Tartu Kunstimaja / Tartu Art House

Netšvolodovi näitus on pühendatud erinevatest riikidest pärit naistele, kelle portreid on esitatud nii maalis kui skulptuuris. Teosed jagunevad nelja aastakümne vahel ja nii võib väljapanekut lugeda kunstniku temaatiliseks retrospektiiviks.

Kunstiajaloolane Krista Piirimäe on varasemalt kirjutanud: „Ukraina koloriitne rahvakunst ja pompoossed barokkstiilis kirikud on mõjutanud ühe tartlase loomingut määrani, kus selle dünaamilisus, ekspressiivsus ja värvikus erineb kui öö ja päev eestlaste omast.” Netšvolodovi maalide pikaks venitatud figuuride rohmakas stilisatsioon ning läbikumav lopsakus annab võimaluse sügavaks ja hingeliseks kujutatava tabamiseks samas kui ta teoste tonaalsuses leidub alati midagi müstilist ja muinasjutulikku.

Stanislav Netšvolodov (snd 1935) on pärit Ukrainast ning omandas 1959. aastal Kiievis arhitekti kutse. 1971. aastast elab Netšvolodov Eestis. Tema töid on lisaks Eestile eksponeeritud ka Venemaal, Poolas, Ungaris, Leedus jm ning need kuuluvad mitmete maailma suurmuuseumide kogudesse. 2002. aastal pälvis Netšvolodov Anton Starkopfi preemia. Käesolev on kunstniku viies isikunäitus Tartu Kunstimajas.

Nechvolodov’s exhibition is dedicated to women from different countries who have been depicted both in painting and in sculpture. Since the works are from four different decades, it can be said that the current selection represents a thematic retrospective.

Art historian Krista Piirimäe has written: “The colours of the Ukrainian folk art and magnificent baroque churches have influenced an artist living in Tartu to such an extent that his dynamism, expressiveness and flamboyant use of colour are like day and night compared to works by Estonians.” The rough stylisation of the elongate figures in Nechvolodov’s paintings and their voluptuous shimmer enable a deep and soulful approach to his models while the palette of his works always contains mystic and fairy tale qualities.

Stanislav Nechvolodov (1935) is an artist from Ukraine who obtained a degree in architecture from Kiev in 1959. Since 1971, he is living in Estonia. His works have also been exhibited in Russia, Poland, Ukraine, Lithuania and elsewhere and they belong to the collections of various significant museums worldwide. In 2002, Nechvolodov was awarded the Anton Starkopf sculpture prize. This is his fifth personal exhibition at the Tartu Art House.

Barbara Klemm „Müüri langemine. 10.11.1989. Berliin” / “Fall of the Wall. 10.11.1989. Berlin”

Saksa Välissidemete Instituudi (ifa) koostatud saksa fotoajakirjandusele pühendatud näitus toob Tartusse fotoajaloo tippautorid Erich Salomoni ja Barbara Klemmi. Pildiajakirjanduslik fotograafia peegeldab paremini kui ükski teine meedium ajaloolise situatsiooni eripära.

Ehkki Salomoni ja Klemmi elutöid lahutab viiskümmend aastat, järgivad nad siiski samu eesmärke. Mõlemad dokumenteerivad omal moel seda, mis köitis nende tähelepanu. Nad näitavad maailma olemust ja jäävad avatuks ümbritsevale reaalsusele. Kumbki neist ei võta ise sündmustest osa ja ei tegele ka millegi paljastamisega, vaid peavad alasti meeles kujutatava väärikust.

Saksa Välissidemete Instituudi näitused põhinevad arusaamal, et igasuguse kultuuride vahelise dialoogi aluseks on vastastikune läbikäimine. Näituste eesmärgiks on riikidevahelise kunstivahetuse edendamine ning seekaudu Saksamaast võimalikult realistliku ja mitmekülgse pildi loomine. Pildiajakirjanduslik fotograafia peegeldab paremini kui ükski teine meedium ajalooliste situatsioonide eripärasid.

Näituse „Ajahüpe / Zeitsprung” avamisel neljapäeval, 4. mail kell 18 osalevad ifa peasekretär Ronald Grätz, Michael Biedowicz ajakirjast ZEITmagazin ja Saksa suursaadiku asetäitja Reinhard Wiemer.

Erich Salomon (1886–1944) oli saksa fotograaf, kes alustas pildistamisega alles 41 aasta vanusena. Ta töötas peamiselt ajalehele Berliner Illustrirte Zeitung ning oli tuntud oma varjatult tehtud poliitikute ja seltskonnategelaste fotode läbi. Muuhulgas pildistas ta salaja ka Kellogg-Briandi pakti allkirjastamist, ent tema fotode hulgas on ka üksikuid ühiskondlike reportaaže. Teise maailmasõja ajal keeldus Salomon ajakirja Life kutsest kolida Ameerikasse ning suri 7. juulil 1944 Auschwitzi koonduslaagris.

