkel Tomberg, RepliFate võrgustik, Silpa-Mary Johnson, Taavi Teevet, Tanel Paliale, Virginia Pasti
The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.