Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Sarja Avalik ülesvõte raames toimub vestlus Külli Suitsoga, kellel on parajasti väikeses saalis avatud näitus “Kiiver. Vol. 3”.

Kunstnikuga vestleb tema kunagine kursavend Albert Gulk.

Neljapäeval, 20. juulil viib Anna-Maria Saar oma Tartu Kunstimaja isikunäituse „Ehte- ja elulood” raames läbi aktsiooni „Iseolemisruum” ning samal õhtul kell 17.00 toimub sarja „Avalik ülesvõte” raames vestlus kunstnikuga.

Kunstnik viibib näitusel terve päeva 12-st kuni 18-ni, teeb süüa, mängib muusikat ja palub selles abi ka sõpradelt. Kõik huvilised on teretulnud kostile ja vestlusele. Lisaks näitusetöödele on sel päeval saalis ka hulk muid teosed, mida soovikorral kunstnikult soetada saab.

Anna-Maria Saar on nii väga raskete kui äärmiselt efemeersete materjalidega tegelev ehtekunstnik, kelle jaoks on olulised hetked, mida ehted sümboliseerivad, ning lood, mida nad oma kohalolus jutustavad. Varasematele vahenditele nagu kuivanud merikapsas ja üksikud juuksekarvad on antud näitusel lisandunud õietolm ja armid. Ruumis sisalduv õhulisus ja kõhklev kahevahelolek tekitavad olukorra, kus terve näitus mõjub kunstniku autoportreena.

Sama päeva õhtul kell 17.00 toimub näitusel sarja „Avalik ülesvõte“ raames vestlus Anna-Maria Saarega, mida juhib kunstnik Eva Mustonen.

Näitus „Ehte- ja elulood” on avatud 23. juulini.

Olete kõik oodatud!

Anna-Maria Saar (snd 1988) on 2011. aastal omandanud Eesti Kunstiakadeemiast ehte- ja sepakunsti bakalaureuse. Ta on osalenud grupinäitustel Eestis, Soomes ja Iisraelis ning kutsuti erinevates riikides rännanud Põhjamaade ehtekunstinäitusele „From the Coolest Corner. Nordic Jewellery”. Tema varasemad isikunäitused toimusid 2014. aastal Amsterdamis ja 2016. aastal Tallinnas. Tartus osales ta viimati mullusel linnaruumifestivalil UIT teosega „Mälukaart”.

Foto: Tiina Sööt

(Scroll down for English)

Kunstnikud Lilli Tölp ja Mai Sööt reisisid ja seiklesid mitu aastat Indias ja Aasias. Nad elasid ja sõid koos kohalikega, ja kui tekkis ruumipuudus, jagasid vagunikaaslastega rongipõrandat. Indialaste tohutu külalislahkus ja soojus purustas kultuurilised barjäärid.

Kogetust inspireerituna tekkis kunstnikel soov teha võimatut: tekitada Eestis indiapäraseid argiseid olukordi. Eesmärgiga läheneda võõrastele inimestele toidu kaudu, otsustasid nad valmis ehitada neljarattalise lükatava müügikäru ehk pushcarti, millelt kodulinna tänavatel omavalmistatud india roogasid müüa. Aasiamaades kogunevad inimesed pushcarti ümber sööma, lobisema ja äri tegema. Einestades inimesed tutvuvad, vahetavad infot, hakkavad üksteise vastu huvi tundma ning tihtilugu unustavad kultuurilis-poliitilis-religioossed erinevused ja erimeelsused.

Äri teha on Indias lihtne ja kõigele leidub lahendus: isegi kui kunstnikult kunsti ei osteta, võib näitusel hoopis riisi müüa. Kas Eesti mahub Indiasse ja India Eestisse? Kas kartul ja riis mahuvad ühele taldrikule?

Seda ja palju muudki võime arutada näituse avamisel ühiselt einestades!

Lilli Tölp (snd 1984) on uusmeedia ja performance’i kunstnik. Ta on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, Valencia Polütehnilises Ülikoolis, Indoneesias Seni Instituudis ning saanud Eesti Kunstiakadeemiast uue meedia magistri kraadi. Ta on osalenud Eestis ja Indias arvukatel näitustel ning teinud erinevaid performance-projekte.

Mai Sööt (snd 1983) on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maali ja maalingute osakonna ning saanud Eesti Kunstiakadeemiast interdistsiplinaarsete kunstide magistrikraadi. Alates 2010. aastast on ta olnud tegev performance-kunstnikuna. 2013. aastal toimus tal Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis isikunäitus „Tuvitaltsutaja Maria”.

Täname: Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Gram Art Project, Andres Tölp, Eva Bubla, Helle Tölp, Janno Palits, Lalit Vikamshi, Navkesh Tekade, Paradsinga küla elanikud, Parvindar Singh, Peet Tölp, perekond Bhattad, Pärnu Papiniidu K-Rauta töötajad, Linda Sööt, Tartu Botaanikaaed.

Lilli Tölp and Mai Sööt “Potato vs Rice”

Artists Lilli Tölp and Mai Sööt travelled for many years in India and Asia. They lived and ate with locals and when there was not enough room, they shared the floor of a train with fellow travellers. The immense hospitality and warmth of Indians broke all cultural barriers.

