Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Nadežda Tšernobai ja Peeter Krosmanni ühisnäitus „Suhe / Relationship”
23.09. – 16.10. 2016 väikeses saalis

Avamine reedel 23.09. kell 17:00

Näitus vaatleb kahe kunstniku omavahelist aastaid kestnud personaalset ja loomingulist suhet ning on läbi esitlemisele tulevate teoste selle teatavaks kokkuvõtteks. Algsest ideest portreteerida suhet läbi selle destruktiivsete algosade on nüüdseks välja kasvanud komplimenteeriv ja ühisusi rõhutav tervik, milles paratamatult peegeldub ka komplekti lõplikkus.

Eelmisel suvel sõnastati näitus järgnevalt: „Tegu on kolme- ja neljamõõtmelises ruumis toimuvate sündmustega, mis leiavad väljundi kahemõõtmelistel joonistustel. Kohtuvad erinevad käekirjad, mis hakkavad omavahel põrkuma, sulanduma ja võitlema – luues seeläbi suhte, mis on võib-olla isegi keerukam, kui seda on reaalsuse toimuv vahekord.”

Tänud: Marina Tšernobai, Nele Ambos, Peeter Talvistu, Arvo Pärt, Indrek Grigor ja kõik teised, kellele abil see näitus on võimalikuks saanud.

Meedia:
Krista Piirimäe “Peeter Krosmanni pühendus Nadežda Tšernobaile” Eesti Päevaleht 06.10. 2016
Raimu Hanson “Kahe kunstniku suhe elab teostes pärast surma edasi” Tartu Postimees 24.09.2016

Billeneeve “Sisemine olukord”
23.09. – 16.10. 2016  monumentaalgaleriis

Avamine reedel 23.09. kell 18:00

Jah, minu sisemine olukord on minu oma, aga yhtlasi on ta ka maailmast tulenev.
Ka need võivad olla tuleviku ja järjepidevusega seotud kõneaktid.
Lähtudes või sellest: “Meid ei juhi konkreetsed isikud, me astume lihtsalt üksmeelselt ja alatedalikult maatriksisse, kus allume süsteemi totaalsele kontrollile.” V. Zeland
Kuid mis alus on väljaütlemistel, mis ei ole tema sisemuse adekvaatne peegeldus?
Toota ajutisi reaalsusi, samas ületada ajutisuse piirid?
Kritiseerida ja kinnitada!
Kanade seas kõige enam esinevad haigused on stress ja kannibalism. Inimesed on valdavalt kõik kogu aeg vähem või rohkem stressis. Kui oleks seadusega lubatud ka kannibalism, sööks enamus inimesi yksteist ära.
Kuid kuna seadus keelab, on otsene stressimaandus suunatud enesevigastusele, hävitusele – kas pekk või elu!
Näitusele tulevad maalid kodulindudest. Tegelen läbi linnutemaatika inimeste sisemise olukorra lahkamisega.
Samas on näitus jätkuks minu sisemise kana teemale (selle tapmise ning sellega leppimise loole), kuid mitte enam minu, vaid ymbritsevate inimeste sisemaailma peegelduste kaudu kodulinnu kestades.
Billeneeve

Billeneeve on kunstnik, kes on koos naha ja karvadega, antud juhtumile peaks ehk ütlema, et sulgedega, on oma kunsti osa, on kunst ise. Kui enamik kunstnikke, lähtudes küll isiklikust kogemusest, asetavad enda ja oma loomingu vahele filtri juba kontseptuaalses staadiumis (ja seda ei saa neile ette heita – see on enese alalhoiu instinkt), siis Billeneeve kunst saab kunstiks ainult tänu meediumile. Kui jätta ära maali, tegevuskunsti, video, foto või muu tehnika poolt tahes-tahtmata kaasatulev raster, müra, siis oleks see lihtsalt elu.
Mitte küll päris tavaline elu, vaid tähelepanuväärne elamisviis, mis võiks pakkuda huvi antropoloogidele, psühhoanalüütikutele ning kollasele ajakirjandusele. Ehk teisisõnu – Billeneeve puhul ei saa kunsti ja elu kunagi päriselt lahutada.
Käesoleva näituse peategelane, kana, tähistab meie teadvuses üsna konkreetseid asju. Kana on koduperenaise võrdkuju. Kanakari on sümboolsel tasandil peaaegu sama, mis lambakari, kuid siin on sisse toodud sooline eristumine – tegu on isikliku mõtlemisvõimeta, kergestimanipuleeritava naisisikute karjaga. Kana on ka üks peategelasi kiirtoidu ja selle kaudu igasuguse keskkonnaohtliku tarbimise ahelas.
Kõik need tasandid on Billeneeve kunstist välja loetavad. Billeneeve aga ei konstateeri lihtsalt kõike seda kui fakti, vaid hakkab vastu, protesteerib, korraldab kanade ülestõusu. Kanad muutuvad agressiivseks ja ohtlikuks ning mine tea, võivad kunagi ehk isegi võimu haarata.
Kas neist saavad armutud türannid või targad valitsejad, see käesolevast näitusest ei selgu. Seda otsustavad valikud, mida me igaüks ise oma arenguteel teeme.

