Rein Ereb
19.12.1960 – 28.03.2021
Tere, Rebu. Eakaaslastele ja tuttvatele oleks see täiesti sobilik viimane hüüd varalahkunud sõbrale. Selle järgi tundsid kõik Rein Erebit, hingelt kunstnikku, lahtiste kätega loovisiksust, kelle loodu ei jätnud külmaks kedagi, kes kunsti väljendusrikkusest midagigi pidasid. Pole teada, kas Treffneri kooli kunstiõpetaja oli sellele Tartu poisile just selle viiruse sisseistutaja, aga edasi kulges nagu paljudel tema eakaaslastel, kes nõukogude lõpuaastate sõjaväkke mineku mittesoovimise taustal otsisid ükskõik mida, et mitte vihatud väkke teenima minna. Kui sa kunstnikuna kunstiinstituudi katsetest läbi ei läinud, siis sobis toonane pedagoogilise instituudi käsitöö- ja kunstiõpetaja haridus küll ja küll. Neid sarnaseid sellest 1980ndate lõpuaegadest on ju mitmeid ning nende sidusus ja sulandumine samas ka kunstiintituudi lõpetanutega on oma ekspressiivselt identiteedilt juba praegu, mil tagasivaatvaid kunstiülevaateidki tehtud, selgelt näha.
Ereb hämmastas 1990ndate kunstihuvilisi just oma selge argimõistusega, mida oli ilmselt setitanud elamine kusagil eiteakus Sadalas, Laiuse kihelkonnas, Jõgevamaal. Sinna ta ehitas kohaliku poe taha, vana puumaja kõrvale oma maja, mis oli erilise projektiga nii seest kui väljast üks kunstniku maja, aga päriselt valmis ei jõudnudki saada, sest kogu aeg oli vaja teha ju kunsti. See polnud ainult looming näitusteks või müügiks, see oli elulaad. Meenuvad need sadade paljude kunstnike ateljee-elamised, mis kunagi ei saanudki päriselt valmis, aga praegu on muuseumid. Mõnigi oleks ise oma perele maja ehitades käega löönud piltidele, aga Ereb lõikas kohe väga teravalt sisse 1990ndate uuenevasse eesti kunsti, vähemalt Lõuna-Eesti mõõtkavas. Ta jõudis näha ära isikunäituse Tartu Kunstimuuseumi galeriis ning õnneks ka ostud selle muuseumi kogudesse. Need tõmmu piirjoonega lihtsad värvilised kujundid igapäevaasjadest ja -motiividest erinevates klassikalistes, aga kaasaegsemates tehnikates kuni maalideni välja andsid just siis seda jõudu, mida oli vaja näitamaks, et pildi pind võib olla suurem, aga suudab täita ennast lihtsa ja jõulise sisuga. Kahtlemata kuulub Rein Ereb nende kunstnike kilda, keda tuleks tagasivaatavalt näha oma isikunäitust ja seda peegeldava trükise väärilisena, seda me võlgneme tema loomingule. Kindlasti kuulub ta oma põlvkonna graafikute, keda pole just vähe, teenekasse ritta.
Temast, kui paljasjalgsest andekast vagabundist jääb meelde vist viimaseid boheemlikke isiksusi, kelle telefoni teel ülevaated Sadala poetaguse parlamendi koosolekutest olid aegajalt paremad kui riigiraadio poliitikaülevaated. Näeme sind Rebu veel edaspidigi kunstisaalides.
Tartu Kunstnike Liidu palvel kirjutanud
Enriko Talvistu