Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

NO BORDERS – NO DIFFERENCE?
(Tanel Randeri näitus „Piire pole – Vahet pole?“)
Avamine: 12.04. kell 18.00.

Näitus lähtub ümbritsevast neoliberalistlikust piirivabadusest, milles Ida-Euroopa Läänest enam formaalselt ei eristu. Läbi kõikehõlmava depolitiseerimise on see erinevus jõudnud müüdi tasemele ja Ida-Euroopast on saanud unustatud muinasjutt. Filosoof Ovidiu Tichindeleanu on kirjutanud, et praegune Ida-Euroopa on põhimõtteliselt eimiski – kui see üldse midagi on, siis pigem lootus kui tegelikkus, ja pigem minevik kui tulevik. See seisukoht peaks motiveerima uue Ida-Euroopa diskursuse teket, sest senine on lähtunud vaid lootusetusest ja Lääne perspektiivist, ning sumbunud „endise Ida ja endise Lääne“ paradoksidesse. Kui Ida-Euroopa on eimiski, siis ei seisne selle olemus milleski nähtavas ega positiivses, vaid pigem puudumises ja välistatuses. Seetõttu ei peaks uus diskursus põhinema kindlal territooriumil või taastama endisi piire või rangelt nende sees püsima, vaid arendama käesolevast „piirivabast“ olukorrast lähtuvat piiriülest kriitilist ja dekoloniaalset positsiooni.

Kõik näitusetööd põhinevad mõnel reaalsel või sümboolsel piiritsoonil, nad kritiseerivad „piirivaba“ olukorda ja esitavad küsimusi ning seisukohti, mis võiksid toetada uut Ida-Euroopa diskursust.

Suured tänud: Marek Mäemets, Andri Allas, Kaisa Eiche, Michael Kurzwelly, Reimo Võsa-Tangsoo, Epp Kubu, Erkki Luuk, Tessa Huging, Rafal Jakubowicz, Karen Lepage

Exhibition info and materials IN ENGLISH

Meediakajastus:
Triin Tulgiste “Ida-Euroopa kui eimiski” Sirp 03.05. 2013

————-

Eleriin Ello, Eike Eplik ja Krista Sokolova on noored kunstnikud, kes on hiljuti lõpetanud
Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide magistrantuuri. Tartu Kunstimaja ühisnäitusele
on nad genereerinud uusi töid vastastikustes arutlustes ja meediumite hübriidis, neid
sidunud huvi akumulatsiooni ja kuhjamise vastu avaldub „vormitu” lademe kultiveerimises
algmaterjali või lõppeesmärgina ruumetäitvas installatiivses kollaažis. Neil on olnud soov
tegelda vormiga, mida ei ole; näidata vormi, mis on vormitu. Ometi ei ole näitusel „Lade”
uuritavas „vormitus” tegemist G. Bataille’liku informe’i mõiste taaskasutuse või abjektse
kuhja ega plägaga, vaid asjadega, millele on lammutamise, kaotamise või kuhjamise teel
antud uus vorm ja uus mänguväli. Siin saavad uue võimaluse kasvav, laienev ja ennast
taastootev orgaaniline massiiv, fluktueeriv keskkond, peremeheta varjud ja peegeldused.
Tähenduseta vormitus kaoses ime ja ideaali otsimine toimub narratiivi, poeesia ja
emotsioonide abil – käbikuhjad, puruvanalikud ladestused, armsad mutandid ning amorfsed
lombid, varjud ja värvilised paberiplönnid omandavad mõtte vastastikuses reflektsioonis.
Kunstnikud on kasutanud ka üksteise töödest tekkinud jääke, näiteks lõuendiribadest on
vormitud ruumiinstallatioone ühendavad ahjupuudele sarnased kujundid (E. Eplik). Üksikute
muutujate lisamisel tekivad uued tähendusahelad, mis hargnevad ajas ja ruumis, meenutades
loetut või läbielatut nihestava kerguse ja vabanemisega.

