Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Tartu Kunstimaja on  kuni edasiste teadeteni külastamiseks suletud!
Tartu Art House is closed until further notice!

Pärast aastatepikkust haigust suri Tartu ülikooli kliinikumis graafik, raamatu- ja ajalehekunstnik Andrus Peegel (10. märts 1955 – 13. aprill 2020). Tema töid ilmus aastaid järjepidevalt laupäeviti Postimehe kolmandal leheküljel – need on nädala jooksul eriti suurt tähelepanu äratanud isikute portreed.

Näitustel hakkas ta esinema 1978. aastast. Talle jäi viimseks väljapanekuks koostöös keraamik Tõnis Kriisaga valminud „Kõrvalnähud”, mis oli vaatajate ees möödunud aasta septembris ja oktoobris Tartu Kunstimaja väikeses saalis.

Andrus Peegel lõpetas Tartu kunstikooli 1975, õppis 1978–1982 Tartu Ülikoolis ajalugu ning täiendas ennast piiritagustes toimetustes ja töötubades. Ta oli Tartu Kunstnike Liidu liige ja kuulus ka Eesti Kunstnike Koondisesse Torontos. Veerand sajandit oli ta ametis Edasi/Postimehe toimetuses.

Peale kunstnikutöö jätkus Andrus Peeglil viimasel kuuel aastal jõudu olla Tartu Kunstikoolis illustraatorite erialaõpetaja, ühtlasi korraldas ta nende näitusi Tartu Linnaraamatukogus. Varem on ta paljudele inimestele kunsti lähedaseks muutnud kunstnikest lõbusasti juttu veeretades ning kunstimuuseumides ja näitusesaalides tegutsedes.

Naljasoone sai ta kaasa Oskar Lutsu majast Tartus Riia tänava servas, kus rahvakirjaniku viimastel eluaastatel ja veidi hiljemgi elas kahes toas üürnikuna keeleteadlase, hilisema ajakirjandusprofessori Juhan Peegli pere. Kaks aastat pärast Lutsu surma sündinud Andrusele korraldas kirjaniku lesk Valentina ristimise õigeusku ning kinkis sel puhul kombekohaselt küünla ja lusika.

Andrus Peegli karikatuure avaldasid juba 1970. aastatel paljude väljaannete hulgas huumori- ja satiiriajakiri Pikker ning kultuurileht Sirp ja Vasar. Neid on ilmunud ka mitmes raamatus.

Andrus Peegli kujutatud portreed laupäeviti Postimehe kolmandal leheküljel olid tehtud tema enda kasutusele võetud tehnikas. Ta oli otsinguline kunstnik kuni oma viimaste elupäevadeni. Ta pidas plaani pärast seekordset operatsiooni haiglast lahkumisel hakata looma animeeritud karikatuure, mille kõnekad tegelased oleksid ka midagi sõna otseses mõttes kõnelnud. Nüüd jäävad sellised uudsed pilapildid teha tema kolleegidel ja õpilastel.

Hüvastijätu on Postimehe jaoks kirjutanud Raimu Hanson.

Leinas ühinevad Tartu Kunstnike Liit ja Tartu Kunstikool.

Foto: Jaak Kikas

Katrin Roots
04.04.1970–04.04.2020

Peale pikka ja rasket haigust lahkus meie hulgast jäädavalt maalikunstnik ja kunstiõpetaja Katrin Roots.

Katrinis oli palju elurõõmu ja sära, kirge, julgust ja suurt seesmist tugevust, mõistvust ja sallivust.
Tal oli võime näha maailma ilu, tal oli süda, mis oskas tõeliselt armastada, talle oli antud loov meel, millega ta ise ilu ilma lõi.

Katrin Roots sündis 4. aprillil 1970 Tartus. Ta lõpetas Tartu Kunstikooli 1994. aastal nahakunsti erialal ja Tartu Ülikooli maalikunsti erialal 2000. aastal. Tartu Kunstikoolis õppis ta teistki korda, 2018 lõpetas ta dekoraator-stilisti erialal.

Katrin osales ühisnäitustel ja esines personaalnäitustega. 1999. aastal sai ta maalitudengi preemia.
Katrin oli Tartu Kunstnike Liidu liige alates 2000 ja juhatuse liige 2011–2012.

Aastatel 2000–2001 oli Katrin tegev Tartu Kunstimaja galeristina, 2000–2005 Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maalimise õppejõuna, 2014–2017 Puka Kunstikoolis kunstiajaloo õpetajana.

