Avamine / Opening 01.07. kell / at 17:00
Enfant terrible – Ivar Kaasiku looming aastatest 1993-2015.
Isiknäituse eesmärgiks Tartu Kunstimajas, on tutvustada publikule laiemalt kunstniku nägemust iseendast, tema seostest traditsioonide ja tänapäevaga. Näitusele esitatud ligi 30 maali annavad hea ülevaate kogu kunstniku loomingust.
Et aru saada Kaasiku elutöö ulatusest, tuleb vaadata tema kogu loomingut kui tervikut ja hinnata tema iga teost eraldi, kus puuduvad sujuvad üleminekud. See dialemma on viinud tulemuseni, et kunstnikku redutseeritakse vaid mõnele üksikule aspektile tema loomingust. Seekordne projekt – enfant terrible, abstraktse maali taustal asjalik ja maagiline realism, tagasipöördumine klassikalise maalitehnika juurde, külm distantseerunud hoiak, näiliselt tundetu moodsa ühiskonna peegeldus, kombineeritud igapäevaränist, ja jälgimise selgus – annab kui ühtse jadana ritta seatud järjepideva koosluse kogu kunstniku loomingust. Teemadeks: kadumaläinud illusioonid ja eesmärgid, depressioon ja massikultuur. Rahvastiku suure osa kaotus, lahkumine läände, vaesus ja kokkuhoid, pagulus ja identiteedi puudumine. Näituseprojekt kui dokumentaalne reportaash: midagi ei ole põnevam, kui et lihne tõelisus, kujutades aega, milles me elame.
Kunstniku poolt loodu, eelkõige kui kujutava kunsti kategooria, tahab teada, millise kujutise või kujutatuga on tegemist. Mis paneb vaikiva teose rääkima? Kuidas laseb see mateeria end meile asja ära seletada? Kuidas on tal suhted seletustega või siis keelega, millel on ühiskonnas palju suurem tähelepanu osakaal? Et sellest aru saada, tuleb kivinenud vundamendid lahti kraapida, mis aitab lagedale tulnud pildi mõiste kompleksuse paremal mõistmisel: pildi võimust ja võimalustest, tema teenetest illusooni ees, igapäevaelu tõetruu kujutamise ja reaalsuse erinevusest. Õnnestunud simulatsioon teeb pildist hästi funktsioneeriva ikooni. Alles moodne kunst annab pildile uue rolli ja legitimatsiooni, koos sellega muutunud pildi arusaamad ja piiramatud kujutamisvõimalused loovad kunstis esmakordselt olukorra, mida varasem traditsiooniline tahvelpilt ei võimaldanud.
Kunstniku poolt loodu kui paljas aken seinas. See on arusaadav, kui eelistame, et inimene oma ellujäämis-arengus alati mingi kindla osatäitja rollis oli, enne seda kui ta vaid kõrvaltvaataja rolli ja seda teatud distantsilt omaks võtta oskas. Näiteks maastik akna taga: me näeme seda seal väljas teatud distantsilt, aga tunneme ära selle ka juba varem iseeneses läbielatu põhjal, mu silmad on maastikul ja maastik on mu silmis. Asju näha (intentio recta) ja samas ka seda asjade nägemist (intentio obliqua) näha, see on kui hõljumine iseenda ja reaalsuse kohal. Mis me näeme, on värv ja vorm, mis teevad juba ammu nähtu ja läbielatu meie pilgule nähtavaks, tehes selle meile võimalikuks nagu näeksime me seda esimest korda. Pilt nagu looks end ise, kunstnik vaid segab ja vormib laikude ning joontega värvi lõuendil, olles seejuures oma tegemistes nii autor kui ka meedium. Õnnestumise korral on tegemist kunstiga, kus palja silma vaatamise visuaalne impulss ristuks nagu kuskilt kõrvalt vaatamise pilguga. Pilgu materialiseerumine pildiks läbi kunstniku käe on kui suveräänne mõistmatu akt, mida ei ole võimalik lõpuni selgeks rääkida, sest palja idee ja lõuendi vahele jääb peale silmade töö kõrvale ka muu kehaline tegevus. See viib meid mõnikord selleni, mida me nimetame kunstiks.