Anda Lāce „K, MIS SEE OLI?” / Monumentaalgalerii / 05.09.–05.10.2025 

(Scroll down for English)

Reedel, 5. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Anda Lāce isikunäitus „K, MIS SEE OLI?”.

Näitus „K, MIS SEE OLI?“ osales 2023. aastal Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse näitusel „Kuidas ma end viimasel ajal tundnud olen“. Kunstnikud mõtisklesid vaimse tervise teemade üle, kasutades nii omaenda, kui ka oma lähedaste varasemaid haiguste ja nende ennetamise kogemusi. Samuti uurisid nad ühiskondlikke eelarvamusi ja selle teemaga seotud stigmasid.

Näituse „Kuidas ma end viimasel ajal tundnud olen“ kuraator Laura Brokāne kirjutas:
„Kunstil oli võime luua assotsiatiivne keel, mis aitab inimestel leida julgust arutlemaks psühholoogiliselt raskete kogemuste üle ning tekitab laiemas avalikkuses mõistmist ja empaatiat. Samas on oluline, et vaimse tervisega seotud küsimustest räägitakse otseselt ja selgelt. Kalduvus neid küsimusi estetiseerida tuleneb sageli hirmust ja enda allasurumisest, aga seeläbi vähendatakse teema tõsidust. See näitus prooviski seda habrast tasakaalu säilitada. Nii nagu paljud meie hulgast püüavad leida tasakaalu igapäevase rutiini ja sisemise ärevuse vahel.“

Olen tema viimast pilku endaga kaasas kandnud juba üle kahekümne aasta. See pilk väljendas korraga nii kergendust, elevust, kurbust kui anumist. Mäletan mitte nägu, vaid kahte tunnelit, musti auke, mis olid äkki ellu ärganud.
Hetk hiljem murdsime tualeti ukse maha ja seal ta oligi, surnult.
Kokkuvõttes süüdistasin kõige enam iseennast, et ma alla andsin, eemale pöördusin ja nägin tema surmas ainsat väljapääsu, isegi enne, kui see päriselt juhtus. Läks kaks kümnendit, enne kui suutsin end selle pärast nutma sundida, enne kui sain aru, et tegelikult tahtsin, et sureksid ta haigused, millest ma toona pea midagi ei teadnud.
On kohutavalt pime sügis ja ma laman kurnatult. Taipan, et K tegi seda varem pikkade perioodide jooksul. Kui ta oli minuvanune, oli ta juba surnud.
Poole oma elust olen kandnud endaga kaasas K surmaga seotud küsimusi. Lõpuks sain emaga rääkida ja ta ütles valjusti välja asjad, mille üle olin palju mõelnud. Arstina teadis K hästi, mis juhtub inimkehaga pärast surma. Tualetis istudes suremine pole kummaline, vaid pigem kaalutletud valik. Siiski ei tea me tegelikult, kas see oli tahtlik otsus.
Ma kohtasin K-d unes. Ta tegi nalja ja me naersime laginal. Tuba oli täis sooja valgust.
K oli mu lähedane sugulane. Kuid just lapsena soovisin temaga sõbralikumaid suhteid ja temalt rohkem tähelepanu. Leidsin teismeeas kirjutatud päevikukande: „16.09.1999. K on täna nii armas. Imelik.“

Anda Lāce (s 1982) on Riias tegutsev kunstnik. Tal on Läti Kunstiakadeemia maalikunsti magistrikraad ja ta on õppinud ka Manchesteri Metropolitani ülikoolis. Lāce on alates 2003. aastast aktiivselt osalenud grupinäitustel Lätis, Eestis, Soomes, Šveitsis, Saksamaal ja mujal. Alates 2005. aastast on ta järjepidevalt korraldanud isikunäitusi. Alates 2010. aastast on Lāce loonud etendusi, enamasti tihedas koostöös kaasaegse klassikalise muusika heliloojatega. Alates 2019. aastast on Anda Lāce sotsiaalselt kaasatud Sansusī Wellbeing Residency Programi kuraator ja kunstniku assistent.