Katrin Roots oli hinnatud ja armastatud maaliõpetaja Põlva Kunstikoolis alates 2005. aastast – kolm korda sai ta tehtud töö eest tunnustuse Põlva vallavalitsuselt ja kolleegidelt Põlva Kunstikoolist. Õpilased on iseloomustanud Katrin Rootsi tasakaaluka võtmeisikuna, kes oli tolerantne, sügava hingeeluga, õpetajana, kes uskus alati õpilaste võimekusse ning innustas noori end kunsti kaudu julgelt väljendama.

Oma viimase maalinäituse avas Katrin Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuse trepigaleriis 2018 kevadel, oma sünnipäeval. Näitusel sai näha ekspressiivses laadis abstraktseid akrüülmaale, kus võis aimata kaugusesse kaduvaid maastikke. Pintslikiri lõuendil oli hoogne ja vaba, värvivalik valdavalt tumedatooniline sinine ja must, kuid seda eredamalt säras vähene valge piltidel. Näitust tutvustasid read Katrini pojalt Karl R. Kesmannilt:

„The shadows are our friends
they go when the sun falls down
but we know they’re waiting for us.”

Avaldame kaastunnet perekonnale ja lähedastele.
Jää hüvasti, armas Katrin!

Meie seast on lahkunud maalikunstnik ja kunstiajaloolane Eva Elise Oll, kes jõudis nii pintsli kui sõnadega palju öelda ja pakkuda, kuid kellel oli suurem loometöö alles ees ootamas.

Tartus sündinud Eva Elise asus Katoliku Kooli ja Kunstigümnaasiumi järel õppima Tartu Ülikooli kirjandust ja rahvaluulet, kuid peatselt mõistis, et kunstil on siiski suurem tõmme. Maalikunsti õpingutele Tartu Kõrgemas Kunstikoolis järgnes kunstiajaloo stuudium Tartu Ülikoolis, kus jäid pooleli õpingud magistrantuuris. Eva Elise oli alates 2020. aastast Tartu Kunstnike Liidu liige ning 2021. aastast ka liidu juhatuses. Samuti oli ta Kesk-Eesti Kunstnike Liidu liige.

Eva Elise esimene isikunäitus “Hingan endast välja” toimus 2014. aasta lõpus ning ta jätkas aastate jooksul äärmiselt aktiivse, ehk isegi palavikulise, näitusetegevusega. Ka tänavu olid tal suured plaanid näitusteks nii Pärnu Linnagaleriis, Telliskivi Loomelinnakus kui ka Physicumi galeriis Tartus. Võimsa sümboolsuse ja mõnusa kiiksuga olid ka tema isikunäituste pealkirjad, nagu “Näotagune naer”, “Minaruum”, “Hull naine linnas” või “Paksuks toidetud tuvi”. Tema looming keskendus alati inimesele, olgu too siis pildil üksinda või erinevates, kohati ka väga keerukates kompositsioonides, paljastades kujutatute hingeilma ning näidates, et ka kõige humoorikamates olukordades võib naeratus olla vaid mask.

Eva Elise imetles austria ekspressioniste, nagu Oskar Kokoschkat, Richard Gerstlit, aga eelkõige Egon Schielet, kelle mõjutused ka tema enda loomingus on selgelt aimatavad. Kunstiajaloolasena leidis ta kiiresti ja sundimatult endale meelepärase uurimisteema. Tema 2020. aastal Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonnas kaitstud bakalaureusetöö kandis pealkirja “Loovuse ja vaimuhaiguse psühholoogilised seosed. Johannes Saali näide”. Sama teemat avardas ja süvendas ta magistritöös, mida soovis kaitsta kevadel. Põhjaliku uurijanatuuri ja kerge sulega kirjutajana oli Eva Elise perspektiivikas kunstiajaloolane. Tema kavatsus oli jätkata kunstiajaloo õpinguid doktorantuuri tasemel Ungaris.

Eva Elise oli alati soe ja abivalmis, kuigi nii mõnigi kord võis tema naeratus varjata keerulisi küsimusi, mida ta aga südamest tuleva ja vahetu vestluse käigus kerge huumori ning mõnusa irooniaga vürtsitatuna oli nõus avama. Temas peitus nakkavana mõjuv kirglik impulsiivsus, mis sütitas kaaslasi ühistel reisidel, akadeemilises diskussioonis või filosoofilistes mõtisklustes elu ja kunsti teemadel.

Jääme sind väga igatsema!

Tartu Kunstnike Liit
Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakond
Kõrgem Kunstikool Pallas

Foto: Ove Maidla