Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

 Vene kunstnike ühendus Eestis eksisteerib loomingulise ühendusena 1998. aastast. Kunstnike ühenduse ringi kuuluvad erinevast rahvusest, erinevate kultuuritraditsioonidega esindajad, kus iseloomulikuks ühendavaks lüliks oli vene keel. Põhiliselt on nendeks professionaalsed kunstnikud, kelle seas on palju nii Eesti Kunstiakadeemia, kui vene professionaalsete kunstikoolide lõpetanuid.
Traditsiooniliseks on saanud Vene kunstnike ühenduse Eestis näitused Ida-Virumaa ja Tallinna galeriides.
2011. aastal, koosöös Tallinna Vene Muuseumiga, organiseeriti retrospektiivne näitus „Vene kunstnikud Eestis. 21 sajandi algus“. Esmakordselt Ühenduse ajaloos toimub ühine näitus Tartu linnas. Tartu Kunstimaja, aadressil Vanemuise 26, hakkab 30. juunist kuni 20. juulini külalislahkelt esindama Vene kunstnike ühendus Eestis ekspositsioone.
Linna külalistel ja tema elanikel tekib võimalus tutvuda maalikunsti, graafika, skulptuuri, dekoratiiv-rakenduskunsti ja stenograafia meistrite terve rea suundade ja stiilide spektriga. Siin võib näha nii Eestis hästi tuntud, kui noori, oma loominguteed alustavaid autoreid.
Näitus koosneb Tallinna Vene Kultuurikeskuses veebruaris toimunud näituskonkursist ja üldisest retrospektiivsest ekspositsioonist, millel on esitletud pea kõik kujutava kunsti žanrid 48 erineva kunstniku poolt Eesti erinevatest paikadest. Näitusel on eksponeeritud üle 100 kunstitöö. Loodusmaastike lüürilisus, inimntauuri jälgimine, asjade ilu ja filosoofia natüürmordis, värvi mäng ja harmoonia, liini ja vormi maagia – kõik vaatajate esteetiliseks rahulduseks.
Näituse organisaatorid on veendunud, et kunstnike loominguline energia laeb vaatajaid positiivsete emotsioonidega, ekspositsioon aga annab intellektuaalse ja vaimutoidu.
„Vene kunstnikud Eestis. 21 sajandi algus“ näitus – on rändnäitus. Ekspositsiooni järgmisteks punktideks saavad olema Tallinna Vene Kultuurikeskuse näitusesaalid käesoleva aasta oktoobris ja Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi „Valge saali“ galerii detsembris.

07.06.-26.06.2011

Eesti Vabariigi Teadus-ja Haridusministeerium ning Tartu Ülikooli juhtkond on otsustanud 2011 aastast lõpetada vastuvõtu TÜ maalikunsti erialale, ainukesele maalikunsti kui kujutavat kunsti keskendunult õpetavale õppekavale Eesti kunstikõrgharidus-maastikul, ahendades sellega oluliselt valikuvõimalusi kunstihariduses, eriti aga Tartu asendit kunsti- ja kultuurilinnana. 1980-ndate rahvuslikkuse tõusulainel taastatud maalikunstialane kõrgharidus Tartus tasandas edukalt kommunistide ja politrukkide suletud „Pallase“ järel tekkinud tühikut, see oli üks olulisemaid kultuuripoliitilisi akte taasiseseisvuvas Eestis.

Bakalaureusekraadini jõuab sel aastal 7 noort maalikunstnikku ning magistrikraadi kaitseb 4 mitmekülgselt haritud noort kunstnikku.
Tartu Kunstimuuseumis jääb lõpetajate näitus avatuks 3. juulini, Tartu Kunstimajas, Tartu Kunstimaja galeriis ja Monumentaalgaleriis ning Peetri kirikus aga 26.juunini.