Graafiline disain: Anna Orniņa
Tehniline tugi: Ansis Bergmanis, Adam Illingworth, Siim Asmer

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Läti Kultuurkapitali Fond.


Meediakajastus

Erkki Luuk. ARVUSTUS ⟩ Surma valge mõistatus Tartus. Postimees, 1. oktoobril 2025.

Raimu Hanson. Kunstimajas soojeneb kliima ja üks näitus ulatub aknast välja. Tartu Postimees, 10. septembril 2025.


On Friday, 5 September at 5:00 p.m., Anda Lāce will open her solo exhibition “K, WHAT WAS THAT?” in the monumental gallery of the Tartu Art House.

“K, WHAT WAS THAT?” was a part of the 2023 exhibition “How I’ve Been Feeling Lately” by the Latvian Centre for Contemporary Art. In the exhibition, contemporary artists reflected on the subject of mental health, both through their own past experiences with illness and its prevention, as well as those of their loved ones. They also investigated societal prejudice and the stigmas that surround mental illness.

The curator of the exhibition “How I’ve Been Feeling Lately”, Laura Brokāne, wrote:
“Art had the capacity to open up an associative language through which people gathered the courage to discuss psychologically difficult experiences, fostering understanding and empathy among the broader public. At the same time, in discussing questions related to mental health, it was essential to establish and maintain straightforward language. The tendency to aestheticise these questions frequently resulted from fear and repression, thus downplaying the seriousness of the subject. The exhibition was an attempt to maintain this delicate balance, similar to how many of us tried to keep the balance between the daily routine and internal anxiety.”

I have been carrying his final gaze with me for more than twenty years now. This gaze at once expressed relief, animation, sadness and pleading. What I remember is not a face but two tunnels, black holes that had suddenly come to life.
A moment later, we broke the toilet door open, and there he was, dead.
All in all, I blamed myself most for giving up, turning away and seeing his death as the only way out, even before it happened. Twenty years had to pass before I could bring myself to cry about it, to understand that what I really wanted to die were his diseases, about which I knew next to nothing at the time.
It is an abysmally dark autumn, and I am lying down, exhausted. I realise that K used to do this for prolonged periods of time. When he was the age I am now, he was already dead.
For half of my life, I have carried the questions of K’s death with me. I was finally able to talk to my mother, and she said out loud the things that I had been thinking about a lot. Being a doctor, K was well aware of what happens to the human body after death. To die sitting on the toilet is not a strange but rather a considerate choice. However, we don’t really know if it was truly a choice.
I met K in a dream. He made a joke, and we laughed heartily. The room was filled with warm light.
K was a close relative of mine. Nevertheless, especially as a child, I wanted us to be on friendlier terms and to get more of his attention. I found an entry in the diary I wrote as a teenager: “16/09/1999. K is so sweet today. Strange.”

Anda Lāce (b. 1982) is an artist based in Riga. She holds a master’s degree in painting from the Art Academy of Latvia and has also studied at Manchester Metropolitan University. Lāce has actively participated in group exhibitions in Latvia, Estonia, Finland, Switzerland, Germany and beyond since 2003. Since 2005, she has held many solo exhibitions. Since 2010, Lāce has been creating performances, most often in close collaboration with contemporary classical music composers. Since 2019, Anda Lāce has been the curator and artist assistant of the socially engaged Sansusī Well-being Residency Program.

Graphic design: Anna Orniņa
Technical support: Ansis Bergmanis, Adam Illingworth, Siim Asmer

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia and Latvian Culture Capital Foundation.