Inspired by this experience, the artists decided to do the impossible: to create everyday Indian situations in Estonia. With the idea of approaching unknown people through food, they decided to build a four-wheeled pushcart that could then be used to sell home-made Indian food on the streets of their hometown Pärnu. In Asian countries people gather around a pushcart to eat, talk and conduct business. While eating, people get to know each other, exchange information, learn about others and often forget cultural, political and religious differences and dissensions.

Doing business in India is simple and there is a solution for everything: even if your art doesn’t sell, you can sell rice at the exhibition. Does India fit into Estonia and vice versa? Do potatoes and rice go on the same plate?

All this and much more can be discussed during a common meal at the opening!

Lilli Tölp (b 1984) is a new media and performance artist. She has studied at the Tartu Art College, Polytechnic University of Valencia, Institute Seni in Indonesia and has a master’s degree in new media from the Estonian Academy of Arts. She has participated in numerous exhibitions and performance projects in Estonia and India.

Mai Sööt (b 1983) has graduated from the painting department of the Tartu Art College and has a master’s degree in interdisciplinary arts from the Estonian Academy of Arts. From 2010, she has been active as a performance artist. In 2013, she had a personal exhibition at the Tartu Art House.

Thanks: Cultural Endowment of Estonia, Cultural Endowment of Tartu, Gram Art Project, Andres Tölp, Eva Bubla, Helle Tölp, Janno Palits, Lalit Vikamshi, Navkesh Tekade, Paradsinga villagers, Parvindar Singh, Peet Tölp, family Bhattad, Pärnu Papiniidu K-Rauta employees, Linda Sööt, University of Tartu Botanical Gardens.

The exhibition is supported be the Cultural Endowment of Tartu.

Jaak Soans. Monument. 2017. Plastik

(Scroll down for English)
Samamoodi nagu osad inimesed on tõelised loomasõbrad, loovad ka osad skulptorid loomaskulptuure. On märkimisväärne, et animaplastika on nimetatud eraldi skulptuurižanrina ja loomi kujutav kunstnik on saanud erilise nimetuse – animalist. Antud korral on esindatud  nii klassikalise vormikeelega skulptuurid kui tänapäevaselt mängulised installatsioonid.

Enamasti loovad loomadest skulptuure kunstnikud, kes neid armastavad või ise peavad. Lemmikutega koostöös loodud kunstist kandub vaatajani positiivse ja harmoonilise energia voog. Kuid kõik ei ole idüll: raevukas ja stressiküllane ning nõutust ja jõuetust tekitav tänapäevane maailm hiilib ka seadvõrd positiivsest tunnetusest kantud väljapanekule.

Eesti Kujurite Ühenduse näitus toob kokku eesti skulptorite tuntud ja seni esitlemata tööd, mis küsivad erinevaid küsimusi: Milles seisneb loomaskulptuuri erilisus? Kui paljud eesti skulptoritest tegelevad loomaskulptuuride loomisega? Kas mõni meist on ka salajane animalist? Miks me ikka ja jälle ainest otsides loomaskulptuuri poole pöördume? Missugused on animalistide motiivid ja ajendid ning kuhu me selle kõigega tänaseks jõudnud oleme?

Näitusel osalevad Mihhail Duhhomjonok, Eike Eplik, Rao Heidmets, Aime Jürjo, Bruno Kadak, Tauno Kangro, Edith Karlson, Mati Karmin, Tiiu Kirsipuu, Ellen Kolk, Georg Kotter, Ilme Kuld, Riho Kuld, Leena Kuutma, Peeter Leinbock, Elo Liiv, Aleksander Litvinov, Airi Luik, Jaan Luik, Jaan Mass, Toomas Mikk, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Hille Palm, Per William Petersen, Kalle Pruuden, Rait Prääts, Simson Seakülast, Ahti Seppet, Gea Sibola Hansen, Tõnu Smidt, Jaak Soans, Hannes Starkopf, Ivan Zubaka, Mari-Liis Tammi, Airike Taniloo, Endel Taniloo, Aili Vahtrapuu, Vergo Vernik, Ekke Väli ning Irina Rätsep ja Külli Tammik.

Kuraatorid ja kujundajad Tiiu Kirsipuu, Gea Sibola Hansen ja Mari-Liis Tammi.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Estonian Sculptors’ Union “Today I Will Save As Many Flies As I Can” 

Some people are real animal loves and some sculptors fashion the likenesses of animals. It is worth mentioning that animalism is a separate genre of sculpture and artists who depict animals have special title: animalists. The present exhibition contains both sculptures in classical format as well as playful contemporary installations.

Sculptures of animals are mostly made by artists who love them or keep them as pets. Art made in co-operation with their animal friends offers viewers positive and harmonic energy. However, not everything is an idyll: ferocious and stressful contemporary world that baffles and unsettles us creeps even into such an optimistic exhibition.