Barbara Klemm (snd 1939) töötas 45 aastat ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung. Tema tehtud fotod Saksa poliitikutest on nüüdseks saanud osaks sakslaste ühisest visuaalsest mälust. Ajakirjanikuna ei olnud ta kunagi pealetükkiv ning seetõttu on ta pääsenud ligi paljudele isikutele ja sündmustele nende tavalist igapäevaelu segamata. Valides pildistamiseks hetke enne või pärast sündmuse kulminatsiooni suudab Klemm vältida poliitika lavastuslikust.

Korraldajad: Tartu Saksa Kultuuri Instituut, Saksa Välissidemete Instituut (ifa)

Exhibition is organized by the German Institute for Foreign Cultural Relations (ifa) and is dedicated to photo journalism and German photographers Erich Salomon and Barbara Klemm. Photography that is used in illustrated magazines reflects the specifics of a historic situation better than any other medium.

Even though the works by Salomon and Klemm are separated by fifty years, they both follow the same aims. In their own characteristic ways they both document everything that catches their attention. They show the nature of the world and always remain open to their surrounding reality. Neither takes part in the events themselves and their aim is not to expose: they always remember how to mediate the dignity of their subject matter.

Exhibitions by the German Institute for Foreign Cultural Relations are based on the understanding that the dialogue between different cultures is founded on the principle of mutual comprehension. All their exhibitions want to promote cultural exchange between countries and offer a diverse image of Germany that is as real as possible.

Secreatary General of ifa Ronald Grätz, Michael Biedowicz from ZEITmagazin and deputy ambassador Reinhard Wiemer will participate at the opening of “Leap in Time/Zeitsprung” on Thursday, May 4 at 18.00.

Erich Salomon (1886–1944) was a German photographer who started taking pictures only when he was 41. He mainly worked for the newspaper Berliner Illustrirte Zeitung and was most famous for his covert photos of politicians and public figures. For example, he managed to secretly take photos of the signing of the Kellogg-Briand Pact. His oeuvre also contains some examples of social reporting. During the Second World War Solomon refused Life magazine’s invitation to move to the USA and perished in Auschwitz on July 7 1944.

Barbara Klemm (b 1939) worked for 45 years at the Frankfurter Allgemeine Zeitung. Her photos of German politicians have by now become part of the shared German visual memory. As a journalist she was never intrusive and therefore got access to different persons and events without disturbing their normal routines. By selecting the moments before or after the culmination of an event, Klemm manages to circumvent political stagemanagement.

Organizers: German Culture Institute, German Institute for Foreign Cultural Relations (ifa)     

Margus Meinart. Lemps. Lembit Saartsi portree. 2016. Õli, lõuend. 30×40

Murrangulisel 1988. aastal asutatud Konrad Mägi ateljee on loodud kuulsate Pariisi vaba-ateljeede eeskujul, kust on haridust saanud nii mõnigi eesti kunsti klassikasse kuuluv suurkuju. Vormiliselt üldisest haridussüsteemist eraldiseisvasse ateljeesse oli Indrek Hirvel võimalik juhendajateks kutsuda kaks Pallase traditsioone kandnud kunstnikku, kelle loomingu peamine osa oli olnud avalikkuse eest varjatud: esmalt Kaja Kärner (1920–1998) ja aasta hiljem Heldur Viires (snd 1927). Peaaegu iga aasta on toimunud ateljee õppetööd kajastav näitus ning praeguseks on lõpetajaid enam kui sada, kelledest paljud on ka edasise elu sidunud kunstiga.

Ateljee peamisteks tõekspidamisteks võib lugeda „värvikooli, värvikultuuri, koloiriiti kui isikupära vahetut väljendajat” ning deviisiks: „Selle asemel, et olla orjalikult moodne, eelistame olla väljakutsuvalt vanamoodsad!” Viires lisab: „Ateljeesse ei tulda mitte kunsti tegema, vaid tegemist õppima. Treenitakse nägemis-aparatuuri, saadakse nägijaks. Õieti tahaksime oma ateljeed nimetada nii: Õpetatud Maalimise Selts.”

Kuigi nii Kärner kui ka Viires olid suhteliselt karmikäelised õpetajad, nägid nad endas oma õpilaste kolleege, mistõttu on ka kõigi mälestused neist ülivõrdelised. Praegunegi näitus on endiste õpilaste hommage 90. juubelit tähistavale Viiresele ning on samas esimene ateljee näitus, mille on tema asemel koostanud ja kujundanud varasemad lõpetajad. Kokku osaleb ligi poolsada kunstniku, muuhulgas Alo Aarsalu, Evi Gailit, Peeter Krosmann, Artur Kuus, Margus Meinart, Katrin Moora, Martti Ruus, Andres Rõhu, Andres Sütevaka, Külli Trummal, Maris Tuuling, jpt.

