Laurentsius (snd 1969) on Eesti postmodernistliku maali klassik, kelle autorikäekirjaks on akadeemilise maalitehnika ja –traditsiooni kombineerimine popkunstile omase kitšiga.
Monumentaalgaleriis eksponeerimisele tulevad neli maali on pühendatud suurmeestele: Morrise tapeedi foonil tehakse kummardus Moore skulptuuridele ja Mapplethorpe’i kalladele. Seda kõike Laurentsiusele omase tehnilise, vormilise ja materiaalse raskepärasusega.
Aili Vint pole jäänud peatuma traditsiooniliste meediumite juurde, vaid oskab kasutada ka kaasaegseid lahendusi. Nii on näitusel tema hüperrealistlike merede, abstraktsete maalide ning meelelise graafika kõrval kindel koht ka kohaspetsiifilistel installatsioonidel. Varietas delectat
(lad. k. vaheldus pakub lõbu)
Sel moel näitusel „paari pandud“ töödevaheline pinge on esmapilgul nähtamatu, kuid võimendab täiesti eri laadis ja suuruses ning eri materjaliga tehtud tööde mõjujõudu. Taoline käsitlus võimaldab viibida füüsilise reaalsuse ja ebareaalsuse piiril siis, kui tuttav kohalolekutunne vaheldub empiirilise, ruumist äraolemise tundega.
Saab selgemaks seegi, miks inimene tunneb uskumatut tõmmet merega. Eks ulbi meiski samasugused lainetavad, aina korduvad ja erutavalt segased tujud ning kapriisid nagu mereski.
Aili kommenteerib mänguliselt: “Mu pildid juba praegu elevil. Nad mul ju nii edevad! Küll näete, kui väga nad naudivad teie tähelepanu!““
Lisaks peidab näitus endas ka saladust, aga see on üllatus nii publikule kui Tartu Kunstimuuseumile.
Meedia:
Vikerraadio Kultuuriuudised 10.03.2016
Aktuaalne kaamera 10.03. 2016: Tartu Kunstimaja avas kolm näitust korraga
Enn Põldroos “Olukorrad / Situations”
10.03. – 03.04. 2016
Parimatel päevade võib meiega juhtuda, et midagi kogetust, nähtust või kujutletust tekitab kusagil hinges hetkeks erilise torkeaistingu. Meid ümbritsevasse kilesse (mille olemasolu me igapäevaelus ei märkagi) oleks nagu torgatud mikroskoopiline ava. Väike küll, kuid piisav, et selle kaudu kanduks meieni aimdus mingist teisest, mine tea, vast koguni kõrgemast reaalsusest või tõest. Hetk peab tõesti eriti õnnelik olema, kui me suudame anda sellele kogemusele ka nime. Harilikult jääb meisse vaid püsima teadmine millegi olulise olemasolust – mis juba iseenesest on kingitus.
Neid torkeid olen püüdnud registreerida. Võimalik küll, et olen teinekord torganud vaid endale näppu. Kuid loodan, et ka need on ausad torked
Enn Põldroos
Meedia:
“Need ei ole vana mehe vimkad” Krista Piirimäe Tartu Postimees 23.03. 2016