 

Rubriigid: Määratlemata | Anda Lāce „K, MIS SEE OLI?” / Monumentaalgalerii / 05.09.–05.10.2025  kommenteerimine on välja lülitatud

Publikuprogramm näitustel

Jätka lugemist

Rubriigid: Määratlemata | Publikuprogramm näitustel kommenteerimine on välja lülitatud

„Emalt tütrele, tütrelt emale” / Suur saal / 01.08.–31.08.2025

(Scroll down for English)

Reedel, 1. augustil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis näitus „Emalt tütrele, tütrelt emale”. Näituse kuraatorid on Ulla Juske ja Liisi Tamm. Näituse kujundaja on Cloe Jancis.

Näitus on pühendatud kunstiteadlasele Reet Varblasele (1952–2023) – emale, vanaemale, sõbrannale, kolleegile, mentorile ja innustajale.

Ema ja tütre suhe on mitmetahuline, ajas muutuv, ühendades sügava sideme ja individuaalse eraldumise, mis teeb selle keerukaks, kuid lõpmatult rikkaks. Näituse teosed on inspireeritud isiklikest esemetest ja lugudest, mis võimaldavad ema ja tütre suhet mõtestada.

„Isiklikud esemed on artefaktid, mis toimivad sotsiaalse arhiivina, kandes suhteid, väärtusi ja ajalugu, äratades emotsioone ja elustades mälestusi,“ selgitavad näituse kuraatorid.

Lisaks kunstiteostele saab näitusel kuulata Tartu Ülikooli etnoloogide kogutud Tartu naiste lugusid, kus isiklike esemete kaudu mõtiskletakse ema ja tütre suhte ning põlvest põlve kanduvate väärtuste ja käitumismustrite üle.

Näitusel osalevad kunstnikud Cloe Jancis, Ulla Juske, Satu Kalliokuusi, Maris Karjatse, Flo Kasearu, Eve Kask, Aet Ollisaar, Piia Ruber ja Liisi Tamm.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, Tartu linn, Kõrgem Kunstikool Pallas, Hotell Tartu ja koostööpartnerid on Tartu Ülikooli etnoloogid.


Meediakajastus

Krista Piirimäe. ARVUSTUS ⟩ Flo Kasearu mõistatuslikud kampsunid. Tartu Postimees, 27. augustil 2025.

Sveta Grigorjeva. Emade-tütarde uued kleidid. Sirp, 22. augustil 2025.

Hendrik Alla. Valestimõistetud vanaema juhtum: kunstnik ja kriitik ei jõua kokkuleppele. Postimees, 13. augustil 2025.

Sandra Jõgeva. Hea näitus mahamüüdud vanaemaga. Postimees, 7. augustil 2025.

Lauraliis Jurkov. Tartu kunstimajas on avatud kolm uut näitust. Kultuur.err.ee, 5. augustil 2025.

Marii Kangur. Tartus on grupinäitus “Emalt tütrele, tütrelt emale”. ERR Raadiouudised, 3. augustil 2025.


On Friday, 1 August at 5:00 p.m., the exhibition “From Mother to Daughter, From Daughter to Mother” will open in the large gallery of the Tartu Art House. The exhibition is being curated by Ulla Juske and Liisi Tamm and was designed by Cloe Jancis.

The exhibition is dedicated to Reet Varblane (1952-2023), an art scholar, mother, grandmother, friend, colleague, mentor and inspiration.

The relationship between a mother and daughter is multi-faceted and changes over time, combining a deep bond and clear separation that makes it complex but infinitely rich. The works in the exhibition are inspired by personal objects and stories that allow us to make sense of the relationship between a mother and daughter.

“Personal objects are artefacts that act as social archives, carrying relationships, values and history, evoking emotions and bringing memories to life,” explain the exhibition’s curators.

In addition to the artworks, the exhibition will feature stories of Tartu women collected by ethnologists from the University of Tartu, and personal objects will be used to reflect on the relationship between mothers and daughters, and the values and behaviours passed down from generation to generation.