Avalik ülesvõte

Tartu Kunstimaja vestluste sarja “Avalik ülesvõte” teine osa. Luuletaja Indrek Hirv vestleb maalikunstnik Heldur Viiresega, kellele oli pühendatud samal ajal suures ja väikeses saalis üleval olnud Konrad Mägi ateljee näitus. Lisaks Viires enda kunstnikutee algusele räägitakse ka maalistuudio kujunemisest. Ülesvõte toimus 26. aprillil 2017. aastal.

Meediakajastus

Krista Piirimäe. Ateljee elavdab Tartu kunsti. ERR.ee, 21.04.2017.

Kalle Mälberg. Värvipeen hommage Heldur Viiresele. Uued uudised, 14.05.2017.

Konrad Mägi Studio

Konrad Mägi Studio, established in the dramatic year of 1988, follows in the foosteps of the famous free-studio schools of Paris where many of the classical figures of Estonian art received their education. Since the Studio formally existed outside the general educational system, the first manager Indrek Hirv managed to invite two artists who shared the traditions of Pallas art school and who had mainly worked outside the establishment during the Soviet era to lead the school: first Kaja Kärner (1920–1998) and a year later Heldur Viires (b 1927). Almost every year an exhibition showcasing the students’ works has taken place and over a hundred people have graduated of whom many have associated their lives with art.

The main beliefs of the Studio are “school of colour, culture of colour and colouring as the most immediate exponent of personality”. Their moto states: “Instead of being slavishly modern, we prefer to be defiantly old-fashioned!” Heldur Viires adds: “People do not come to the Studio to make art, but to learn how to make art. We train the apparature of seeing, we make people seers. Truthfully, we would like to call our Studio the Society of Learned Painting.”

Although both Kärner and Viires were relatively strict teachers, they always saw themselves as colleagues of their students. Therefore it is understandable why all the memories are full of superlatives. The present exhibition is an hommage of the former students to Viires who is celebrating his 90th anniversary. It is also the first exhibition of the Studio that has been compiled and designed by the graduates instead of the master himself. Among the more than fifty participants are Alo Aarsalu, Evi Gailit, Peeter Krosmann, Artur Kuus, Margus Meinart, Katrin Moora, Martti Ruus, Andres Rõhu, Andres Sütevaka, Külli Trummal and Maris Tuuling.

Tunnustatud kujundusgraafik Aarne Mesikäpp on kujundanud autorile eneselegi teadmata hulga raamatuid ja plakateid ning on võrdväärselt legendaarne ka Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI, nüüd kunstiakadeemia) graafikaõppejõuna. Kuigi Mesikäpp tegutseb Eesti kunstiväljal juba 1960ndate teisest poolest, on „Kuradi karm kunstinäitus“ tehniliselt võttes kunstniku esimene galeriiväljapanekuks loodud sari.

Näitusel on väljas paari viimase aasta teosed, mida autor ise nimetab karikatuurideks. Küll huumorivõtmes, käsitleb ta korduvatest kujunditest moodustatud graafilistes lehtedes tõsiseid ja üliaktuaalseid teemasid, pelgamata sealjuures klišeedena mõjuvaid vastandusi ja kõrvutusi. Kunstnik on enda tarvis avastanud kunstiakadeemia graafikaosakonna rikkalikus arhiivis peitunud 1920. aastate Riigi Kunsttööstuskooli ja Günther Reindorffi ajast pärinevad trükitüübid ja tüpograafilised äärised, mistõtu on kõik “Kuradi karmi kunstinäituse” tööd tüpograafika tehnikas.

Aarne Mesikäpp (snd 1939) kasvas üles Raplamaal Adila külas. Õppis aastatel 1955–1960 Tartu Kunstikoolis teatridekoraatoriks ning 1960–1966 ERKI graafikakateedris. Töötas alates 1967. aastast viimases õppejõuna ning on 2005. aastast EKA graafikaosakonna kõrgtrükimeister. Kujundanud ja illustreerinud suurel hulgal raamatuid, plakateid ja tarbegraafikat ning osalenud arvukatel näitustel.

Celebrated graphic artist Aarne Mesikäpp has designed so many books and posters that even he himself doesn’t know their number. He is equally legendary as the graphics teacher of the Estonian State Art Institute (present day Estonian Academy of Arts, EAA). Although he has participated in Estonian art life from the second half of the 1960s, “Damn Tough Art Exhibition” is technically the first series that Mesikäpp has made for display in the gallery space.

