Kunstnik ise ütleb, et tema teosed tegelevad puhta loomingu ainesega. St (antud juhul valdavalt visuaalse) funktsionaalse kombinatoorikaga, püstidades küsimusi stiilis “Mis siis kui?” ja seejärel vastavaid visioone improvisatsiooniliselt testides. Pindade rütmi, kirgaste värvide ja puhaste materjalidega mängiv esteetika tantsiskleb juhuslikku ning plaanitut, konkreetset ja amorfset segades tasakaalu piirimail, kasutades “võtmetena” tavaliselt ebaoluliseks peetavat pildi raami.
Eesmärgiks pakkuda pisikest vahetut alternatiivi umbejooksnud populistlikule klikikapitalismile ja selle ümber torkivale sotsiaalpoliitilisele kunstile. (Mis enamasti ei tööta, sest kujutav kunst kasutab kommunikatsiooniks sisuliselt ühesuunalist kanalit, mitte mitmepoolse tagasisidega debatti ja on seetõttu dogmasid deklareeriv, stereotüüpidele tuginev, konteksti mitte arvestav ja kokkuvõttes äärmiselt ebaefektiivne ideaali edastuse vahend).
