(Scroll down for English)
Reedel, 8. märtsil kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Joosep Kivimäe ja Mathias Väärsi ühisnäitus „Batuudil vedrukate katki muidu korras”. Näituse kuraator on Laura Linsi.
Eesti Ekspressi andmetel müüdi Eestis 2021. aastal sama palju batuute kui Lätis ja Leedus kokku. Kas batuudi- ja muruuputus võiks olla enamat kui juhuslik nähtus? Ühest küljest näib see kõrvaltvaatajale võõristav, sissepoole vaatav – on ehk tegu pelga poosiga, on keegi üldse kedagi batuudil hüppamas näinud? Teisalt aga suunab batuudirohkus oma absurdsuses mõtte vähem ja rohkem utoopilistele tulevikustsenaariumitele: hüppamisele kui jagatud kogemusele, mahajäetud batuutidele kui anorgaanilistele skelettidele, meie aja arheoloogilisele materjalile. Millal saab nähtusest kultuur?
Ühine pingutamine põrgatab kõrgele.
Inuitikultuurides tähistatakse vaalapüügi hooaja lõppu sündmusega, mille nimi on Nalukataq. Traditsiooniliselt morsa- või hülgenahast valmistatud palakat hoiab äärtest hulk inimesi, et võimaldada ühel hüppajal nahkpalakal üles-alla põrgata. Indiviidide ühine pingutus loob võimsate omadustega ajutise hüppealuse ning ühe hüppaja kõrget lendu ja õhus võetavaid poose nauditakse kollektiivselt. Nii tähistab kogukond.
Mathias Väärsi ja Joosep Kivimäe loovad kujutluse ühest kohalikust tulevikust, kus ühine harjumus, jagatud kogemus ja neid ümbritsev nostalgia on aluseks subkultuurile, mille kese on samuti palakal põrkamine. Kui muruplatsidele, eeslinna ülekasvanud aialappidele, suburbia varemetele on jäänud alles ainult metallkarkassid – lagunevate batuut-loomade nahatud skeletid – kogunevad nende kõrghetki mäletavad noored kokku parkimisplatsidele, et taaselustada oma jagatud kogemust. Mäletad, kuidas meie pilgud kohtusid esimest korda heki kohal? Kui Kelly-Brigitta murdis vedrude vahele kinni jäädes jalaluu? Kui isa batuudi alt muru niites meie õlled leidis?
Joosep Kivimäe (s 1994) on Tallinnas elav fotokunstnik. Noores eas teenis ta erinevatel objektidel samblatõrjuja ja muruniitjana taskuraha.
Mathias Väärsi (s 1988) on Eesti kunstnik, disainer ja ultrarattur, kes sündis 23. detsembril 1988. aastal kell 23.55 Tartu sünnitusmajas. Oma lapsepõlve veetis ta Sagadi mõisas ja Võsu rannas, käis Vergi lasteaias. Jätkub…
Laura Linsi (s 1989) on Londonis ja Eestis praktiseeriv arhitekt, õppejõud ja ajakirja peatoimetaja. Kui ta ülikooli astus, kolis tema ema Pirita Koselt Tallinna kesklinna tagasi, sest nagu Laurale üllatuseks selgus, siis äärelinna oligi ta pigem lapse pärast kolinud.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Meediakajastus
Ode Maria Punamäe. Noorte fotokunstnike ühisnäitus uurib äärelinnade batuudirohkust. Kultuur.err.ee, 10. märtsil 2024.
Raimu Hanson. Priit Pajose maalide valmimises langeb süü osaliselt süü peale. Tartu Postimees, 9. märtsil 2024.
On Friday, 8 March at 6 p.m., Joosep Kivimäe and Mathias Väärsi will open their collective exhibition “Trampoline Spring Cover Damaged Otherwise Intact” in the large gallery of the Tartu Art House. The curator of the exhibition is Laura Linsi.
According to the weekly newspaper Eesti Ekspress, the same number of trampolines were sold in Estonia in 2021 as in Latvia and Lithuania combined. Could the lawn and trampoline flood be more than a random phenomenon? This might appear alienating and introspective to the bystander: is it just a pose, has anyone even witnessed someone actually jumping on a trampoline? But the absurdity of the trampoline abundance directs one’s thoughts to more and less utopian futures: to jumping as a shared experience, to abandoned trampolines as inorganic skeletons and to the archaeological matters of our time. When does a phenomenon become culture?
Collective effort bounces high.
In Inuit cultures, the end of the whaling season is celebrated with an event called Nalukataq. The canvas, traditionally made of walrus or seal skin, is held by a group of people by its edges to allow one jumper to bounce up and down on it. The collective effort of individuals creates a temporary springboard with powerful properties. The high flight and the jumper’s aerial poses are collectively enjoyed. This is how a community celebrates.
Mathias Väärsi and Joosep Kivimäe create an image of a possible future, where shared habits and experiences, as well as the nostalgia surrounding them, are the basis for a subculture, the centre of which is also bouncing on canvas. When lawns, overgrown garden patches and the ruins of suburbia are left with only steel frames – the skinned skeletons of decaying trampoline animals – young people who remember their heyday gather in parking lots to relive their shared experience. Do you remember how our eyes first met above the garden hedge? When Kelly-Brigitta broke her leg between the springs? When dad was mowing the lawn and found our beer cans under the trampoline?
Joosep Kivimäe (b 1994) is a Tallinn-based photo artist. In his youth, he earned pocket money as a moss sweeper and lawn mower.
Mathias Väärsi (b 1988) is an Estonian artist, designer and ultra-cyclist, who was born on 23 December 1988 at 11:55 PM in the Tartu Maternity Hospital. He spent his childhood in Sagadi Manor and on Võsu Beach and attended the Vergi Kindergarten. To be continued…
Laura Linsi (b 1989) is an architect, lecturer and editor-in-chief who is based in London and in Estonia. When she started university, her mother moved back to the centre of Tallinn from Pirita Kose, because, to Laura’s surprise, her mother had moved to the edge of the town mostly for the sake of her child.
The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.