Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Reedel, 3. septembril kell 17 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Eva Elise Olli isikunäitus „Näotagune naer“.

Tegu on kunstniku sisedialoogiga varem toimunud isikunäitustega „Näotagune ruum“ (Loomemajanduskeskus, 2020) ja „Minaruum“ (Fahle galerii, 2020), mis tegelesid muigava sürrealismi metoodikat kasutades inimeseks olemise keerulisuse ja ruumi rekonstruktsiooniga maalide pinnalisuses. Praegune väljapanek keskendub alateadvuse, inimlike stereotüüpide ning kaasaja kurioosumitega (mh kunstielu ja sotsiaalmeedia) lõbustatult iroonilises võtmes, mis kogemata sisaldab ka kübekest melanhoolsust.

Kunstnik lisab: „Näituse sisuline idee on naeruväärsuste nentimise kaudu sõlmida vaherahu inimeseks olemise paratamatusega muutumata protsessi käigus nihilistiks. Eksponeeritud tööde inspiratsioon on võrsunud igapäevastest ilukirjandusliku alatooniga hetkedest, mille näilise tähendusetuse taga peituvad stereotüübid või jungilikud arhetüübid. Teostevahelised lõdvad assotsiatsioonid seovad hullunud tervikuks otse galeriiseintel teostatud skeem-maalingud.“

Eva Elise Oll (s 1988) on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maali ja Tartu Ülikoolis kunstiajalugu. Tema tihedalt täismaalitud lõuendid sisaldavad tihti moonutatud perspektiivi ja modernistlikke elemente. Sageli lisab ta maalidele kollaaži. Praeguseks on tal toimunud kümme isikunäitust, kuid antud väljapanek on esimene Tartu Kunstimajas.

On Friday, 3 September at 5 p.m. Eva Elise Oll will open her solo exhibition “The Laugh Behind the Face” in the small gallery of Tartu Art House.

The project acts as an internal dialogue with the artist’s earlier solo exhibitions „The Space Behind the Face” (Tartu Centre for Creative Industries, 2020) and „My Space” (Fahle Gallery, Tallinn, 2020) that used the methods of sneering surrealism to approach the hardships of being a human and to reconstruct spaces in the two dimensions available to painting. The present exhibition focuses on the subconscious, the human stereotypes and the curiosities of contemporary life (including art life and social media) in a cheerful and ironic manner that unwittingly also includes some melancholy notes.

The artist adds: “The idea of the exhibition is to strike a truce with the inevitability of being a human by asserting the ridiculousness of life and without becoming a nihilist in the process. The works are inspired by everyday moments that feel like excerpts from fictitious narratives and whose seeming meaninglessness hides stereotypes and Jungian archetypes. The lax associations between the works are formed into a bizarre constellation by schematic drawings made onto the walls of the gallery.”

Eva Elise Oll (b 1988) has studied painting in the Tartu Art College and art history at the University of Tartu. Her dense canvases often contain distorted perspectives and Modernist elements. She frequently includes collage in her works. Oll has had ten solo exhibitions but this is the first one in the Tartu Art House.

Reedel, 3. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Killu Sukmiti isikunäitus „Kunstnik ja tema töö“.

Näituse teema on osaliselt seotud kunstniku eelmise isikunäitusega “K aed“ (2019), mis samuti tegeles töö teemaga. Kui too väljapanek oli kontseptuaalselt seotud kunstnik Malle Leisi maaliga “Hr Sukmiti aed“ (1994), siis praegusel näitusel võib aia-kujundit mõista sarnaselt sellele, kuidas Hemingway mõistab merd, Tolstoi leiba või Robin Morgan sõsarkonda.

Näitusel saab näha uuemat loomingut. Tikandite formaadis teosed koos helifooniga tsiteerivad ja viitavad kohati omakorda teistele kunstnikele ja nende töödele, kuigi alati ei ole nende autorid teada. Inspireerinud on ka kunstnik Evi Tihemetsa graafiline leht “Kunstnik ja tema tööd“ (1968). Lisaks kohtuvad näitusel esimene feminist Mary Wollstonecraft ja Eesti esimene nais-DJ. Palgalõhe teemat esindavad monumentaaltikandid. Veel saab näha luuletavat kuraatorit ning seda, kuidas pilved astuvad dialoogi Zeusiga.

