Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Pärast aastatepikkust haigust suri Tartu ülikooli kliinikumis graafik, raamatu- ja ajalehekunstnik Andrus Peegel (10. märts 1955 – 13. aprill 2020). Tema töid ilmus aastaid järjepidevalt laupäeviti Postimehe kolmandal leheküljel – need on nädala jooksul eriti suurt tähelepanu äratanud isikute portreed.

Näitustel hakkas ta esinema 1978. aastast. Talle jäi viimseks väljapanekuks koostöös keraamik Tõnis Kriisaga valminud „Kõrvalnähud”, mis oli vaatajate ees möödunud aasta septembris ja oktoobris Tartu Kunstimaja väikeses saalis.

Andrus Peegel lõpetas Tartu kunstikooli 1975, õppis 1978–1982 Tartu Ülikoolis ajalugu ning täiendas ennast piiritagustes toimetustes ja töötubades. Ta oli Tartu Kunstnike Liidu liige ja kuulus ka Eesti Kunstnike Koondisesse Torontos. Veerand sajandit oli ta ametis Edasi/Postimehe toimetuses.

Peale kunstnikutöö jätkus Andrus Peeglil viimasel kuuel aastal jõudu olla Tartu Kunstikoolis illustraatorite erialaõpetaja, ühtlasi korraldas ta nende näitusi Tartu Linnaraamatukogus. Varem on ta paljudele inimestele kunsti lähedaseks muutnud kunstnikest lõbusasti juttu veeretades ning kunstimuuseumides ja näitusesaalides tegutsedes.

Naljasoone sai ta kaasa Oskar Lutsu majast Tartus Riia tänava servas, kus rahvakirjaniku viimastel eluaastatel ja veidi hiljemgi elas kahes toas üürnikuna keeleteadlase, hilisema ajakirjandusprofessori Juhan Peegli pere. Kaks aastat pärast Lutsu surma sündinud Andrusele korraldas kirjaniku lesk Valentina ristimise õigeusku ning kinkis sel puhul kombekohaselt küünla ja lusika.

Andrus Peegli karikatuure avaldasid juba 1970. aastatel paljude väljaannete hulgas huumori- ja satiiriajakiri Pikker ning kultuurileht Sirp ja Vasar. Neid on ilmunud ka mitmes raamatus.

Andrus Peegli kujutatud portreed laupäeviti Postimehe kolmandal leheküljel olid tehtud tema enda kasutusele võetud tehnikas. Ta oli otsinguline kunstnik kuni oma viimaste elupäevadeni. Ta pidas plaani pärast seekordset operatsiooni haiglast lahkumisel hakata looma animeeritud karikatuure, mille kõnekad tegelased oleksid ka midagi sõna otseses mõttes kõnelnud. Nüüd jäävad sellised uudsed pilapildid teha tema kolleegidel ja õpilastel.

Hüvastijätu on Postimehe jaoks kirjutanud Raimu Hanson.

Leinas ühinevad Tartu Kunstnike Liit ja Tartu Kunstikool.

Foto: Jaak Kikas

Katrin Roots
04.04.1970–04.04.2020

Peale pikka ja rasket haigust lahkus meie hulgast jäädavalt maalikunstnik ja kunstiõpetaja Katrin Roots.

Katrinis oli palju elurõõmu ja sära, kirge, julgust ja suurt seesmist tugevust, mõistvust ja sallivust.
Tal oli võime näha maailma ilu, tal oli süda, mis oskas tõeliselt armastada, talle oli antud loov meel, millega ta ise ilu ilma lõi.

Katrin Roots sündis 4. aprillil 1970 Tartus. Ta lõpetas Tartu Kunstikooli 1994. aastal nahakunsti erialal ja Tartu Ülikooli maalikunsti erialal 2000. aastal. Tartu Kunstikoolis õppis ta teistki korda, 2018 lõpetas ta dekoraator-stilisti erialal.

Katrin osales ühisnäitustel ja esines personaalnäitustega. 1999. aastal sai ta maalitudengi preemia.
Katrin oli Tartu Kunstnike Liidu liige alates 2000 ja juhatuse liige 2011–2012.

Aastatel 2000–2001 oli Katrin tegev Tartu Kunstimaja galeristina, 2000–2005 Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maalimise õppejõuna, 2014–2017 Puka Kunstikoolis kunstiajaloo õpetajana.

