Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

(Scroll down for English)

Neljapäeval, 22. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Dénes Farkase isikunäitus „Kui ma sulen oma silmad”.

Näitus installatsioonidega on Farkas püüdnud vormida terviklikuks isiklikke olukordi, milles ta ka ise figureerinud on. Erinevad tööd sobituvad kokku unenäolise loogika alusel ning nende koosmõju galeriis on pigem abstraktne. Nii tõe kui elu mõtte kättesaamine tundub samaaegselt väga võimalik ja väga võimatu. Teostes on kasutatud USA poetessi Traci Brimhalli luulet, kes käsitleb oma teostes samuti väga isiklike küsimusi, luues väga abstraktseid seoseid.

Kunstnik lisab: „Näitus on jätk aasta alguses Buenos Aireses kogetule, kus mulle kuuluv nurk kunstnike residentuuris moodustas osa teiste kunstnikega jagatud ateljeest. Otsides teemat oma tulevastele töödele, muutsime pidevalt meile kõigile kuuluva ruumi esteetikat. Sellesse lisandusid igaühe vajadustest lähtuvalt erinevad objektid, pildid ja tekstid; kõigest kokku moodustuv tervik mõjutas meid ühtemoodi ja ometi erinevalt. Mina püüdsin mõista Lõuna-Ameerika kaasaegset kunsti ja kultuuri laiemalt ja alustasin kohaliku kirjanduse ja filosoofia maailmakuulsate esindajate töödesse süvenemisega. Nii jõudsin mõningate paralleelideni oma enda mõtetega, mis mõjutavad minu praeguseidki töid.”

Dénes Farkas (s 1974) on Ungaris sündinud ja Eestis elav installatsiooni- ja fotokunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia. Lisaks Eestile ja Ungarile on tema isikunäitused toimunud Saksamaal, Soomes ja Hispaanias ning 2013. aastal esindas ta Eestit 55. Veneetsia Biennaalil. Eesti Kultuurkapital on teda kahel korral pärjanud erinevate preemiatega ning 2011. aastal oli ta üks esimese Köler Prize’i nominente. Tema viimane isikunäitus Tartu Kunstimajas toimus 2011. aastal (koos Taavi Talvega).

On Thursday, 22 November at 5 p.m. Dénes Farkas’s personal exhibition “When I Close My Eyes” will be opened in the large gallery of the Tartu Art House.

With the installations at the present exhibition, Farkas has tried to form personal experiences where he has also been the protagonist into a consistent whole. Different works fit together using dream logic and their effect in the gallery is rather abstract. Finding either truth or the meaning of life seems as almost possible or as nearly impossible. The works use the poems of the American poet Traci Brimhall who also views very personal questions in her works by creating very abstract connections.

The artist adds: “The exhibition is a continuation of my experience in Buenos Aires where the corner I had in the artist residency was part of a joint studio shared by other artists. Searching for themes for our future works, we would constantly change the aesthetics of our shared space. New objects, images and texts would be added according to the needs of the people and the space that was constructed in this manner influenced us all at the same time but in different ways. I tried to gain a wider understanding of South-American contemporary art and culture by delving deeper into the works of the local world famous representatives of literature and philosophy. In this manner, I arrived to some parallels with my own thoughts that influence my present works.”

Dénes Farkas (b 1974) is an installation artist and photographer who was born in Hungary but lives in Estonia. He has graduated from the Estonian Academy of Arts. In addition to Estonia and Hungary, his personal exhibitions have taken place in Germany, Finland and Spain and in 2013 he represented Estonia at the 55th Venice Biennale. Cultural Endowment of Estonia has awarded him with two different prizes and in 2011 he was one of the first nominees of the Köler Prize. His previous personal exhibition at the Tartu Art House was in 2011 (with Taavi Talve).

Neljapäeval, 22. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses galeriis Evelyn Müürsepp-Grzinichi isikunäitus „Lugu algab joonest, ka joonte vahel on lugu”.

Müürsepp-Grzinich läheneb oma loomingus joonistamisele läbi performatiivsete ja installatiivsete teoste. Neis põimuvad kahemõõtmeline abstraktne joon ja kolmemõõtmeline realistlik ruum. Seekord võtab teos metsa vormi, mille rägastikust miskit aimub.

