Liiga vara lahkus meie seast maalikunstnik, graafik ja absurdimeister Peeter Allik (28. VI 1966 – 31. XII 2019). Ent unustusse ei kao Allik kunagi: üürikeseks jäänud elu jooksul suutis ta olla võrdväärselt produktiivne nii oma suurepärases loomingus kui ka huumoriküllaste elamuste jagamises kõigiga, kel oli au teda tunda.
Peeter Alliku meisterlikud oskused nii maalikunstis kui ka graafikas olid muljetavaldavad. Vaid vähesed väljavalitud on õnnistatud nii rabava fantaasia, virtuoosse tehnika kui ka teravmeelse väljendusoskusega. Oma kunstiteostega tabas ta naelapea pihta, (kõver)peegeldades kaasajale iseloomulikku meelsust, ühiskondlikke hoiakuid ja inimloomuse jaburust. Oleks kangesti tahtnud näha, mida võinuks Allik meile veel pakkuda järjest suurema absurdini küündiva globaalse ja kohaliku poliitika kontekstis. Siin jääb meie kunstimaastikule haigutama aga tühimik ja täna ei ole veel tunda, et keegi teine suudaks seda täita.
Kunstiloomingu kõrval oli veel märkimisväärne Peeter Alliku võime muuta iga hetk ja argipäevane tegevus eriliseks. Kõigil sõpradel või tuttavatel on Allikust fantastilised ja meeleolukad mälestused, mis jäävad lõbusate lugudena kestma Eesti kunstiloo mütoloogiana. Kel isu pikemateks pajatusteks, tasub paljude teiste seas kinni haarata näiteks Al Paldroki, Marko Mäetamme või Albert Gulgi kuuenööbist ning paluda rääkida mõni lugu Peeter Allikust. Ja neid seikasid jagub! Põhjuseks vist see, et Allik oli kunstnik kõiges, mida ütles või tegi, kehastades ka lihtsa inimesena tohutut loomingulist jõudu ja kõikehaaravat naljasoont. Väga hästi võtab selle fenomeni kokku lõik Raul Oreškini 30. novembri 2019 sotsiaalmeediapostitusest, kus ta kirjeldab ühe maali transportimist kunstniku Puurmani kodust Tartusse:
“Tagasitee kulges märksa kiiremini ja kui olin ära kuulnud kõik Peetri uued äriideed ning natuke vanemad haiguslood, mõistsin, et igast Peetriga sõidust Puurmani võiks kirjutada raamatu, kuigi kirjastajad ilmselt tsenseeriks sellest vähemalt poole ja ma pole veel teise raamatugagi mõtetest kaugemale jõudnud, vaja siis nüüd veel tervet sarja planeerima hakata?”
Peeter Allik oli aus, autentne, üdini andekas ning kordumatu nähtus Eesti kunstimaastikul. Läheb ilmselt veel aastaid mööda, kuni alateadvus enam ei oota Tartu Kunstimaja poole või poolt vantsivat Allikut, suur märss seljas ja krutskisäde silmis. Niivõrd loomuliku, olulise ning igavesena tundub ta siin Tartus pärast ligi 35 aasta pikkust tegutsemist kohalikul kultuuriväljal.
Peeter Allik sündis 28. juunil 1966 Põltsamaal. Ta õppis aastatel 1984–1988 Tartu Kunstikoolis, 1988–1993 Tartu Ülikooli maaliosakonnas ning 1991–1992 külalisüliõpilasena Eesti Kunstiakadeemias. Näitustel osales ta 1988. aastast ning oli üks Kursi Koolkonna asutajatest koos Albert Gulgi, Ilmar Kruusamäe ja Priit Pangsepaga. Erakordselt viljaka kunstnikuna võttis Allik osa enam kui 300 näitusest nii Eestis kui ka välismaal. Allik kuulus Eesti Kunstnike Liitu ja Tartu Kunstnike Liitu.
Aastatel 2001–2004 oli Peeter Allik Academia Non Grata maali- ja graafikaosakonna juht ning 2005–2014 töötas ta õppejõuna Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Peeter Allik oli 1997. aastal esimene Ado Vabbe preemia laureaat. Aastal 2001 pärjati teda Konrad Mäe preemiaga, 2005 Kristjan Raua preemiaga ning 2006 Eesti kultuurkapitali aastapreemiaga. Lisaks on tema looming võitnud preemiaid mitmetel graafikabiennaalidel üle maailma.
Avaldame kaastunnet lähedastele ning perekonnale. Soovime Peeter Allikule jätkuvaid naeru- ja fantaasiaküllaseid seiklusi teisel pool vikerkaart!