Maris Kivimäe (s. 1986) 6-osaline, ülekalibreeritud posteri-formaadis portreedesari kursusekaaslastest on maalitud psühholoogiliselt nüansseeritult, terava aja- ja keskkonnatunnetusega.
Matis Mäesalu ( s.1987) installatiivne sari „Tegu“ hõlvab Tartu Kunstimuuseumi näitustemaja pearuumi, arte povera´lik materjalivalik (rikutud valged tekikotid, valgendatud puuarmatuurid jmt). on sisenduslik, installatsioonist põrkuv kliinilisus mõjub aga programmilisena.
Kristiina Soobard ( s 1988) on oma ready-made tekstiilidel kasutanud maalitud märgiliste sümbolite kõrval ka suureformaadilist graafikat. Kalli Kalmeti (s. 1989) pop-kunsti võtmes maalitud tarbimisklisheede meisterlikud parioodiad kannatavad välja võrdluse USA popi suurkuju James Rosenquisti varase perioodiga, tänase Eesti odav plastmasne foon ja väärtusmudelid on Kalmeti versioonis sarnased 1950-ndate USA-le.
Olivia Parmasto ( s. 1988) pettumuslike zhestide läbi varjutatud 5-ne portreedesari on meisterlikult maalitud, näiline tehniline lõpetamatus on hiilgavalt omandatud natuuristuudiumi lisaboonus, vaid kogemustega meistritele kättesaadav.

Liisu Krassi (s. 1988) ja Liis Vikerpuuri ( s.1986) nn. maalilise maali võtmes maalitud figuuritõlgendused on eksponeeritud Tartu Kunstimajas, mille peasaal on Anna Hõbemäe ( s.1986) otsekui orgastilise jõuga maalitud maastikuabstraktsioonide käes. Hõbemäe soov oli maalida hiigelformaatides sari küllastunud primaarvärvidega, konradmäelikult põhjakeeratud värviorgia on haarav kogemus ka vaatajale.
Katrin Paometsa (s. 1986) buliimiat ja anoreksiat kui „arenenud kapitalismi“ saavutusi meedia-pestud tütarlapse (autori alter ego) peal uuriv maaliseeria on
isiknäituse formaadis kunstiprojektina installeeritud Tartu Kunstimaja 1.korruse galeriis, Piret Kullerkupu ( s.1969) 31 maalist ja installatsioonist koosnev, morbiidse alatooniga isiknäitus on avatud Monumentaalgaleriis.

Liisi Örd (s. 1984) esksponeerib oma kuuest abstraktsest suureformaadilist maalist koosnevat sarja „Valgus ja sfäärid“ Tartu Peetri Kirikus.

Jaan Elken
Maalikunsti õppetooli professor
jaan.elken@ut.ee
5540544

___________________________________________________________
Tartu Kunstimuuseum K-L 12-18, P 11-18, Raekoja plats 18
Tartu Kunstimaja galeriid K-E 12-18, Vanemuise 26

Toad

Kodu on tugev ja vaidlustamatu turvalisuse ja sallivuse, kindlustunde metafoor. Ta on püha paik ja armas igale omanikule.
Fotoseerias, mis on pildistatud erinevates “teiste inimeste” kodudes, üritan eksponeerida seda irdset momenti, mis soojas kodus võib õudust ja kõhedust tekitada.
Kodu ja kodusolemist võib ühest küljest tõlgendada inimese kui ühiskondliku olevuse latentset faasi, avalikkuse või avaliku „tegelikkuse” eest varjulolemist. Teisest küljest on kodu iseäranis individualistlikus ühiskonnas justkui olemise tõeline sihtpunkt, ülim hüvede nautimise koht. „Oma kodu” kõlab peaaegu loosunglikult ja toimib inimese tegutsemise suure motivaatorina. Eluks vajalik oma ruum on ajaloo vältel Lääne kultuuriruumis üha suurenenud ning muutunud vaidlustamata väärtuseks.
Fotoseeria “Toad” on pildistatud 2010. aasta aprillis Pariisis resideerudes. Otsisin üles erinevad aadressid, mis mul õnnestus hankida Pariisi-poolse kuraatori kaasabil ja tuttavate kaudu, mõned ka täiesti juhuslikud inimesed, kes mu näitusele tulid.
Tingimuseks oli see, et kodu omanik pidi mul lubama oma tubades olla täiesti üksinda ja ise mõneks ajaks lahkuma.
See oli meeletult suur privaatsusest üleastumine, olin sissetungija ja kasutasin kodu, kuhu ma hiljem enam kunagi ei pidanud sattuma.

Kirke Kangro