Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

(Scroll down for English)

Esmaspäevast, 3. maist on Tartu Kunstimaja suures saalis avatud Krista Mölderi isikunäitus „Sinilind. Teisele minale“.

Fotograafia piirid kehtestab inimsilma nägemisvõime. Krista Mölder mängib nende piiridega, katsub neid, nagu jalg katsub vett: sellesse sisenedes, sellel end ümbritseda lastes. Vesi on leige, enam-vähem kehatemperatuuril, mistõttu piiri ületamine, keskkonnavahetus, on vaevu tajutav. Võimatu öelda.

Valgusest, fotograafia vahendist, on kunstnik teinud endale ainese. Traditsiooniline aines, objektid, pinnad ja vormid, tihke mateeria, mis valgust värvitoonides peegeldab, on siin loobunud vastupanust – nagu veepind, mida jalg tahab katsuda.

Uduvine, päikesehelgid ja vesi; valged seinad ja klaas; liblikate kileivad ja tuuleõhk avatud aknast – valgus läbib seda kõike, valgus on kõige selle põhjas. Ta on ilus nagu surm. Eks ole teada tõde: fotograaf on surma käsilane (Roland Barthes). Kõiki neid pildistatud vaateid pole enam mujal kui valgetes raamides: udu hajub, laine kustub rannal ja homne päike paistab juba teise nurga alt. Vagus ja surm on fotograafia algus ja ots: sama nõel, mis torkas augu camera obscura’sse, muudab muuseumieksponaadiks liblika. Fotograafia – valgusse surmatud vaade.

Üksainus võluv konkreetsus on selles liikuva ja tardunu, valguse ja värvide, elu ja surma vahepealsuses. Ning just tema staatus on kõige selle juures kõige ebamäärasem: sinilind, kelle sulestik täidab kogu elektromagnetspektri nähtava osa, ammendab ühekorraga meie nägemisvõime ja elustab kõik me muinasjutulised kujutlused. Siin ta on, täies valguses. Aga me ei saa olla kindlad, kas pildistatud on elus lindu või topist. Või hoopis fantaasiat, mida „üles võtta“ justkui ei saakski? Võimatu lugu. Ja sellest võimatusest piisab, jääb ülegi.

Krista Mölder (snd 1972) on õppinud fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA), Westminsteri Ülikoolis Londonis (MA) ja Eesti Kunstiakadeemias (MA). 2016. aastal oli ta üks Köler Prize’i nominente. Kuigi grupinäituste raames on ta Kunstimajas esinenud ka varem, on see tema esimene isikunäitus Tartus. www.kristamolder.com

Näitust saatva teksti on kirjutanud Anti Saar.

Kunstnik tänab: Sirja-Liisa Eelma, Laur Kanissaare, Revo Koplus, Anu Lilp, Alis Mäesalu, Tõnu Narro, Kristjan Pütsep, Anti Saar, Jaanus Samma, Maret Sarapu, Peeter Talvistu, Proloogkool, ArtProof OÜ, Levetor OÜ, Maajaam, Ridali Lennuklubi ning Temnikova & Kasela galerii.

Näitus on avatud 22. maini. Selle aja jooksul on Tartu Kunstimaja avatud iga päev kell 12.00–18.00.

Meediakajastus

Sara Bédard-Goulet. Astuge sisse, liuelge välja. Sirp, 14. mai 2021.

Raimu Hanson. Kunstimaja avas kolm uut näitust. Tartu Postimees, 4. mai 2021.

Ode Maria Punamäe, Jüri Nikolajev. Tartus ja Narvas avanesid vanade näituste kõrval ka täiesti uued. Kultuur.err.ee, 3. mai 2021.

From Monday, 3 May Krista Mölder’s solo exhibition “The Blue Bird. To the Other Me” will be open in the large gallery of the Tartu Art House.

The limits of photography are set by the human eye’s ability to see. Mölder plays with these limits, tests them like a foot testing the water: entering it, letting herself be enveloped by it. The water is tepid, almost the temperature of the body. Therefore the crossing of the line, the change of the environment, is barely perceptible. Impossible to place.

The artist has turned light, the tool of photography, into her theme. Traditional themes – objects, surfaces and forms; the solid matter that reflects light as colours – have abandoned their resistance: like the surface of water that the foot wants to test.

Mist, glittering sunshine and water; white walls and glass; the membrane-like wings of butterflies and the breeze from an open window: the light penetrates all of it, the light is at the bottom of it. It is beautiful like death. It is a known fact: photography is the harbinger of death (Roland Barthes). All of the views that have been photographed only exist inside their white frames: the mist fades, the wave crashes onto the shore and tomorrow the sun will shine from another angle. Light and death are the beginning and end of photography: the same needle that pricked the whole into the camera obscura turns a butterfly into a museum exhibit. Photography is a view killed in the light.