Estonian Sculptors’ Union’s exhibition brings together works that are already famous and some that have never been seen before. They inquire: Why is animal sculpture special? How many of Estonian sculptors make animal sculptures? Are there secret animalists? Why do we keep turning back to animals for inspiration? What are the motifs and reasons and what is the present situation in animal sculpture?

Participating artists: Mihhail Duhhomjonok, Eike Eplik, Rao Heidmets, Aime Jürjo, Bruno Kadak, Tauno Kangro, Edith Karlson, Mati Karmin, Tiiu Kirsipuu, Ellen Kolk, Georg Kotter, Ilme Kuld, Riho Kuld, Leena Kuutma, Peeter Leinbock, Elo Liiv, Aleksander Litvinov, Airi Luik, Jaan Luik, Jaan Mass, Toomas Mikk, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Hille Palm, Per William Petersen, Kalle Pruuden, Rait Prääts, Simson Seakülast, Ahti Seppet, Gea Sibola Hansen, Tõnu Smidt, Jaak Soans, Hannes Starkopf, Ivan Zubaka, Mari-Liis Tammi, Airike Taniloo, Endel Taniloo, Aili Vahtrapuu, Vergo Vernik, Ekke Väli with Irina Rätsep and Külli Tammik.

Curators and designers Tiiu Kirsipuu, Gea Sibola Hansen and Mari-Liis Tammi.

Exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia.

(Scroll down for English)
Anna-Maria Saar on nii väga raskete kui äärmiselt efemeersete materjalidega tegelev ehtekunstnik, kelle jaoks on olulised hetked, mida ehted sümboliseerivad, ning lood, mida nad oma kohalolus jutustavad. Varasematele vahenditele nagu kuivanud merikapsas ja üksikud juuksekarvad on antud näitusel lisandunud õietolm ja armid. Ruumis sisalduv õhulisus ja kõhklev kahevahelolek tekitavad olukorra, kus terve näitus mõjub kunstniku autoportreena.

Hollandi kunstiloolane Liesbeth den Basten on varasemalt öelnud: „Anna-Maria Saar ühendab töödes kehal kantava ehte ja fotograafia. Tema tööd kirjeldavad isikliku elu kogemusi ja inimsuhteid üldiselt.” Taolistest mõtetest lähtuvalt võib väita, et Anna-Maria jaoks on kõige suuremaks ehteks inimene ise.
Anna-Maria lisab: „Mu elus on väljavalgustuvad hetked, ehedad inimesed, teinekord teravad. Mõni jätab armi, mõni jääb meelde ja mõjutama. Vahel jään kinni nii nendesse, kui kohtadesse, kus viibin. Erilised hetked võivad kesta igaviku. On fookus, on suunatud valgus, on vaakumis heli või valitud muusika.”

Anna-Maria Saar (snd 1988) on 2011. aastal omandanud Eesti Kunstiakadeemiast ehte- ja sepakunsti bakalaureuse. Ta on osalenud grupinäitustel Eestis, Soomes ja Iisraelis ning kutsuti erinevates riikides rännanud Põhjamaade ehtekunstinäitusele „From the Coolest Corner. Nordic Jewellery”. Tema varasemad isikunäitused toimusid 2014. aastal Amsterdamis ja 2016. aastal Tallinnas. Tartus osales ta viimati mullusel linnaruumifestivalil UIT teosega „Mälukaart”.

Avalik ülesvõte

Tartu Kunstimaja vestluste sarja “Avalik ülesvõte” neljas osa. Tekstiilikunstnik Eva Mustonen vestleb ehtekunstnik Anna-Maria Saar. Ülesvõte toimus 20. juulil 2017. aastal.

Meediakajastus

Urmas  Lüüs. Kultuuriliselt loodud illusioon vabast tahtest. Kultuur.err.ee, 10.07.2017.

Anna-Maria Saar “Stories of Beauty and Life”

Anna-Maria Saar is a jewellery artist who works with very heavy and extremely ephemeral materials. She considers the moments that jewellery represents and the stories that their presence tells the most significant part of her works. Besides earlier materials like dried sea kale and single strands of hair, the present exhibition includes materials like pollen and scars. The airiness and hesitations of the gallery space make the whole exhibition seem like a self-portrait of the artist.

Dutch art historian Liesbeth den Basten has stated earlier: “Anna-Maria Saar connects jewellery worn on the body with photography. Her works describe her personal experiences and human relations in general.” This, in turn, means that for Anna-Maria the best jewellery are the persons themselves.

Anna-Maria herself says: “My life contains special moments and tangible people. Some of them are sharp, some leave scars, some are memorable and influential. Sometimes I get stuck in them and in the places that I inhabit. Special moments can last a lifetime. There is focus, the lights are shining, vacuum is filled with sound and music is playing.”

Anna-Maria Saar (b 1988) has graduated in 2011 from the Jewellery and Blacksmithing Department of the Estonian Academy of Arts. She has participated in group exhibitions in Estonia, Finland and Israel and was invited to the travelling exhibition of Nordic jewellery „From the Coolest Corner”. Her previous personal exhibitions took place in 2014 in Amsterdam and in 2016 in Tallinn. Last year her work “Memory Map” was part of the urban space festival UIT in Tartu.