Fotograafia alguspäevist alates on foto tahtnud saada jooneks – otsitud on erinevaid viise ja vahendeid kujutise paberile kandmiseks, moodust fotokujutise söövitamiseks ja selliselt trükiplaadi loomiseks. Fotograafia arengut võibki jutustada kui söövitustehnikate ja fotokujutise kombineerimise lugu.
Juba 1813. aastal söövitas fotograafia üks rajajaid Nicéphore Niépce sensibiliseeritud bituumeniga kaetud tinaplaati, originaalkujutiseks oli kontuurjoonistus paberil. 1850ndatel kohandas teine fotoajaloo suurkuju William Henry Fox Talbot gravüürmeetodi fotode trükkimiseks. Gravüüri läbimurre toimus XIX sajandi lõpul, kui fotos otsiti alternatiivi masstiraažile.
Fotopolümeerprotsess on sügavtrükimeetodis uus võimalus, mille kasutamine hoogustus 1990ndatel aastatel. Selle käigus kõigepealt prinditakse fotokujutis kilele, seejärel paigutatakse kile koos polümeerplaadiga vaakumraami, plaati valgustatakse ultraviolettvalguses ning kantakse peale raster. Kogu ülejäänud protsess toimub vees – kujutist ei söövitata nagu traditsioonilises gravüüris, vaid see saavutatakse veega töödeldes. Tulemuseks on trükiplaat, millele kantakse värv. Seejärel trükitakse pilt paberile nagu sügavtrükitehnikatele omane. Polümeermeetodis ei kasutata happeid ja see on täiesti mürgivaba.
Polümeerfotogravüür paigutub fotograafia ja graafika vahepeale, seda saab kasutada erinevate kunstiliste efektide saavutamiseks. Tulemus on sarnane akvatinta, ofordi, metsotinto ja teiste sügavtrüki kujutistega. Polümeertehnika avab nii graafikule kui fotograafile tee uute võimaluste maailma.
Olen polümeerfotogravüüriga tõsisemalt tegelenud viimased kaks aastat.
Head vaatamist!
Ove Maidla
Meedia:
Raimu Hanson “Pildid sünnivad foto ja trükitehnika abielust” Tartu Postimees 17.11.
2015