Eleriin Ello on maalinud mastaapselt eilse päeva kihistusi ja varje, mida ei heida miski
(„On märgid, et on olnud”). Tajume millegi puudumist, seda ebakindlust rõhutavad
väikseformaadilised fotod, mis kujutavad fragmentaarseid peegeldusi objektidest, mida
ei paista. Asjad eksisteerivad vaid mäletaja peas, tema subjektiivses maailmas ladestunud
kihtides. Näeme varju kui vormi ja peegeldust kui vormi. Sageli määravad vormi piirjooned
tema „vormitu” oleku.

Krista Sokolova töötab kolme-mõõtmeliste installatsioonide ja seadete tõlkimisega kahe-
mõõtmelisteks akvarellideks ja maalideks – ruumilise installatsiooni (ka argielu readymade)
kujutis lõhutakse tükkideks ja pannakse uuesti kokku vastavalt autori emotsioonidele,
pildipinna- ja värviloogikale. Ent mitte ainult, sekkub ka ajaline kinnismõte, ajaloogika,
milles varjudel on seierite roll – millal saab kaosest kord ja vastupidi. Tema värvilised
objektid on algselt ehitatud selleks, et nende abil uurida ja kujutada tekkinud varje pildil.

Eike Eplik kasutab oma installatsioonides kipsvormist võetud ainet uute massiivide
kasvatamiseks, mastaapne 600 seedermännikäbi kuju koopiast koosnev kuhil tipneb
lugematutest suupistetikkudest kokku kleebitud väikese puuga („Liiga palju tahta ühelt
puult”). Käbilade on risomaatiliselt ühendatud kännulaadse kükitava metamorfoosse
tegelasega, kelle selga ja külge kleepuvad seened, bämbid, puukoor, mutanthiirepea jms.
Installatsioon integreerib viimaks endasse ka ime-orava Puškini Tsaar Saltaani muinasjutust.
Säärane fantasmagooria ühtaegu seab küsimuse alla muinasjutuliku „ime” tootmise
mehhanismid („orav kristallmajas”), kui toodab ise seda samaaegselt.

Liina Siib

Mind on alati häirinud targutav küsimus, et kuidas neitsi sai rasedaks jääda? See on puhtalt kiusu küsimus, mitte teaduslik huvi! Kuid kiivalt hoitakse ka loori Neitsi salasusel – eks Pühal Vaimul omad teed.
Aga jätame hetkeks skepsise kõrvale ja püüame seda ususaladust tihkelt (sest vaim sai tihkeks) ette kujutada:
Ühe legendi järgi pääses Püha Vaim tuvi kujul Maarjani kõrva kaudu. Kuidas see täpsemalt toimus?
Kas aeg seiskus, Maarjal kukkus pott käest, argipäeva läbistas taevase nägemuse ekstaas, tuvi laskus kudrutades kõrvasmi, mis muundus Maarja ihus kõige pesuehtsemaks lihaks?
Lisaks viljastumise erakordsele elamusele ja taevalikele unenägudele järgneb Maarjal aastakümnete pikkune vastutus oma ebatavalise poja ja tema missiooni eest. Kindlasti pidi Maarja taluma hukkamõistu ja elama vastuolus suurema osa end ümbritseva ühiskonnaga.
Maarja iseloomust teave puudub. Teda kujutatakse ette kui alandlikku naist ja täiuslikku ema. Kes oli Jeesuse ema tegelikult?

Maria, sa oled nii vapper, et nii ebakonventsionaalse sündmusega hakkama said!
Sellepärast pühendan selle näituse Sulle.
Sinu Mai

NÄITUSEL:
Installatsioon + lühifilm “Püha Maria”, valminud koostöös Silja Saarepuuga

NB! Selgitus: nimed Maarja, Maria, Mary tähistavad sama inimest – ajaloolist Neitsi Maarjat.