The artists participating in the exhibition are Cloe Jancis, Ulla Juske, Satu Kalliokuusi, Maris Karjatse, Flo Kasearu, Eve Kask, Aet Ollisaar, Piia Ruber and Liisi Tamm.

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia, the City of Tartu, the Pallas University of Applied Sciences, Hotel Tartu and the ethnologists of the University of Tartu.

Rubriigid: Määratlemata | „Emalt tütrele, tütrelt emale” / Suur saal / 01.08.–31.08.2025 kommenteerimine on välja lülitatud

Danel Ülper „Sõprade laul“ / Väike saal / 01.08.–31.08.2025

(Scroll down for English)

Reedel, 1. augustil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Danel Ülperi isikunäitus „Sõprade laul“.

Näitusel eksponeeritavad teosed räägivad nii koosolemisest, kui ka üksinduses sõpruse eneses kandmisest.

Mida ärevamaks ja vaenulikumaks muutub ümbritsev ilm, seda enam on sõprus nagu äravalitute kuulumine salaseltsi. Paratamatult puudutavad aja tormid ka seda, olgu kahe või enama liikmega ühendust, ning sidemete püsimajäämiseks on tarvis tähenduslikke koosolemisi, mis annavad seltsi liikmetele jõudu ja julgust jääda iseendaks.

„Sõprade laul“ on ühest küljest viide Jaan Tätte rohketele samanimelistele lauludele, millesse on talletatud sõpruse kogemist läbi inimese elukaare, teisalt on see aga metafoor tähenduslikele koos oldud hetkedele, mida võidakse ka otsesõnu ühise laulmisega mööda saata.

„Nagu Jaan Tätte laulud, ei taotle ka käesolev näitus niivõrd uudsust, kui millegi olulise, ilusa ja ajatu püüdmist,“ selgitab kunstnik.

Danel Ülper (s 1998) on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas ning näitustel esinenud valdavalt oma maaliloominguga. Tema tööd ammutavad inspiratsiooni belle epoque’i aegsest maalikunstist, lihtsatest hetkedest ja võluvatest ajatuna näivatest paikadest. Praegu elab ja tegutseb Valgas ning püüab tabada piiripealsuse müstilist olemust. Alates käesolevast aastast Tartu Kunstnike Liidu liige.

Kunstnik tänab oma sõpru ja lahkeid muusasid, kelleta seda näitust poleks.


Meediakajastus

Lauraliis Jurkov. Tartu kunstimajas on avatud kolm uut näitust. Kultuur.err.ee, 5. augustil 2025.


On Friday, 1 August at 5:00 p.m., Danel Ülper will open his solo exhibition “Friends’ song” in the small gallery of the Tartu Art House.

The exhibited works deal with both being together and maintaining solitude in friendship.

The more anxious and adverse the surroundings become, the more friendship seems like a secret society including only the chosen ones. Inevitably, time storms affect this, whether involving only two or more members, therefore meaningful gatherings form the backbone of maintaining bonds, giving the courage and strength to remain individuals.

“Friends’ song” is a reference to Jaan Tätte’s many songs of the same title, which record the experience of friendship throughout a person’s life, and it’s a metaphor for meaningful moments spent together, which can also be literally spent singing.

“Like Jaan Tätte’s songs, this exhibition does not seek novelty as much as the pursuit of something important, beautiful and timeless,” the artist explains.

Danel Ülper (b. 1998) graduated from the Pallas University of Applied Sciences and has exhibited mainly paintings. His works draw inspiration from paintings of the Belle Epoque era, simple moments and captivating, seemingly timeless places. He currently lives and works in Valga, where he continues to capture the arcane essence of the borderland. This year he became a member of Tartu Artists’ Union.

The artist would like to thank his friends and kind muses, without whom this exhibition would not exist.

Rubriigid: Määratlemata | Danel Ülper „Sõprade laul“ / Väike saal / 01.08.–31.08.2025 kommenteerimine on välja lülitatud