Eleriin Ello, Eike Eplik ja Krista Sokolova on noored kunstnikud, kes on hiljuti lõpetanud
Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide magistrantuuri. Tartu Kunstimaja ühisnäitusele
on nad genereerinud uusi töid vastastikustes arutlustes ja meediumite hübriidis, neid
sidunud huvi akumulatsiooni ja kuhjamise vastu avaldub „vormitu” lademe kultiveerimises
algmaterjali või lõppeesmärgina ruumetäitvas installatiivses kollaažis. Neil on olnud soov
tegelda vormiga, mida ei ole; näidata vormi, mis on vormitu. Ometi ei ole näitusel „Lade”
uuritavas „vormitus” tegemist G. Bataille’liku informe’i mõiste taaskasutuse või abjektse
kuhja ega plägaga, vaid asjadega, millele on lammutamise, kaotamise või kuhjamise teel
antud uus vorm ja uus mänguväli. Siin saavad uue võimaluse kasvav, laienev ja ennast
taastootev orgaaniline massiiv, fluktueeriv keskkond, peremeheta varjud ja peegeldused.
Tähenduseta vormitus kaoses ime ja ideaali otsimine toimub narratiivi, poeesia ja
emotsioonide abil – käbikuhjad, puruvanalikud ladestused, armsad mutandid ning amorfsed
lombid, varjud ja värvilised paberiplönnid omandavad mõtte vastastikuses reflektsioonis.
Kunstnikud on kasutanud ka üksteise töödest tekkinud jääke, näiteks lõuendiribadest on
vormitud ruumiinstallatioone ühendavad ahjupuudele sarnased kujundid (E. Eplik). Üksikute
muutujate lisamisel tekivad uued tähendusahelad, mis hargnevad ajas ja ruumis, meenutades
loetut või läbielatut nihestava kerguse ja vabanemisega.
Eleriin Ello on maalinud mastaapselt eilse päeva kihistusi ja varje, mida ei heida miski
(„On märgid, et on olnud”). Tajume millegi puudumist, seda ebakindlust rõhutavad
väikseformaadilised fotod, mis kujutavad fragmentaarseid peegeldusi objektidest, mida
ei paista. Asjad eksisteerivad vaid mäletaja peas, tema subjektiivses maailmas ladestunud
kihtides. Näeme varju kui vormi ja peegeldust kui vormi. Sageli määravad vormi piirjooned
tema „vormitu” oleku.
Krista Sokolova töötab kolme-mõõtmeliste installatsioonide ja seadete tõlkimisega kahe-
mõõtmelisteks akvarellideks ja maalideks – ruumilise installatsiooni (ka argielu readymade)
kujutis lõhutakse tükkideks ja pannakse uuesti kokku vastavalt autori emotsioonidele,
pildipinna- ja värviloogikale. Ent mitte ainult, sekkub ka ajaline kinnismõte, ajaloogika,
milles varjudel on seierite roll – millal saab kaosest kord ja vastupidi. Tema värvilised
objektid on algselt ehitatud selleks, et nende abil uurida ja kujutada tekkinud varje pildil.
Eike Eplik kasutab oma installatsioonides kipsvormist võetud ainet uute massiivide
kasvatamiseks, mastaapne 600 seedermännikäbi kuju koopiast koosnev kuhil tipneb
lugematutest suupistetikkudest kokku kleebitud väikese puuga („Liiga palju tahta ühelt
puult”). Käbilade on risomaatiliselt ühendatud kännulaadse kükitava metamorfoosse
tegelasega, kelle selga ja külge kleepuvad seened, bämbid, puukoor, mutanthiirepea jms.
Installatsioon integreerib viimaks endasse ka ime-orava Puškini Tsaar Saltaani muinasjutust.
Säärane fantasmagooria ühtaegu seab küsimuse alla muinasjutuliku „ime” tootmise
mehhanismid („orav kristallmajas”), kui toodab ise seda samaaegselt.
Liina Siib