Katrin Roots oli hinnatud ja armastatud maaliõpetaja Põlva Kunstikoolis alates 2005. aastast – kolm korda sai ta tehtud töö eest tunnustuse Põlva vallavalitsuselt ja kolleegidelt Põlva Kunstikoolist. Õpilased on iseloomustanud Katrin Rootsi tasakaaluka võtmeisikuna, kes oli tolerantne, sügava hingeeluga, õpetajana, kes uskus alati õpilaste võimekusse ning innustas noori end kunsti kaudu julgelt väljendama.

Oma viimase maalinäituse avas Katrin Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuse trepigaleriis 2018 kevadel, oma sünnipäeval. Näitusel sai näha ekspressiivses laadis abstraktseid akrüülmaale, kus võis aimata kaugusesse kaduvaid maastikke. Pintslikiri lõuendil oli hoogne ja vaba, värvivalik valdavalt tumedatooniline sinine ja must, kuid seda eredamalt säras vähene valge piltidel. Näitust tutvustasid read Katrini pojalt Karl R. Kesmannilt:

„The shadows are our friends
they go when the sun falls down
but we know they’re waiting for us.”

Avaldame kaastunnet perekonnale ja lähedastele.
Jää hüvasti, armas Katrin!

Meie seast on lahkunud maalikunstnik ja kunstiajaloolane Eva Elise Oll, kes jõudis nii pintsli kui sõnadega palju öelda ja pakkuda, kuid kellel oli suurem loometöö alles ees ootamas.

Tartus sündinud Eva Elise asus Katoliku Kooli ja Kunstigümnaasiumi järel õppima Tartu Ülikooli kirjandust ja rahvaluulet, kuid peatselt mõistis, et kunstil on siiski suurem tõmme. Maalikunsti õpingutele Tartu Kõrgemas Kunstikoolis järgnes kunstiajaloo stuudium Tartu Ülikoolis, kus jäid pooleli õpingud magistrantuuris. Eva Elise oli alates 2020. aastast Tartu Kunstnike Liidu liige ning 2021. aastast ka liidu juhatuses. Samuti oli ta Kesk-Eesti Kunstnike Liidu liige.

Eva Elise esimene isikunäitus “Hingan endast välja” toimus 2014. aasta lõpus ning ta jätkas aastate jooksul äärmiselt aktiivse, ehk isegi palavikulise, näitusetegevusega. Ka tänavu olid tal suured plaanid näitusteks nii Pärnu Linnagaleriis, Telliskivi Loomelinnakus kui ka Physicumi galeriis Tartus. Võimsa sümboolsuse ja mõnusa kiiksuga olid ka tema isikunäituste pealkirjad, nagu “Näotagune naer”, “Minaruum”, “Hull naine linnas” või “Paksuks toidetud tuvi”. Tema looming keskendus alati inimesele, olgu too siis pildil üksinda või erinevates, kohati ka väga keerukates kompositsioonides, paljastades kujutatute hingeilma ning näidates, et ka kõige humoorikamates olukordades võib naeratus olla vaid mask.

Eva Elise imetles austria ekspressioniste, nagu Oskar Kokoschkat, Richard Gerstlit, aga eelkõige Egon Schielet, kelle mõjutused ka tema enda loomingus on selgelt aimatavad. Kunstiajaloolasena leidis ta kiiresti ja sundimatult endale meelepärase uurimisteema. Tema 2020. aastal Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonnas kaitstud bakalaureusetöö kandis pealkirja “Loovuse ja vaimuhaiguse psühholoogilised seosed. Johannes Saali näide”. Sama teemat avardas ja süvendas ta magistritöös, mida soovis kaitsta kevadel. Põhjaliku uurijanatuuri ja kerge sulega kirjutajana oli Eva Elise perspektiivikas kunstiajaloolane. Tema kavatsus oli jätkata kunstiajaloo õpinguid doktorantuuri tasemel Ungaris.

Eva Elise oli alati soe ja abivalmis, kuigi nii mõnigi kord võis tema naeratus varjata keerulisi küsimusi, mida ta aga südamest tuleva ja vahetu vestluse käigus kerge huumori ning mõnusa irooniaga vürtsitatuna oli nõus avama. Temas peitus nakkavana mõjuv kirglik impulsiivsus, mis sütitas kaaslasi ühistel reisidel, akadeemilises diskussioonis või filosoofilistes mõtisklustes elu ja kunsti teemadel.

Jääme sind väga igatsema!