Kunstnik lisab: „Kui metsast läbi minna, on selle taga veel joonistusi. Suured, hallid, üks värvilaik. Mingi mass, mis on endasse neelanud kellegi, kellel on käed. Käte omanik, naine või mees, kollane või valge, parem- või vasakpoolne, rikas või vaene, ema või isa, tütar või poeg? See ei oma tähtsust. See on inimene. Nii nagu jooned on neelanud selle inimese, nii neelavad meid, meie igapäevateod. Mõttetud(?) ja mõttekad (?) sagimised. Kohtumised ja kuhtumised. Teod ja teokesed. Mis need on? Mis on tähtis, mis tähtsusetu. Milline jääb jälg? Kellele? Miks?”

Evelyn Müürsepp-Grzinich (snd 1974) on lõpetanud Tartu Ülikooli maaliosakonnad. Ta on üks Mooste KülalisStuudio ehk MoKSi asutajaid ning elab ka peale rohket residentuurides käimist keset Kagu-Eesti kuppelmaastikut. Tema eelmine iskunäitus Tartu Kunstimajas toimus 2008. aastal.

On Thursday, 22 November at 5 p.m. Evelyn Müürsepp-Grzinich will open her personal exhibition “The Story Begins with a Line, There Is a Story Between the Lines” in the small gallery of the Tartu Art House.

Müürsepp-Grzinich approaches drawing through performative and installative works. Two-dimensional abstract lines and three-dimensional realistic space become intertwined. This time the work is reminiscent of a forest where something is discernible through the brush.

The artist adds: “When you go through the forest, you meet more drawings. Large, grey, one spot of colour. A mass that has swallowed somebody who has hands. The owner of the hands is a woman or a man, yellow or white, right- or left-sided, rich or poor, mother or daughter, father or son? This is not important. It’s a person. Like the lines have swallowed the person, we are swallowed by our everyday activities. Meaningless (?) or meaningful (?) bustle. Meetings and witherings. Actions and acts. What are these? What is important and what is not? What remains? To whom? Why?”

Evelyn Müürsepp-Grzinich (b 1974) has graduated from the Painting Department of the University of Tartu. She is one of the founders of the artist-run guest studio MoKS and despite her numerous residencies all over the world, she still lives among the hillocks of South-Eastern Estonia. Her previous personal exhibition in the Tartu Art House was in 2008.

Neljapäeval, 22. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Aleksandr Tishkovi isikunäitus „Hüpoteetiline paradiis”.

Näituse algpunktiks on Eedeni aia kontseptsioon, millel põhines ka Tishkovi magistritöö, ning see uurib, kas me oleksime meie poolt ettekujutatud paradiisis teretulnud. Tegemist on utoopilise ja idealistlikku keskkonnaga, kus eksistents toimuks harmoonias kõige ümbritsevaga. Samas oleme oma inimkesksuses esimeste loomade kodustamisest alates tõmmanud kollektiivselt joont enda ja ülejäänud maailma vahele. Seetõttu kopeerib näituse paradiis küll olemasolevat loodust, kuid teeb seda läbi rõhutatud kunstlikkuse ja absurdi.

Kunstnik lisab: „Olles ümbritsetud linnaelust ja urbanistlikust keskkonnast oleme ka isoleeritud sellest väljapoole jäävatest probleemidest nagu ookeanide hapestumine, elupaikade häving, liikide väljasuremine, jne. Tänapäeval võime ise seda teadmata olla vastutavad teises maailma otsas toimuvate keskkonnamuutuste pärast. Kas me reaalselt oleme niivõrd arenenud, et säilitada neid tingimusi, milles maailma pärisime, või huvitab meid pigem järeltulevatele põlvkondadele täiendavate probleemide tekitamine?”

Aleksandr Tishkov (s 1989) on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Londoni Kunstiülikooli Central Saint Martinsi kolledžis skulptuuri. Tema isikunäitused on toimunud Tallinnas, Tartus, Pärnus, Võrus ja Riias ning lisaks Eestile on ta grupinäitustel osalenud Inglismaal, Hiinas, Soomes ja Leedus. 2015. aastal oli ta üks Baltikumi Young Painter Prize’i finaliste. www.aleksandrtishkov.com

Erilised tänud: Dmitri Tishkov, Natalia Kalder, Viktor Kalder, Valentina Popova, Andrei Aleksejev, Dmitri Sokolov, Martha Wagstaff, Fabio Dartizio, Kang Gao, Sofia Bonato ja Tiffany Jane Howe.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Uus Monumentaal OÜ.