Kunstnik lisab: „Feministlik filosoof Judith Butler ütleb, et elame kultuuriliselt anti-intellektuaalsel ajal, kus kunst ja kultuur on järjest enam meelelahutus, mida kunstnikult oodatakse. Kunsti ei peaks töötukassas liigitama lahtrisse „hobi“.“

Killu Sukmit (s 1975) on graafikaharidusega kunstnik ja muusik. 2015. aastal asutas ta koos Minna Hindiga Kraam artist-run space’i ning oli 2016. aastal üks Ladyfest Tallinn organisaatoreid. Kaastegev rühmitustes Valie Export Society, The Elfriede Jelinek School of English Language ning Feminismiehitaja, mille tegevus keskendus naiste õiguste ja võimaluste artikuleerimisele Eesti ühiskonnas 1990ndate lõpus ja 2000ndail. Mänginud trumme bändides Dr. Dorothee & Why, Extrafine, Paul Cole & Ring My Bell, Punane. Alates 2012. aastast duos Hello Killu (koos Hello Upaniga). Ta on nimetatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia laureaadiks 2001. aastal koos Mari Laanemetsaga ja 2019. aastal koos Minna Hindiga. www.instagram.com/killusukmit/

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Tänud: Urve Sukmit, Kaarel Kressa, Airi Triisberg, Mary Wollstonecraft, Judith Butler, René Magritte, Martin Kippenberger.

Foto: Killu Sukmit. Zeus on munn. 2021. Tikand, kangal. Detail

Meediakajastus

Urmas Lüüs. Kes huntidega ei ulu, ulub tühja kõhu pärast. Sirp, 24. septembril 2021.

On Friday, 3 September at 5 p.m. Killu Sukmit will open her solo exhibition “Artist and Her Work” in the monumental gallery of the Tartu Art House.

The concept of the exhibition is partially connected to the artist’s previous solo exhibition “K’s Garden” (2019) that also examined the idea of work. While that project was conceptually linked to the painting “Mr Sukmit’s Garden” (1994) by the artist Malle Leis, the symbol of the garden at the present exhibition can be understood in a similar manner as Hemingway sees the sea, Tolstoy the bread or Robin Morgan the sisterhood.

The exhibition consists of new works. Embroideries and the soundtrack sometimes quote and reference other artists and their works although the authors of these are not always known. The print “Artist and Her Work” (1968) by Evi Tihemets has also been a source of inspiration. The exhibition will additionally bring together the first feminist Mary Wollstonecraft and the first Estonian female DJ. The gender wage gap is represented by monumental embroidery. Also present are curator composing poetry and clouds starting a dialogue with Zeus.

The artist adds: “The feminist philosopher Judith Butler said that we are living during a time that is culturally anti-intellectual, where art and culture are increasingly considered entertainment that is expected from the artist. Estonian Unemployment Insurance Fund should not classify art as a ‘hobby’.”

Killu Sukmit (b 1975) is an artist and musician with an education in printmaking. In 2015, Sukmit and Minna Hint founded the artist run space Kraam and in 2016 she organised Ladyfest Tallinn. She has participated in the groups Valie Export Society, The Elfriede Jelinek School of English Language and Feminismiehitaja (Feminism Builder) which focused on articulating the rights and opportunities of women in the Estonian society in the end of the 1990s and beginning of the 2000s. She has played the drums in the bands Dr. Dorothee & Why, Extrafine, Paul Cole & Ring My Bell, and Punane. Since 2012, she is part of the duo Hello Killu (with Hello Upan). She has won the Annual Award of the Cultural Endowment of Estonia twice: in 2001 with Mari Laanemets and in 2019 with Minna Hint. www.instagram.com/killusukmit/

The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia and the Estonian Artists’ Association.

Thanks: Urve Sukmit, Kaarel Kressa, Airi Triisberg, Mary Wollstonecraft, Judith Butler, René Magritte, Martin Kippenberger.