Tartu Kunstnike Liit
Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakond
Kõrgem Kunstikool Pallas

Foto: Ove Maidla

(Scroll down for English)

Neljapäeval, 20. veebruaril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Vello Vinna juubelinäitus „UMBLUU Aeg ja ruum. Vello Vinn feat. Kiwa“, kus külalisesinejana osaleb Kiwa. Näituse kuraator on Andra Orn ja see on valminud koostöös keskkonnaga NOAR.eu

Näitus avab ainulaadse ja omanäolise graafiku Vello Vinna tähenduste maailma, kus sõnamäng käib koos vormimänguga. Kõige lihtsam ja samas ehk ka täpseim määratlus Vinna graafika kohta on „psühhedeelne”, kuigi väga sageli määratletakse seda ka läbi termini „sürreaalne”. Väljapaneku pealkiri pärineb Aino Perviku raamatult „Umbluu. Uusi ja vanu vigurijutte”, mille Vinn illustreeris ning mille maagia nakatas kunagi paljude teiste seas ka Kiwa. Näitus on selle tulemusena kokku pandud remix-kultuuri põhimõttel, kus klassiku originaalteosed on kombineeritud nende uustõlgendustega.

Kiwa lisab: „Vinna psühhedeelia on ehtsaimal kujul kriitiline tehnoloogia, kuna tegeleb tajude modelleerimise protsessiga. Joonte rütmid, võnked, pulsid ja kordused tema piltidel aktiveerivad otseselt vaataja neuronite võrgustikke, nagu šamaan kontrollib trummiga rituaalis osaleja ajulaineid. Need võrgustikud on justkui vinüülivaod, tardunud vibratsioonid, mis leiavad ajus olevate ja teadvust stabiilsena hoidvate lainealade spektrumis korraspondeerivad resonantsed sagedused.”

Vello Vinn (snd 1939) on lõpetanud 1968. aastal klaasikunstnikuna Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi, kuid on tuntud graafiku ja illustraatorina. Tema lemmiktehnikateks kujunesid ofort ja kuivnõel. Oma esimese preemia sai ta juba 1971. aastal Ljubljana graafikabiennaalil ning seni viimase suurema tunnustuse Kristjan Raua preemia näol 2015. aastal. Praegu on avatud ka tema loomingut kokkuvõtte näitus Kumus kunstimuuseumis.

Näitust on toetanud Eesti Kultuurkapital, Kujundlik OÜ ja Seri Disain OÜ. Näitus on avatud 15. märtsini.

Meediakajastus

Henry-Laur Allik. Peeter Talvistu: Vello Vinna teostes on palju sürrealismi. kultuur.err.ee, 25. veebruar 2020.

Krista Piirimäe. Iroonia ja huumoriga vürtsitatud apokalüptilised teemad. kultuur.err.ee, 28. veebruar 2020.

On Thursday, 20 February at 5 p.m. the artist Vello Vinn will open his anniversary exhibition “UMBLUU Time and Space. Vello Vinn feat. Kiwa” featuring Kiwa in the large gallery of the Tartu Art House. The exhibition has been curated by Andra Orn from NOAR.eu

The exhibition reveals the world of symbols of the singular printmaker Vello Vinn where words and shapes transform together. The simplest and probably the most precise definition for Vinn’s prints is “psychedelic” but often the term “surreal” is used to define them. The title of the exhibition comes from Aino Pervik’s book “Umbluu. New and Old Capers” that was illustrated by Vinn. Among many others, Kiwa was once infected by the magic of this book and the exhibition is therefore based on the principle of remix: the original works of the classical master have been combined with new interpretations.

Kiwa adds: “The psychedelics of Vinn are a critical technology in its purest form since they work with modeling our senses. The rhythm of the lines and the vibrations, pulses and repetitions in his pictures directly activate the networks of neurons in the viewers like a shaman controls the brainwaves of the participants of a ritual using a drum. These networks are like the grooves of a vinyl: petrified vibrations that will find the corresponding resonating frequencies in your brain that are working to keep your consciousness stable.”

Vello Vinn (b 1939) has graduated in 1968 from the Glass Art Department of the Estonian State Art Institute but is known as a printmaker and illustrator. His favourite techniques are etching and drypoint. He received his first award already in 1971 at the Ljubljana Biennial of Graphic Arts and his latest considerable recognition was the Kristjan Raud Art Award in 2015. An overview of his oeuvre is currently on display at the Kumu Art Museum in Tallinn.

The exhibition has been supported by the Cultural Endowment of Estonia, Kujundlik OÜ and Seri Disain OÜ. The exhibition will remain open until 15 March.