Oidu pole! Andsin või mitte?

Piisavalt manuaalsust, selgusetust. Peaksime olema arust pungil ent ikka vajame kokkuvõtet või projekti, et oidu saada.

Maalin. See on üldistav, kompaktne.

Näitus “Aruanne” koondab Alar Tuule viimase aasta jooksul valminud teosed. Joone ja värvivälja konfliktis hargnevaile kujundeile rajatud improvisatoorsed kompositsioonid on tuulelikult mitmekihilised ja detailirikkad. Võrreldes varasemate töödega on tunda pildipinna tihenemist ja värvi dominandi kasvamist.
Ideeliseks lähtepunktiks on automatistlik ahel, mida Tuul kujutab kõiksusliku aruka mehhanismina: “pesukaru tuleb teel näeb vares elektriliin auto sõidab pesu kuivab lind puul radikas otsas …”

Järelkujutis on optiline illusioon, mis jätkub pärast tõelise kujutise kadumist. Foto on materialiseerunud järelkujutis, mis salvestab inimesed ja paigad, olukorrad, mida enam ei ole.

Näitus „Järelkujutis“ ühendab endas kaht teostusprintsiipi, mida olen kasutanud oma viimaste aastate töödes. Fotode põhjal loodud klaastahvlite abil saan salvestada ning muuta maastikke, neidki, mida täna enam mingil põhjusel pole.
Suurte katastroofide visuaalselt võimas vaatepilt on aga tugevalt mõjutanud mu kolmemõõtmelisi klaasobjekte, millest loodav installatsioon ruumis tahab vaatajas esile kutsuda ohutunnet, juhtida tähelepanu ümbritseva maailma haprusele ja ajutisusele, paratamatusele ning olnu pöördumatusele, olgu selle põhjuseks inimlikud vead või meie illusioonid oma üleolekust loodusest.
Alguspunktiks kahele esitatavale tööde seeriale on olnud tugevad mälestused käikudest Jaapanisse, neist esimene mõned kuud enne 2011. aasta märtsikuu hävitavat maavärinat. Fukushima katastroof tõi uuesti meelde 1986. aasta Tšernobõli hävingu, mille järelmõjud ei kao veel väga paljude inimpõlvede jooksul.
Samas esitan endale ka küsimuse, kas klaas kui teadaolevalt „ilus materjal“ on sobiv sügavate ja valusate teemade käsitlemisel? Kas välise ilu tagant tahabki vaataja enam otsida sügavamaid tähendusi ning lasta end suunata elu ja surma puudutavate probleemide juurde? Klaas on minu jaoks olnud väljendusvahendiks, mille sisemine pinge ja kapriisne iseloom on võimaldanud luua kaost ja seda uuesti omatahtsi raamidesse suruda.

—

“An afterimage or ghost image or image burn-in is an optical illusion that refers to an image continuing to appear in one’s vision after the exposure to the original image has ceased” Wikipedia
Any photograph is a materialized afterimage to be seen and recognized long after the people or places in the photographs have ceased to be.
My three-dimensional glass objects have been inspired by the powerful visual image of great catastrophies. I wish to awaken a certain sense of danger, to point out the fragility and temporality of the world around us, the inevitable point of no return, may the reason for that be human errors or the illusion of our superiority upon nature.
Most of the works here have been influenced by my two voyages to Japan, the first of which took place a few months before the devastating earthquake in March 2011. The catastrophy of Fukushima brought back to our minds the nuclear accident at the Chernobyl powerstation in 1986 the aftermath of which will not disappear for generations to come.
I also pose the question whether glass as a reputedly „beautiful“ material is befitting for contemplation of deeply hurting issues. Will the spectator look for the deeper meanings behind the visually attractive transparency or colourfulness of glass? For me glass has been the main means of expression, its inner stress and capricious character have enabled me to create chaos which I have then attempted to push into certain frames and forms.