Järelkujutis on optiline illusioon, mis jätkub pärast tõelise kujutise kadumist. Foto on materialiseerunud järelkujutis, mis salvestab inimesed ja paigad, olukorrad, mida enam ei ole.
Näitus „Järelkujutis“ ühendab endas kaht teostusprintsiipi, mida olen kasutanud oma viimaste aastate töödes. Fotode põhjal loodud klaastahvlite abil saan salvestada ning muuta maastikke, neidki, mida täna enam mingil põhjusel pole.
Suurte katastroofide visuaalselt võimas vaatepilt on aga tugevalt mõjutanud mu kolmemõõtmelisi klaasobjekte, millest loodav installatsioon ruumis tahab vaatajas esile kutsuda ohutunnet, juhtida tähelepanu ümbritseva maailma haprusele ja ajutisusele, paratamatusele ning olnu pöördumatusele, olgu selle põhjuseks inimlikud vead või meie illusioonid oma üleolekust loodusest.
Alguspunktiks kahele esitatavale tööde seeriale on olnud tugevad mälestused käikudest Jaapanisse, neist esimene mõned kuud enne 2011. aasta märtsikuu hävitavat maavärinat. Fukushima katastroof tõi uuesti meelde 1986. aasta Tšernobõli hävingu, mille järelmõjud ei kao veel väga paljude inimpõlvede jooksul.
Samas esitan endale ka küsimuse, kas klaas kui teadaolevalt „ilus materjal“ on sobiv sügavate ja valusate teemade käsitlemisel? Kas välise ilu tagant tahabki vaataja enam otsida sügavamaid tähendusi ning lasta end suunata elu ja surma puudutavate probleemide juurde? Klaas on minu jaoks olnud väljendusvahendiks, mille sisemine pinge ja kapriisne iseloom on võimaldanud luua kaost ja seda uuesti omatahtsi raamidesse suruda.
—
“An afterimage or ghost image or image burn-in is an optical illusion that refers to an image continuing to appear in one’s vision after the exposure to the original image has ceased” Wikipedia
Any photograph is a materialized afterimage to be seen and recognized long after the people or places in the photographs have ceased to be.
My three-dimensional glass objects have been inspired by the powerful visual image of great catastrophies. I wish to awaken a certain sense of danger, to point out the fragility and temporality of the world around us, the inevitable point of no return, may the reason for that be human errors or the illusion of our superiority upon nature.
Most of the works here have been influenced by my two voyages to Japan, the first of which took place a few months before the devastating earthquake in March 2011. The catastrophy of Fukushima brought back to our minds the nuclear accident at the Chernobyl powerstation in 1986 the aftermath of which will not disappear for generations to come.
I also pose the question whether glass as a reputedly „beautiful“ material is befitting for contemplation of deeply hurting issues. Will the spectator look for the deeper meanings behind the visually attractive transparency or colourfulness of glass? For me glass has been the main means of expression, its inner stress and capricious character have enabled me to create chaos which I have then attempted to push into certain frames and forms.