On Thursday, 22 November at 5 p.m. Aleksandr Tishkov’s personal exhibition “Hypothetical Paradise” will be opened in the monumental gallery of the Tartu Art House.

The starting point of the exhibition is the concept of the Garden of Eden that was also the basis of Tishkov’s MA graduate work and it explores if we would be welcome in the paradise that humanity has imagined. Paradise is a utopian and idealistic environment where the existence takes place in harmony with the surroundings. At the same time, in our anthropocentrism we have collectively drawn a line between ourselves and the rest of the world ever since the domestication of the first animals. Therefore the paradise of the exhibition copies the existing nature but does it by emphasizing its artificiality and absurdity.

The artist adds: “Being surrounded by the urban life and environment we are isolated from external problems like ocean acidification, habitat destruction, extinction of species, etc. In today’s world we can be responsible for environmental changes on the other side of the world without even realising it. Are we actually developed enough to preserve the condition of the world that we inherited or are we only interested in creating additional problems for our succeeding generations?”

Aleksandr Tishkov (b 1989) has studied sculpture in the Tartu Art College and in Central Saint Martins, University of the Arts London. His personal exhibitions have taken place in Tallinn, Tartu, Pärnu, Võru and Riga. Besides Estonia he has participated in group exhibitions in the UK, China, Finland and Lithuania. In 2015, he was one of the finalist of the Baltic Young Painter Prize. www.aleksandrtishkov.com

Special thanks: Dmitri Tishkov, Natalia Kalder, Viktor Kalder, Valentina Popova, Andrei Aleksejev, Dmitri Sokolov, Martha Wagstaff, Fabio Dartizio, Kang Gao, Sofia Bonato and Tiffany Jane Howe.
Exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia and Uus Monumentaal OÜ.

Brion Gysini Dreamachine ehk Unenäomasin. Foto: Charles Gatewood

(Scroll down for English)

Kolmapäeval, 24. oktoobril kell 17 avatakse Tartu Kunstimajas TAVA2018 festivali Kiwa kureeritud sisenäitus “Vaakum kui mõtteviis”.

Näituse kunstnikud ja teosed kõnetavad valguse, psühhogeograafia ja psühhedeelia seostest. Eriprojektina tuleb Tartu Kunstimajas Eesti esmasitlusele Bryon Gysini Dreamachine ehk Unenäomasin.

Suur saal

Kristel Saan, “Rabbit Owners Meeting”
Kristel Saan on oma viimastes teostes tegelenud privaatsuse probleemi ning keha, koha ja territooriumi otsimise-leidmise teemaga. Vaakuminäitusele loob ta interaktiivse installatsiooni, mille kogeja peab end füüsiliselt sisse pressima, nii nagu me peame nägema ränka vaeva, et kellegi ja ka iseenda tuumani jõuda. Töös kasutab Saan materjalidena naturaalseid loomanahku, juukseid, karvu, patju ja muid pehmeid tekstiile, kombineerides neid helendava ja särava, neoonide, valguskastide ning värvilisusega.

Dreamachine
Dreamachine on nn maailma esimene kunstiteos kinnisilmi vaatamiseks, stroboskoopiline seade, mille valgussignaalid mõjutavad ajulaineid ja visioone ning võivad vaataja viia hüpnagoogilisse seisundisse. Krestomaatilise psühhedeelse objekti leiutasid biitnikud Brion Gysin ja Ian Sommerville 1959.

Johannes Luik, “Hämarala”
Kui me mõtleme valguse tulemise, valguse suurenemise peale, siis meile seostuvad sellega päiksetõus, ärkamine, ruumist väljumine, millegi algus. Samas seotakse seda ka surmaga. Valgus tunneli lõpus. Väike osa surma elus. Samamoodi pimenemine. Valguse kadumine. Magama heitmine, silmade sulgemine, õuest siseruumidesse tulemine kuid ka surm, teadvuse kaotus. Teadmatus selle ees, mis on pärast pimedust. Samas on selle sees lootus. Pärast pimedust tuleb valgus. Taasasünd. Väike osa elu surmas. Äärmused, mis eksisteerivad teineteises. Kogu selle polaarsuse vahel eksisteerib vaheala. Hämarala. Huvitaval kombel on just see hetk, kus meie ajus olevad kolvikesed ei suuda värve tajuda ja kogu töö teevad ära kepikesed, kus me näeme maailma mustvalgena.

