Neljapäeval, 25. septembril avatakse Tartu Kunstimajas rühmituste “Duul” retrospektiiv.
Käesoleva aasta 16. juunil oleks möödunud sada aastat Eesti esimese kunstimanifesti avaldamisest. Kahjuks jäi see maailmas toimunu tõttu toona sündimata, mistõttu ei saa meie kunstiloos rääkida loojatest, kes on “puhtad kui taie”. Algselt kompromissitute aktsioonide, väljaütlemiste ja teostega esilekerkinud rühmitus “Duul” sumbus aga peatselt konservatiivsusse ning heitlik ajalugu pillutas selle liikmed üle ilma. Võime nüüd vaid oletada, milline oleks meie kunstilugu, kui rühmitus poleks näilise loomingulise tooruse tõttu ära põlanud Ado Vabbe liikmeks värbamist.
2006. aastal otsustasid Tartu noored kunstnikud omaenda grupeeringule nime otsides kusagilt juhuslikult leitud tekstikatke ajel samuti “Duul”-e kasuks. Koos tegutseti pigem irregulaarselt ning ilma selgeid ühiselt defineeritud vaateid omamata. Neli aastat hiljem valmis Tartu aastalõpunäituse jaoks monumentaalne installatsioon “хуй” (“türa”), mis oli juba teadlikum kommentaar esimese “Duul”-e skandaalsele tsenseeritud teosele. Antud ajahetkel on seegi rühmitus näiliselt lagunemas ning selle endised liikmed Eesti kunstiilmas pigem marginaliseerumas.
Käesolev näitus toob kaks “Duul”-t ühte saali ja pakub neile ühist hingamist. Kas juhuslike ühenduslülide ja ähmaste veendumuste taga paistab midagi selgelt määratletavat või ongi tegemist pelgalt vilksamisi üle sajandi visatud repliigiga. Viide ühest ajastust teise, ühtedelt lootusetult kaduvatelt loojatelt teistele.
Pigem tuleks küsida: Kas ajaloo poolt selgelt ärapõlatud ja unustuste hõlma uputatud kunsti peaks üleüldse meenutama ja eksponeerima. Eriti kui seda luuakse ikka veel edasi.
Näituse valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja see jääb avatuks 19. oktoobrini. Täname kõiki abistajaid.