The exhibition contains works from the last years that the author himself calls caricatures. They are made with humorous intentions, but repetitive graphical elements are used to talk about serious and topical themes and the artist does not shy away from contrasts and juxtapositions that might seem cliché-like. Mesikäpp has discovered the typefaces and typographical frames from the 1920s State Industrial Art School and from the time of Günther Reindorff that have been stored in the rich archives of EAA. Therefore all the works at the “Damn Tough Art Exhibition” are made with typographical techniques.

Aarne Mesikäpp (b 1939) was raised in the village of Adila in Raplamaa County. In 1955–1960, he studied theatre decoration at Tartu Art School and in 1960–1966 at the graphic arts department of the Estonian State Art Institute. From 1967, he worked at the same department as a teacher and from 2005 as a master printer of EAA. He has designed and illustrated countless books, posters and graphical materials and has participated in numerous exhibitions.

Suureformaadilise ekspressiivse bad painting‘uga tegelevat kunstnikepaari huvitab eelkõige see, mis nende teostesse tuleb iseenesest ja ilma enesetsensuurita, sest maal erinevalt kõnest võimaldab ausalt ennast väljendada ja maailma näha. Samas ei saa nõnda ka midagi varjata ning valitud väljendusviis on lihtsalt soovitud teemade ja emotsioonide edasiandmiseks kõige sobivam. Teosed räägivad omal salamisi viisil elu tsüklilisusest nii suuremal kui ka väiksemal skaalal ning neist on igal vaatajal võimalik ära tunda midagi enda oma.

Kunstnikud is ütlevad: “See näitus on meie enda maailmavaade. Maalid räägivad eluringlusest, kordumisest, asjade tagasi tulemisest, mitte lihtsalt elust ja surmast. Asjad tulevad tagasi senikaua, kuni sa need ära õpid.

Maalide mõte on maalimises. Meid huvitab maalide puhul pigem see, mis neisse tuleb alateadlikult. Ajapikku hakkad nägema seda osa, mida sa ei olegi soovinud sinna panna. See on kontrollimatu. Kujund kui selline pole automaatne, kuid värvide valik ja kõik kaasnev tuleneb iseenesest ja on tunnetuslik.

Maalimine toimub intensiivselt, iga seanss on plahvatus, kuid mingil hetkel tuleb töö seisma panna. Midagi on puudu või midagi on üle või lugu pole veel endale kohale jõudnud, tuleb kuni selgumiseni kõrvale panna. Kuid mõnikord ei saagi enne peatuda, kui maal on valmis. Asi on peas kinni ja tuleb lihtsalt ära lahendada. Mõnikord eelneb ühele õigele maalile kümme katsetust.

Sooviksime bad painting‘us olla eriti bad. See näib olevat ülim vabadus. Samas on see lihtsalt võte: ühte pidi soov kiirelt asi endast välja saada ilma tehnikat mõtestamata, teisalt on see valitud stiil, mis teemale kõige paremini sobib.

Antud näitusel meeldiks meile kõige rohkem see, kui mõni vaataja tunneks meie teostes ära iseenda.”

Grisli Soppe-Kahar (snd 1990) on pälvinud bakalaureuse ja magistri diplomi maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemiast. Ta on osalenud grupinäitusetel nii Tallinnas, Pärnus kui Tartus. 2015 eksponeeriti ta töid Young Painter Prize’i näitusel Vilniuses. Esimene isiknäitus oli 2015, aastal Draakoni galeriis.

Danel Kahar (snd 1990) lõpetas 2016. aastal Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal. Tema esimest isikunäitust võis näha käesoleva aasta talvel Draakoni galeriis.

Meediakajastus

Joanna Hoffmann. Aus ja võimas kolemaal. Sirp, 31.03.2017.

Danel Kahar ja Grisli Soppe-Kahar “Black Moomins and Planet Earth. Flowers for the Living”

The artist couple working in large format expressive bad painting is first and foremost interest in what enters their works on its own and with no self-censorship. Painting, unlike spoken word, allows honest self-expression and ways of seeing the world. At the same time, nothing can be hidden and the selected method of expression is only used to convey the desired topics and emotions in the best possible manner. The works use their own surreptitious language to speak about the circular pattern of life both on the larger and on the smaller scale. Every viewer can recognize something that is familiar to them.

Grisli Soppe-Kahar (b 1990) has a bachelor’s and master’s degrees in painting from the Estonian Academy of Arts. She has participated in group exhibitions in Tallinn, Pärnu and Tartu. Her works were on display at the Young Painter Prize exhibition in Vilnius. Her first personal exhibition was in 2015 in Draakoni gallery in Tallinn.

Danel Kahar (b 1990) graduate with a bachelor’s degree in painting from the Estonian Academy of Arts in 2016. His first personal exhibition took place this winter in Draakoni gallery in Tallinn.