Attached: Killu Sukmit. Zeus is a Dick. 2021. Embroidery on textile. Detail

The exhibition is open until 3 October.

(Scroll down for English)

Reedel, 30. juulil kell 17 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Triin Kerge ja Aksel Haagenseni ühisnäitus „Kuhu me lähme?“.

Näitus põhineb 1944. aastal Eestist lapsena põgenenute ja 1949. aastal lapsena Siberisse küüditatute lugudel. Kunstnikud panevad need Eesti ajaloo kaks narratiivi omavahel dialoogi ning seavad küsimuse alla kultuurilisi arusaamu, mis on tekkinud küüditamise ja suure põgenemise kohta.

Triin Kerge toob vaataja ette kuus naist, keda küüditati lastena 1949. aastal Siberisse, ning pöörab tähelepanu kollektiivse mälu isiklikule küljele. Aksel Haagensen esitab kõrvuti enda ning oma vanaema väliseestlust ning sidemeid Austraalia keskkonnaga.

Toonaste laste põlvkond on viimane, kellel on vahetu kogemus ajaloosündmustest, mis on jätnud jälje ka järgnenud põlvkondadele. Isiklike lugude ja mälestuste kaudu mõtestavad kunstnikud üle 70 aasta taguste sündmuste mitmekihilisust ning tagajärgi tänapäeval.

Triin Kerge praktika läbivaks teemaks on kodu, selle tähendus ja koduigatsus. Viimaste aastate jooksul on ta töötanud Siberisse küüditatud laste lugude ja mälestustega. Valdavalt kasutab ta oma praktikas fotograafiat, videot ja installatsiooni. Ta on õppinud dokumentaalfotograafiat (BA) University of Wales, Newport’is ja kaasaegset kunsti (MA) Eesti Kunstiakadeemias.

Aksel Haagensen kasutab oma kunstis peamiselt installatsiooni ja videot ning on huvitatud dokumentaalsusest kaasaegses kunstis. Ta on uurinud paguluse teemat oma vanavanemate lugude põhjal, kasutades seda filtrina lähenemaks tänapäeva olukordadele. Ta on õppinud installatsiooni ja skulptuuri (BA) ning kaasaegset kunsti (MA) Eesti Kunstiakadeemias.

Näituse installatsioon: Valge Kuup

Näitus on avatud 29. augustini.

Meediakajastus

Elo-Hanna Seljamaa. Ka Austraalia vanaema on Siberi laps. Kunst.ee, 4, 2021.

On Friday, 30 July at 5 p.m. Triin Kerge and Aksel Haagensen will open their exhibition “Off We Go!” in the large gallery of Tartu Art House.

The exhibition is based on the stories of people who fled as children from Estonia in 1944 or were deported as children to Siberia in 1949. The artists place these two narratives from Estonian history into a dialogue and question the cultural understandings that exist around the deportations and the exodus of refugees.

Triin Kerge presents to the viewer six women who were deported as children to Siberia in 1949, focusing on the personal aspects of collective memory. Aksel Haagensen juxtaposes his experiences of being an exiled Estonian with those of his grandmother alongside their respective relationships with the Australian environment.

This generation of children is the last to have an immediate experience of historic events that have also shaped following generations. The artists use personal stories and memories to contemplate the multilayered aspects of events from seventy years ago and their consequences today.

Triin Kerge works mainly with photography, video and installation. In her practice she focuses on the home, its meaning and homesickness. Over the last years, she has worked with the stories and memories of children who were deported to Siberia. Kerge studied documentary photography (BA) at the University of Wales, Newport and contemporary art (MA) at the Estonian Academy of Arts.

Aksel Haagensen mainly works with installation and video and is interested in the documentary aspects of contemporary art. He has investigated the subject of refugees based on the stories of his grandmother, using this as a filter to approach contemporary situations. Haagensen studied installation and sculpture (BA) and contemporary art (MA) at the Estonian Academy of Arts.

Exhibition installation: Valge Kuup

The exhibition is open until 29 August.