Kristiina Hansen, Johannes Säre, Sigrid Viir – “Bussijaamas lõdisev Kim Wilde ümiseb moosipirukat hammustades juhusliku märkuse tagajärjel tekkinud muusikapala, nokkides ise samalajal traksidelt tolmukübemeid ja analüüsides eelnevalt Tartu Vaimu juures munarakuga jagatut.”
02.07.-26.07. 2015
Ühel külmal teise veebruari hilisõhtul 1986. aastal saabus Tartu bussijaama võõramaalasest tütarlaps nimega Kim. Kuna välismaalasi nähti tol ajal Tartus harva ning uudishimu läänes toimuva vastu oli ebaharilikult suur, tõmbas tüdruk kohalikke ligi nagu meepott herilasi. Käivad kuuldused, et Aidu Raidula aka Siim Sõnajalg aka Eduard Vilde olla teda lausa väevõimuga enda kõrvale pingile istuma sundinud ja tüdrukule erinevaid pseudonüüme soovitanud, mis teatud puhkudel päris nimest kasulikumaks võiksid osutuda. Noore naise päästis sulepeaga vehkiva Eduardi haardest Tartu Vaim, kes ilmus just parajal hetkel ei-tea-kust ja kirjanikule üht välismaist ametivenda tutvustas, kulgedes ise Kimiga sujuvalt kirjanikuhärradest eemale.
Jalutati ülikoolilinna vabadel mägedel ja käänulistel teedel. Saabuva öö veetis Kim Vaimu juures Annelinna kommunaalkorteris filosofeerides, juues ja süües. Öö möödus teineteise seltskonda nautivatel noortel justkui unenägu. Hommikul ärkas naine aga üksi. Sarmikas Vaim oli kui õhku haihtunud.
Kurblik Kim tõmbas parajasti rõdul Leeki, kui järsku ilmus punasest tellisest rõdupiirdele kummaline glitter’iga kaetud pallike, kes, nagu lähemal vaatlemisel selgus, oli hoopiski külmast härmas munarakk. Viimase vaba ja sõbralik olek tekitas Kimis ennenägematut usaldust ning ta hakkas kohe võõrale rääkima, kuidas Vaim ta Vilde käest päästis, endaga kaasa viis, teda söötis ja jootis ning siis jäljetult kadus. Ta rääkis pikalt ja emotsionaalselt ning munarakk kuulas vaikides. Viimaks jäi Kim vait ja küsis munaraku arvamust. Too ütles, et Tartu Vaim kui linna kuulsaim patrioot armastab ise tihti rõhutada, et võõraid ei maksa usaldada. „Enda silmis palki ei näe, teiste silmis pindu küll,” purtsatas rakuke naerma ja veeres minema.
Kim pakkis asjad ja suundus taaskord bussiterminali poole. Veel enne kojujõudmist sai ta valmis laulujupiga, mille kirjutamist ta oli eelnevatest sündmustest inspireerituna samal hommikul alustanud ning millest kasvas hiljem välja lõputute maailma makkide kõlareid raputanud hitt. Mis sai aga munarakust ja kelle loomingut ta tol hommikul veel mõjutada jõudis, ei tea tänaseni päris kindlalt keegi.
/
Kunstnikud tänavad: Villem Säre, Pille Sepp, Taavi Susi, Indrek Ait
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
Näitus jääb avatuks 26. juulini 2015.
Sigrid Viir on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna ja tegutseb lisaks sooloprojektidele aktiivselt ka kunstnikerühmituse Visible Solutions OÜ liikmena.
Viir kasutab loomingus fotograafia, installatsiooni ja video elemente. 2011. aastal oli ta üks Köler Prize’i kunstipreemia nominentidest ning 2012. aastal pälvis Eesti Kultuurkapitali kunstivaldkonna aastapreemia.
Johannes Säre on fotograafia taustaga multidistsiplinaarne kunstnik. Sündinud 1983. aastal Tartus, õppinud Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas. Kuulus 2007. aastal tegevust alustanud ja nüüdseks laiali läinud kunstirühmitusse JIM. Säre on osalenud alates 2006. aastast nii isiku- kui ka grupinäitustel Eestis ja mujal maailmas. 2014. aastal oli ta üks Köler Prize’i kunstipreemia nominentidest ning pälvis publikupreemia.
Kristiina Hansen (1986) lõpetas 2008. aastal Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas bakalaureuseõppe ning kaitses aastal 2012 sealses vabade kunstide teaduskonnas oma magistritöö. Magistriõpingute ajal täiendas ta end Bergeni Kunstiakadeemias. Hansen on osalenud grupinäitustel Eestis ja välismaal alates 2006. aastast. 2015. aastal oli ta üks Köler Prize’i kunstipreemia nominentidest.