Aivar Tõnso, “Miraaž 2.0”
Aivar Tõnso “Miraaž 2.0” on ruumilise heli installatsioon. Miraaž kui valguskiirte teekonna paindumisest tulenev optiline nähtus, mille tõttu tunduvad kauged objektid lähemana või teises kohas paiknevana, on võimas metafoor inimtaju hämaraladele viitamisel. “Miraaž 2.0” teisendab valgusega seotud nägemisillusiooni helikeskkonda vihjates samaaegselt nii erinevate meelte ühtsusele ja seotusele kui ka erisusele kuna kõrvad on avatud kuulmisele erinevalt silmadest igal ajal ja iga nurga alt ning tõstatab seeläbi veelgi avaramalt küsimuse meie endi meeleseisundite olulisusest ümbritseva tajumise või tajumatuse protsessis.

Tundmatu Kunstnik,”nothing sucks”
[kirjeldus puudub]

Monumentaalgalerii

Liisa Hirsch loob koostöös Ekke Västrikuga uue teose: kolmenädalane protsess valguse ja heli muutumisest, kus helid on ruumi valguse ja atmosfäärist püütud kiirte muutumisega otseses seoses. Heli tõlgendub erinevate algoritmide abil ruumi- ja õuevalgusest ning atmosfäärist püütud kiirte intensiivsustest.

Meediakajastus

Indrek Grigor. Kunstnik moonutab teosega teadvust, Sirp, 16. november 2018.

Raimu Hanson. Kunstnik moonutab teosega teadvust, Tartu Postimees, 24. oktoober 2018.

On Wednesday, 24 October at 5 p.m. TAVA2018 festival’s interior exhibition “Vacuum as a Mindset” curated by Kiwa will be opened at the Tartu Art House.

The artists and works talk about the connections between light, psycho-geography and psychedelics. The exhibition at the Tartu Art House will include the first example of Bryon Gysin’s Dreamachine in Estonia.

Large gallery

Kristel Saan will be observing the impact of light on our behaviour, thinking, physical and spiritual bodies. We are surrounded by light even in darkness because „someone’s got a message…“. Kristel Saan’s work of art for Tartu in Light is playful, based on a narrative, using also light boxes with human hair growing out of them – people you may know and other references to the living. The installation is made up of different parts that guide visitors independently through space. The work is made of textile, plastic and other natural and artificial materials. The work contains neon and leds, industrial light sources and beauty bubbles…it is bound to be exciting…

Brion Gysin and Ian Sommerville – Dreamachine. Dreamachine is the so-called world’s first work of art to be observed with eyes shut, a stroboskopic device whose light signals influence brain waves and visions. The chrestomathic psychedelic object was invented in 1959 by Brion Gysin and Ian Sommerville, members of the beat generation. It has not been exhibited in Estonia before and the idea can be freely used, so to say.

Johannes Luik’s space installation based on process studies a phenomenon called fade to black and different non-visual lights (like infrared) or absence of light in cityscape. By mapping a city taking into account the amount of existing or lacking light and by studying the places that lack light in the city, he stores and uses light and its absence or not seeing it in the city. The final result of the work will become clear in the course of the process.

Aivar Tõnso’s multi-channelled soundscape installation will unite all installations accommodated in the Big Gallery of Tartu Art House into a whole and complements it with a sonorous dimension, so that the whole exposition will act as psychedelic art of environment.

Unknown artist’s illegal copy of Stefan Brueggemann’s light pipe text “nothing.”

Monumental gallery

Liisa Hirsch will create a new work of art: a 3-week-long process about the changing of light and sound where sounds are directly related to the changing of light and rays caught from the atmosphere. With the help of different algorithms sound is interpreted from indoor and outdoor light and the intensity of rays caught from the atmosphere.