The only charming clarity lies in the intermediacy between the moving and the frozen, the light and the colours, the life and death. And its status is the most ambiguous: the blue bird whose plumage covers the whole visible section of the electromagnetic spectrum; it exhausts our ability to see and revives all our fairytale imaginations at the same time. Here it is, in full light. But we cannot be sure, whether the photo shows a living bird or a stuffed one. Or is it a fantasy that seemingly cannot be “captured”? An impossible story. And there is impossibility enough for some of it to be left over.

Krista Mölder (b 1972) has studied photography in the Tartu Art College (BA), the University of Westminster, London (MA) and the Estonian Academy of Arts (MA). In 2016, she was one of the nominees for the Köler Prize. Although her art has been shown in the Tartu Art House before, this is her first solo exhibition in the city.

The text that accompanies the exhibition is written by Anti Saar.

The artist thanks: Sirja-Liisa Eelma, Laur Kanissaare, Revo Koplus, Anu Lilp, Alis Mäesalu, Tõnu Narro, Kristjan Pütsep, Anti Saar, Jaanus Samma, Maret Sarapu, Peeter Talvistu, Proloogkool, ArtProof OÜ, Levetor OÜ, Maajaam, Ridali Lennuklubi and Temnikova & Kasela Gallery.

The exhibition will remain open until 22 May. During this time, the Tartu Art House is open every day 12–18.

(Scroll down for English)

Esmaspäevast, 3. maist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud Siim Elmersi isikunäitus „Seniit“.

Igal kevadel, kui lumi sulama hakkab ja ilm halliks pöörab, tean, et varsti tuleb päike. Märtsis ja aprillis on päike eriti ere ja kõrvetav. Sulanud lume ja põletava päikese koosmõjul tekib aeg, mil kogu maailm näib mattuvat tolmukihi alla. Jääb mulje nagu oleks maailm ära pleekinud.

Päike mõjutab kõike, valgus on halastamatu jõud. Kivid murenevad, puit pudeneb, teras korrodeerub, plastik nõrgeneb. Päikese teele jääb harva asju, millest ta jagu ei saa. Paber pole erand. Kasutades läätse, saavutasin tulemuse, mida otsisin. Kontsentreeritud kujul on päikesekiired nii kuumad, et põletavad. Mina kontrollin läätse, aga päike seab piirangud. Mõni päev on ere, teisel päeval pean punkti põletamiseks seisma õues tunde. Mõni nädal on pilvine, ei saagi töötada. Päike dikteerib mu tööd.

Siim Elmers (snd 1997) lõpetas eelmisel aastal Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna. 2017. aastal pärjati teda Noore Skulptori Preemiaga (koos Johannes Luigega). Tegu on tema esimese isikunäitusega.

Näitus on avatud 22. maini. Selle aja jooksul on Tartu Kunstimaja avatud iga päev kell 12.00–18.00

Meediakajastus

Raimu Hanson. Kunstimaja avas kolm uut näitust. Tartu Postimees, 4. mai 2021.

Ode Maria Punamäe, Jüri Nikolajev. Tartus ja Narvas avanesid vanade näituste kõrval ka täiesti uued. Kultuur.err.ee, 3. mai 2021.

From Monday, 3 May Siim Elmers’s solo exhibition “Zenith” will be open in the small gallery of the Tartu Art House.

Each spring, when the snow starts to thaw and the weather turns grey, I know, that soon the sun will come. In March and April, it is especially bright and scorching. The molten snow and burning sun in unison create a time when the whole world appears to be buried under a layer of dust. It seems like everything has faded.

The sun influences everything and light has a merciless power. Stones crumble, wood chips, steel corrodes, plastic fails. Not much can stand up to the sun and paper is not an exception. Using a lens I achieved what I was aiming for: in their concentrated form, the rays of the sun are so hot that they burn. I control the lens but the sun sets its own limitations. Some days are bright, but on others I have to stand outside for hours to burn a dot. Some weeks are cloudy and I cannot work at all. The sun dictates my work.

Siim Elmers (b 1997) graduated last year from the Department of Installation and Sculpture of the Estonian Academy of Arts. In 2017, he was awarded the grand prix of the Young Sculptor Award (with Johannes Luik). This is his first solo exhibition.

The exhibition will remain open until 22 May. During this time, the Tartu Art House is open every day 12–18.

(Scroll down for English)

Esmaspäevast, 3. maist on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud Jaanus Samma isikunäitus „Muster“. See on valminud mullu kevadel Kunstimajas toimunud residentuuri ning Eesti Rahva Muuseumis tehtud kunstilise uurimuse käigus.

Näitusel eksponeeritakse kõrvuti ERMist laenatud 19. sajandi tanusid koos nendest inspireeritud joonistuste ja tikanditega. Kunstnik jätkab oma varasemates teostes alanud geikogukondade varjatud kohtumiskultuuri ja fetišite uurimist. Seekord on fookuses meeste aluspüksid, mis on provokatiivselt kõrvutatud rahvusliku lilltikandiga.

Tanu oli abielunaise seisusele viitav peakate, mida eesti talunaised pidid igapäevaselt staatusesümbolina kandma. Pulmades toimuva tanutamise rituaali käigus löödi värskele abielunaisele tanuga vastu pead või nägu ja öeldi: unusta uni ja pea mees meeles! Kaunite tikanditega tanu oli võetud naise märk, mis pidi kandjale igal hetkel meelde tuletama tema positsiooni selles liidus.

