Toad
Kodu on tugev ja vaidlustamatu turvalisuse ja sallivuse, kindlustunde metafoor. Ta on püha paik ja armas igale omanikule.
Fotoseerias, mis on pildistatud erinevates “teiste inimeste” kodudes, üritan eksponeerida seda irdset momenti, mis soojas kodus võib õudust ja kõhedust tekitada.
Kodu ja kodusolemist võib ühest küljest tõlgendada inimese kui ühiskondliku olevuse latentset faasi, avalikkuse või avaliku „tegelikkuse” eest varjulolemist. Teisest küljest on kodu iseäranis individualistlikus ühiskonnas justkui olemise tõeline sihtpunkt, ülim hüvede nautimise koht. „Oma kodu” kõlab peaaegu loosunglikult ja toimib inimese tegutsemise suure motivaatorina. Eluks vajalik oma ruum on ajaloo vältel Lääne kultuuriruumis üha suurenenud ning muutunud vaidlustamata väärtuseks.
Fotoseeria “Toad” on pildistatud 2010. aasta aprillis Pariisis resideerudes. Otsisin üles erinevad aadressid, mis mul õnnestus hankida Pariisi-poolse kuraatori kaasabil ja tuttavate kaudu, mõned ka täiesti juhuslikud inimesed, kes mu näitusele tulid.
Tingimuseks oli see, et kodu omanik pidi mul lubama oma tubades olla täiesti üksinda ja ise mõneks ajaks lahkuma.
See oli meeletult suur privaatsusest üleastumine, olin sissetungija ja kasutasin kodu, kuhu ma hiljem enam kunagi ei pidanud sattuma.
Kirke Kangro