Brion Gysini Dreamachine ehk Unenäomasin. Foto: Charles Gatewood
(Scroll down for English)
Kolmapäeval, 24. oktoobril kell 17 avatakse Tartu Kunstimajas TAVA2018 festivali Kiwa kureeritud sisenäitus “Vaakum kui mõtteviis”.
Näituse kunstnikud ja teosed kõnetavad valguse, psühhogeograafia ja psühhedeelia seostest. Eriprojektina tuleb Tartu Kunstimajas Eesti esmasitlusele Bryon Gysini Dreamachine ehk Unenäomasin.
Suur saal
Kristel Saan, “Rabbit Owners Meeting”
Kristel Saan on oma viimastes teostes tegelenud privaatsuse probleemi ning keha, koha ja territooriumi otsimise-leidmise teemaga. Vaakuminäitusele loob ta interaktiivse installatsiooni, mille kogeja peab end füüsiliselt sisse pressima, nii nagu me peame nägema ränka vaeva, et kellegi ja ka iseenda tuumani jõuda. Töös kasutab Saan materjalidena naturaalseid loomanahku, juukseid, karvu, patju ja muid pehmeid tekstiile, kombineerides neid helendava ja särava, neoonide, valguskastide ning värvilisusega.
Dreamachine
Dreamachine on nn maailma esimene kunstiteos kinnisilmi vaatamiseks, stroboskoopiline seade, mille valgussignaalid mõjutavad ajulaineid ja visioone ning võivad vaataja viia hüpnagoogilisse seisundisse. Krestomaatilise psühhedeelse objekti leiutasid biitnikud Brion Gysin ja Ian Sommerville 1959.
Johannes Luik, “Hämarala”
Kui me mõtleme valguse tulemise, valguse suurenemise peale, siis meile seostuvad sellega päiksetõus, ärkamine, ruumist väljumine, millegi algus. Samas seotakse seda ka surmaga. Valgus tunneli lõpus. Väike osa surma elus. Samamoodi pimenemine. Valguse kadumine. Magama heitmine, silmade sulgemine, õuest siseruumidesse tulemine kuid ka surm, teadvuse kaotus. Teadmatus selle ees, mis on pärast pimedust. Samas on selle sees lootus. Pärast pimedust tuleb valgus. Taasasünd. Väike osa elu surmas. Äärmused, mis eksisteerivad teineteises. Kogu selle polaarsuse vahel eksisteerib vaheala. Hämarala. Huvitaval kombel on just see hetk, kus meie ajus olevad kolvikesed ei suuda värve tajuda ja kogu töö teevad ära kepikesed, kus me näeme maailma mustvalgena.
Aivar Tõnso, “Miraaž 2.0”
Aivar Tõnso “Miraaž 2.0” on ruumilise heli installatsioon. Miraaž kui valguskiirte teekonna paindumisest tulenev optiline nähtus, mille tõttu tunduvad kauged objektid lähemana või teises kohas paiknevana, on võimas metafoor inimtaju hämaraladele viitamisel. “Miraaž 2.0” teisendab valgusega seotud nägemisillusiooni helikeskkonda vihjates samaaegselt nii erinevate meelte ühtsusele ja seotusele kui ka erisusele kuna kõrvad on avatud kuulmisele erinevalt silmadest igal ajal ja iga nurga alt ning tõstatab seeläbi veelgi avaramalt küsimuse meie endi meeleseisundite olulisusest ümbritseva tajumise või tajumatuse protsessis.
Tundmatu Kunstnik,”nothing sucks”
[kirjeldus puudub]
Monumentaalgalerii
Liisa Hirsch loob koostöös Ekke Västrikuga uue teose: kolmenädalane protsess valguse ja heli muutumisest, kus helid on ruumi valguse ja atmosfäärist püütud kiirte muutumisega otseses seoses. Heli tõlgendub erinevate algoritmide abil ruumi- ja õuevalgusest ning atmosfäärist püütud kiirte intensiivsustest.
Meediakajastus
Indrek Grigor. Kunstnik moonutab teosega teadvust, Sirp, 16. november 2018.
Raimu Hanson. Kunstnik moonutab teosega teadvust, Tartu Postimees, 24. oktoober 2018.
On Wednesday, 24 October at 5 p.m. TAVA2018 festival’s interior exhibition “Vacuum as a Mindset” curated by Kiwa will be opened at the Tartu Art House.
The artists and works talk about the connections between light, psycho-geography and psychedelics. The exhibition at the Tartu Art House will include the first example of Bryon Gysin’s Dreamachine in Estonia.
Large gallery
Kristel Saan will be observing the impact of light on our behaviour, thinking, physical and spiritual bodies. We are surrounded by light even in darkness because „someone’s got a message…“. Kristel Saan’s work of art for Tartu in Light is playful, based on a narrative, using also light boxes with human hair growing out of them – people you may know and other references to the living. The installation is made up of different parts that guide visitors independently through space. The work is made of textile, plastic and other natural and artificial materials. The work contains neon and leds, industrial light sources and beauty bubbles…it is bound to be exciting…
Brion Gysin and Ian Sommerville – Dreamachine. Dreamachine is the so-called world’s first work of art to be observed with eyes shut, a stroboskopic device whose light signals influence brain waves and visions. The chrestomathic psychedelic object was invented in 1959 by Brion Gysin and Ian Sommerville, members of the beat generation. It has not been exhibited in Estonia before and the idea can be freely used, so to say.
Johannes Luik’s space installation based on process studies a phenomenon called fade to black and different non-visual lights (like infrared) or absence of light in cityscape. By mapping a city taking into account the amount of existing or lacking light and by studying the places that lack light in the city, he stores and uses light and its absence or not seeing it in the city. The final result of the work will become clear in the course of the process.
Aivar Tõnso’s multi-channelled soundscape installation will unite all installations accommodated in the Big Gallery of Tartu Art House into a whole and complements it with a sonorous dimension, so that the whole exposition will act as psychedelic art of environment.
Unknown artist’s illegal copy of Stefan Brueggemann’s light pipe text “nothing.”
Monumental gallery
Liisa Hirsch will create a new work of art: a 3-week-long process about the changing of light and sound where sounds are directly related to the changing of light and rays caught from the atmosphere. With the help of different algorithms sound is interpreted from indoor and outdoor light and the intensity of rays caught from the atmosphere.