Kui kaugelt vaadates sobiksid Jaanus Samma väärikad lillornamendipärgadega joonistused nii Pätsi kabinetti Kadriorus kui ka mõnda stalinistlikusse kultuuripaleesse, siis lähivaatlus paljastab, et tegu pole siira rahvusliku kitšiga. Samamoodi pole perfektse käsitöötikandiga jockstrap’id järjekordsel ERMi rahvarõivakoolitusel valminud tubli töö, vaid küsivad provotseerivaid ja valusaid küsimusi.

Mis juhtub, kui tanudelt kopeeritud pühad rahvuslikud mustrid kaunistavad meeste aluspükse? Kas heteroseksuaalne võimumaatriks laguneb koost? Kellele lüüakse nüüd aluspükstega vastu vahtimist? Milliseid tähendusi kannab eesti rahvuslik ornament, kui seda esitada kvääritud kontekstis?

Jaanus Samma (snd 1982) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat ja vabasid kunste. 2015. aastal esindas ta Eestit Veneetsia biennaalil projektiga „NSFW. Esimehe lugu”. 2013. aastal võitis Samma Köler Prize’il nii peapreemia kui publikupreemia ning 2016. aastal omistati talle Kristjan Raua preemia. Kuigi 2018. aastal oli Sammal sarja „Kunstnikud kogudes” raames isikunäitus Liivi Muuseumis, on seekord tegu tema esimese personaalväljapanekuga Tartus. www.jaanussamma.eu

Näitus on avatud 22. maini. Selle aja jooksul on Tartu Kunstimaja avatud iga päev kell 12.00–18.00

Näituse teksti kirjutanud Andreas Kalkun.

Kunstnik tänab: Agnes Aljas, Ülle Jäe, Reet Piiri, Liina-Mai Püüa, Virve Valtmann-Valdson, Kadri Vissel, Mari Volens, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahva Muuseum, Tartu Kunstimaja.

Meediakajastus

Aleksander Tsapov. Päevakommentaar: Uku, Jaanus, Eike, Kristi. Müürileht, 20. mai 2021.

Terje Toomistu. Homonatsionalismi kriipiv visioon. Sirp, 14. mai 2021.

Raimu Hanson. Kunstimaja avas kolm uut näitust. Tartu Postimees, 4. mai 2021.

Ode Maria Punamäe, Jüri Nikolajev. Tartus ja Narvas avanesid vanade näituste kõrval ka täiesti uued. Kultuur.err.ee, 3. mai 2021.

From Monday, 3 May Jaanus Samma’s solo exhibition “Pattern” will be open in the monumental gallery of the Tartu Art House. It was created last spring during the artist’s residency in the Art House and his artistic research in the Estonian National Museum.

Examples of the 19th century Estonian women’s coifs (tanu) from the collections of the ENM are exhibited side-by-side with drawings and embroidery inspired by them. Samma continues his research into the covert dating culture and fetishes of the gay community begun in his earlier works. This time the focus is on men’s underwear that have been provocatively juxtaposed with folk flower embroidery.

As a headwear, tanu indicated marriage and Estonian peasant women had to wear it daily as a status symbol. During the wedding ritual the newly married woman was hit against the head or face with a tanu with the words: “Forget you dreams and remember the man!” Tanu with is beautiful embroidery was a sign of a woman who was taken and was meant to remind the wearer at every moment her position in the union.

From afar, Jaanus Samma’s elegant drawings showing wreaths of flower ornaments would suit both the office of an authoritarian president as well as a Stalinist palace of culture. On closer inspection, however, it becomes clear that they are not genuine nationalist kitsch. The jockstraps bearing perfect handmade embroidery have not been made at a folk clothing workshop at ENM, but pose provocative and painful questions.

What happens when the sacred folk patterns copied from the tanu adorn men’s underwear? Will the heterosexual matrix of power dissolve? Who gets hit over the head with the underwear now? What meanings can be found in Estonian national ornament if it is presented in a queered up context?

Jaanus Samma (b 1982) has studied printmaking and fine arts at the Etonian Academy of Arts. In 2015, he represented Estonia at the Venice Biennale with the project “NSFW. A Chairman’s Tale”. In 2013, Samma won both the grand prix and the audience award at the Köler Prize and in 2016 was awarded the Kristjan Raud Art Prize. Although in 2018 Samma had a solo exhibition as part of the “Artists in Collections” series in the Juhan Liiv Museum not far from Tartu, this is his first solo exhibition in the town. www.jaanussamma.eu

The exhibition will remain open until 22 May. During this time, the Tartu Art House is open every day 12–18.

The exhibition text is written by Andreas Kalkun.

The artist thanks: Agnes Aljas, Ülle Jäe, Reet Piiri, Liina-Mai Püüa, Virve Valtmann-Valdson, Kadri Vissel, Mari Volens, Cultural Endowment of Estonia, Estonian National Museum and Tartu Art House.