Mari Kartau, kuraator

Meedia:
Raimu Hanson “Naine kui kunstiteos näitab kodulindude pilte” Tartu Postimees 28.09.2016

Peeter Allik “Siin kaigub sügislinnu hüüd”
25.08. – 18.09. 2016 suur saal

Avamine 25.08. kell 18:00

Nii graafiku kui maalikunstnikuna tuntud Peeter Allik on Eesti poliitilise satiiri suurkuju. Näitus „Siin kaigub sügislinnu hüüd“ Tartu Kunstimajas keskendub Alliku maaliloomingule. Paralleelselt viimasel paaril aastal valminud töödega esitab näitus valiku 80ndate lõpus ja 90ndatel ning käesoleva sajandi alguses teostatud maalidest.

Peeter Allik (snd 1966) kuulub Kursi Koolkonna asutaja liikmete hulka. On pälvinud nii Ado Vabbe, Konrad Mäe kui Kristjan Raua preemia ning rea peamiselt graafikakunstile keskenduvaid preemiad kodu ja välismaal.

Priin Pangsepp “Viljandi Priit”
25.08. – 18.09. 2016 väike saal

Avamine 25.08. kell 18:00

Priit Pangsepa enesekaemuslik maalinäitus „Viljandi Priit“ annab sissevaate Pangsepa viimase paari aasta loomingusse. Pangsepa allegoorilise süžeega maale iseloomustab irooniline pilk inimeseks olemise eksistentsialistlikele probleemidele, kuid moraliseeriva ängi asemel tervitab kunstnik vaatajat süüdimatu hedonismiga.

Priit Pangsepp (snd 1966) on üks Kursi koolkonna asutaja liikmeid. Pangsepp lõpetas Tartu Kunstikooli 1985, on 1992. aastast Eesti Kunstnike Liidu ja Tartu Kunsntike Liidu liige. Pangesepp on osalenud Tartu Kunstimajas mitmel Kursi koolkonna näitusel ning olnud eksponeeritud aastanäitusetel, kuid viimasest isiknäitusest Tartus möödub tänavu kümme aastat.

Jass Kaselaan “Majakas”
25.08. – 18.09. 2016 monumentaalgaleriis

Avamine 25.08. kell 18:00

Jass Kaselaane objekt „Majaks“ oli esmakordselt eksponeeritud käesoleva aasta kevadel Tallinna Linnagaleriis. Mängimine sõna ja skulpturaalse vormi kooskõlale ning vastuolule on Kaselaant paelunud õpingutest saati – nii oli ta bakalaureusetööks kümme aastat tagasi Tartu Kõrgemat kunstikooli lõpetades abstraktne vorm nimega „Armastus“.

“Kui ma alguses püüdsin vormitust vormida, siis lõpuks tekkisid ikka mingisugused nägemused, mida see asi meenutab ja ma püüdsin sellele anda mingit püüdlust või soovi kuuluda. Inimene on tahes-tahtmata niimoodi ehitatud, et ka vormitutes asjades kipub ta nägema või leidma vormi või mingisugust konkreetset objekti” selgitas Kaselaan “Majakat” ERR-ile.

Selle selgituse alusel võib “Majakat” pidada mõtteliseks jätkuks Kaselaane 2014. aastal Artishoki Biennaalile teostatud objektile “Nimetu”. Olenemata autori väitest, et tegemist on abstraktse vormiga, nägid toona kõik selles laeva.

Jass Kaselaan (snd 1981) on üks Eesti tunnustatumaid skulptoreid. 2011. aastal pälvis ta Anton Starkopfi preemia, 2014. aastal võitis ta Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi väljaantava Köler Prize skulptuuride grupiga „Nukkude väljak“, mida eksponeeriti 2015. aastal ka Läti Kunstimuuseumis ning mis on 2016. aastast eksponeeritud Kumu Kunstimusueumi õeul. Kaselaanel on varem olnud kaks isiknäitust Tartu Kunstimajas  – 2011. aastal „Hingede rändamine“ suures saalis ning 2012. aastal „Aed“ monumentaalgaleriis.
Kaselaan lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli 2006. aastal ning kaitses 2008. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias.