Alates laupäevast, 26. septembrist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud Maris Paali isikunäitus „Iiveldus”. Tegemist on esimese Hotell Pallase maalikunsti stipendiumi võitnud projektiga.
Soovides kaasa aidata maalikunsti arengule ning üliõpilaste loomingulisele tegevusele asutasid SA Tartu Kultuurkapital, Hotell Pallas OÜ ja Kõrgem Kunstikool Pallas koostöös Tartu Kunstnike Liiduga Hotell Pallase nimelise maalikunsti stipendiumi. Stipendium määratakse kutsutud konkursi korras Pallase maaliosakonna ühele üliõpilasele või maksimaalselt kolmeliikmelisele grupile. Lisaks näituseajale Tartu Kunstimajas sai võitja ka 1000 euro suuruse rahalise stipendiumi.
Maris Paali „Iiveldus” valiti kevadel välja konkursile laekunud üheksa projekti hulgast. Näitus koosneb maalidest ja interaktiivsest installatsioonist. Galeriis vastandatakse segatehnikas pastelsed, magusatoonilised teosed ebameeldivate visuaalidega nii maalides kui installatsioonis.
Kunstnik lisab: „Hiljuti on inimpuudutuse tähendus muutunud järsku millekski eemaletõukavaks. Otsekontakt teise inimesega on nüüd ohtlik ja räpane. Keskendun iiveldustundele kui inimese loomulikule füüsilisele reaktsioonile nähes midagi ebameeldivat või vastupidi, kogedes midagi ülemäära imalmagusat.”
From Saturday, 26 September Maris Paal’s solo exhibition “Nausea” can be visited in the small gallery of the Tartu Art House as the first project to win the Hotel Pallas painting scholarship.
The Cultural Endowment of Tartu, Hotel Pallas OÜ and Pallas University of Applied Sciences in co-operation with the Tartu Artists’ Union founded the Hotel Pallas painting scholarship in order to assist the development of painting and the creative output of the students. The scholarship is awarded to a student or a group of students (maximum three people) from the Painting Department of the Pallas University of Applied Sciences. In addition to the exhibition in the Tartu Art House, the winner also received a 1000 euro prize.
Maris Paal’s “Nausea” was selected in spring from a list of eight projects. The exhibition consists of paintings and an interactive installation. In the gallery, sweetly pastel-toned mixed media works are set in contrast to unpleasant visuals of the paintings and the installation.
The artist adds: “The meaning of human touch has recently become something repulsive. Direct contact with another person is now dangerous and dirty. I focus on nausea as a natural physical reaction when faced with something unpleasant or, vice versa, with something exceedingly sweet.”
Rubriigid:Määratlemata|Maris Paal “Iiveldus” / Väike saal / 26.09.–18.10.2020 kommenteerimine on välja lülitatud
Alates laupäevast, 26. septembrist on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud Mihkel Maripuu ja Laivi teine ühisnäitus „Tuleviku ootamatu ilmumine”.
Näituse eesmärgiks on inimolemuse ja inimkonna võimaluste poeetiline lahkamine seistes silmitsi määramatu tulevikuga. Aluseks on fiktiivne, ent reaalsust peegeldav situatsioon, mis sunnib tasahilju eemalduma senistest väärtustest ja märkamatult uusi norme aktsepteerima. Süsteemis tekkinud ebakõla, ootamatu „error” või nihe on muutnud maailma tasakaalu nii füüsiliselt kui mentaalselt. Tagajärjeks on tavapärase, iseenesest mõistetava kokkuvarisemine. Ilmneb, et antropotseenile iseloomulik inimese ülemvõim on tasakaalunihke tagajärjel ootamatult kergesti kõigutatav.
Sundolukord on kasvulava loomaks kujuteldamatuid situatsioone ja enneolematuid kombinatsioone. Varem teadvustamata võimalused saavad uueks reaalsuseks. Looduse kujutlusvõime pulbitseb ja valdab suutmatus uusi sensatsioone üheselt mõistetavalt kommunikeerida. Unistused, hirmud ja reaalsus kohtuvad. Uues keskkonnas saavad vastupanu ja vastupidavus uue iseloomu. Ökosüsteemi ülesehitus muutub, hierarhiad kujunevad ümber, sümbiondid ja parasiidid vahetavad rolle. Uued alged juurduvad. Paradiislik idee võrdsusest on hukutav utoopia.
Näitus on argise reaalsusega dialoogi astuv fiktsioon, tulevikku tunnetav poeetiline ja esteetiline jutustus. Lähenemine on spekulatiivne, mitmeti interpreteeritav ja määratlemata, lahtise lõpptulemusega.
Mihkel Maripuu (snd 1987) loomingut iseloomustab multidistsiplinaarne, eri meediume kaasav praktika, milles sisaldub lisaks visuaalsele ka füüsiline ja heliline platvorm. Uurimusalusteks teemadeks on post-interneti olemus kaasaegses kunstis, neo-materjalism ja muud subkultuurilised ilmingud ning digitaalajastu omapärad, mis on mõjutanud kaasaegse visuaalkeele kujunemist. Lahates tehnoloogia ja orgaanika vahelisi erisusi ning nende potensiaalsete ühisalade kattuvuslikke printsiipe. Mihkel Maripuu on lõpetanud Tartu Ülikooli maaliosakonna (BA) ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide maalikunsti osakonna (MA).
Laivi (snd 1988) on kunstnik, kes väljendab end mitmesuguste moekäsitluste kaudu. Tema loomingut iseloomustab materjalipõhine ning eksperimenteeriv lähenemine tekstiilidele ja rõivastele. Laivi analüüsib riietumisviise laiemalt nii visuaal-esteetilisel, funktsionaalsel kui ka ekspressiivsel tasandil. Moeharidusega kunstniku teoste läbivateks teemadeks on iha, igatsus, kordus ja sõltuvus. Laivi on lõpetanud moedisaini eriala Eesti Kunstiakadeemias (BA) ja Aalto Ülikoolis Helsingis (MA). Ta on end täiendanud Londonis, Kopenhaagenis ja Barcelonas. 2016. aastal oli tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital, selle graafiline disainer on Henri Kutsar.
From Saturday, 26 September Mihkel Maripuu and Laivi’s second joint exhibition “The Unexpected Presence of the Future” can be visited in the monumental gallery of the Tartu Art House.
The aim of the exhibition is the poetic analysis of the human nature and the possibilities of humanity while facing an indefinite future. It is based on a fictitious situation mirroring reality that forces us to gradually withdraw from our existing values and imperceptible accept new norms. The dissonance in the system, an unexpected error or a dislocation has changed the balance of the world both physically and mentally. This has resulted in the collapse of the usual self-evident status quo. It appears, that the dominance of humans that is characteristic of the Anthropocene is surprisingly easy to upset as a result of this offset in balance.
The unwelcome circumstances have been the basis of inconceivable situations and unprecedented combinations. Previously unheard of possibilities become the new reality. The imagination of nature is boiling over and we are overcome by our incapability to unambiguously communicate the new sensations. Dreams, fears and realities intersect. Resistance and endurance are transformed in the new environment. The structure of the ecosystem changes, the hierarchies are reshaped, symbionts and parasites exchange their roles. New beginnings are taking root. The paradisical idea of equality is a fatal utopia.
The exhibition is a fiction that starts a dialogue with the everyday reality, a poetic and aesthetic narrative that senses the future. The approach is speculative, with multiple interpretations, no clear definitions and an open ending.
Mihkel Maripuu’s (b 1987) oeuvre is characterised by a multidisciplinary practice involving various media and containing a physical and aural platform besides the visual one. He works with the nature of post-internet in contemporary art, neo-materialism and other subcultural phenomena and unique qualities of the digital era that have influenced the development of the contemporary visual language. He dissects the distinct attributes of technology and organics and the principles of their shared existence. Mihkel Maripuu has graduated from the Painting Department of the University of Tartu (BA) and the Painting Department of the Faculty of Fine Arts of the Estonian Academy of Arts (MA).
Laivi (b 1988) is an artist who expresses herself through various treatments of fashion. Her oeuvre is characterised by a material-based and experimental approach to textiles and clothing. Laivi analysis ways of dressing in general through visual-aesthetic, functional and expressive levels. The central themes of her works are lust, yearning, repetition and addiction. Laivi has graduated from the Fashion Design Departments of the Estonian Academy of Arts (BA) and the Aalto University in Helsinki (MA). She has supplemented her studies in London, Copenhagen and Barcelona. In 2016, she had a solo exhibition in the Tartu Art Museum.
The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia, its graphic design is by Henri Kutsar.
Rubriigid:Määratlemata|Mihkel Maripuu ja Laivi „Tuleviku ootamatu ilmumine” / Monumentaalgalerii / 26.09.–18.10.2020 kommenteerimine on välja lülitatud
Enn Põldroos Tartu Kunstimajas 2016. Foto: Jaak Kikas
21. V 1933 – 5. IX 2025
Nekroloogi asemel. Kiri Enn Põldroosile. Isiklikult
Ma tean, et ma peaksin seda teksti siin kirjutama Eesti Kultuuriministeeriumi, Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Maalikunstnike Liidu, Tartu Kunstnike Liidu, Eesti Kirjanike Liidu ja ma veel ei teagi kelle kõigi tähtsate institutsioonide nimel. Igatahes kuidagi ametlikult ja viisakalt. Aga ma ei taha nii kirjutada, ma kirjutan ainult Sulle, isiklikult.
Ma tean kui tähtis oli Sulle see meie ühine ponnistus – suur isikunäitus Kumus— ja kui palju tuska valmistas asjaolu, et see ühel või teisel põhjusel mitu korda edasi lükkus. Lõpuks kõik laabus, näitus toimus, seda külastas eesti kunstniku isiknäituse rekordit markeerivad ca 40 000 külastajat. Palju tähtsam on aga, et Sa ise ka selle näituse ikka lõpeks ära nägid. Ja minu suureks kergenduseks sellega ka rahule jäid.
Sinu professionaalne loometee algas 1952. aastal Kunstiinstituuti astumisega ning veel juuli keskel sain ma Sinult teateid ja saatsid mulle valiku oma uusimaid pilte. 73 aastat! Täpselt nii kaua vältas Sinu aktiivne loometegevus. Vähestel on midagi vastu panna. Väärikalt elatud pikk elu, täis rohkeid seiku, seiklusi ja loomingulisi pöördeid. Kui Sa 1933. aastal sündisid Eesti Vabariiki ja nuusutasid täiesti teadlikult selle õhku, siis ülikooli läksid veel viimast aastat hingitseva Stalini ajal, olles elanud üle II maailmasõja Jaroslavlis Nõukogude tagalas. Nagu Sa meie näituse kataloogis avaldatud vestluses ütled, siis Sa esindad viimast põlvkonda, kelle jaoks II MS on vahetult kogetud reaalsus, mitte kooliõpikutest loetud abstraktsioon.
Ülikooli ajal ja ka peale seda sai Sinust erinevate põlvkondade ühendaja, sidusid kokku vähesed sõjaeelsed kunstnikud (Sagrits, Terri), sõja järel küüditatud viimased pallaslased (Sooster, Rode jt) ja oma põlvkonna (Subbi, Maran, Sarapuu jpt). Koos Olav Maraniga tegite viiekümnendate lõpus ja kuuekümnendate alguses noortenäituseid ja rajasite teed järgmistele – ANKi ja SOUPi põlvkonnale. Ja Sa kirjutasid; kirjutasid Viiraltist ja kirjutasid oma põlvkonna katsetustest, läbi toona vajaliku retoorilise udu ütlesid asju, mida oli vaja öelda. Harisite ennast ise edasi, lugesite, käiste koos ja maalisite, sageli Sinu ateljees.
Oled nimetanud ennast ENSV kunstielu halliks kardinaliks. Vanematelt päritud lavalist sarmi kasutasid Sa kunstielu edendamiseks ja kolleegide aitamiseks, nii Moskva kui ka kohalike ametnike ära rääkimiseks. 1967-1971 olid Kunstnike Liidu sekretär, aga hiljem Eesti esindaja Nõukogude Liidu Kunstnike Liidu juures. Oskasid musta valgeks ja valget kirjuks rääkida.
Sinu enda sõnul saabus Sinu loominguline kõrgehetk kuuekümnendate lõpus – ütlesid, et just siis, kümme aastat pärast ERKI lõpetamist, leidsid sa enda kunstnikuna üles ja et see oli parim … Sina, mis kunagi olnud. See 67. ja 68. ja 69. aasta Põldroos, kes toona maalis „Tantsuõhtu“, „Portree“ ja „Õhtusöömaja“, oli eksistentsiaalne, tume, melanhoolne ja mänguline. Too, kes sai aru, et kunstis huvitab teda inimene. Tegelikult tuli pärast seda veel mitmeid olulisi „Põldroose“ – seitsmekümnendate suurte kompositsioonide Põldroos („Hüpe“, Puhkepäev“, „Pidu“), 1980. aastate värviplahvatuse Põldroos, 1990. aastate groteskne Põldroos, nullindate digitaalne Põldroos jne. Teismendatel hakkasid ka teksti oma piltidel kasutama — ka kaheksakümne aastaselt otsisid kunstis midagi uut. Sa ei tahtnud kunagi iseenda vangi jääda, alati katsusid kinnijäämiseeest ära libiseda, mõnele uuele ja seni käimata rajale astuda.
Monumentaalkunsti tegid nii kaua kui jaksasid, alates 1960. aastate Mustamäe koolide pannodest ning lõpetades Mustla raamatukogu akendega 2011. aastal. Linnahalli gobelään-eesriie „Inimese elu“ võiks nüüd olla monument Sinu enda monumentaalsele elule.
1985. aastal hakkasid Kunstnike Liidu presidendiks, sattusid korraldama Loomeliitude pleenumit aastal 1987 ja sealt edasi leidsid ennast kõigi tormiliste Laulva Revolutsiooni sündmuste keerises. Rahvarinde asutajana ja Ülemnõukogu saadikuna kuulud 20. augusti klubisse, mis on nüüd jälle ühe liikme võrra vaesem. Rahvarinde asutamiskoosolekul pead Sina ja peavad ka kõik teised kõnet „Inimese elu“ taustal. Aga ka poliitikasse ei tahtnud sa kinni jääda, ütlesid sellestki kindlameelselt lahti ja ei kandideerinud Riigikokku. Kuuldavasti oleks sinust võinud ehk ka president saada. Sellest seigast kirjutada sa oma mälestuste raamatus „Mees narrimütsiga“, mis ilmus 2001. aastal ning korraga avastad, et sa tahad kirjutada romaane. Võidad isegi romaanivõistlusel auhinna oma „Joonik kiviga“ 2003. aastal, astud Kirjanike Liitu. Veel asutad abikaasa Ritaga Viljandis oma majamuuseumi.
Ma tean kui raskelt Sulle mõjus oma vanusele alla jäämine, see, et sa ei saanud enam töötada nii nagu varem, et Sa olid sunnitud maalimisega lõpparve tegema juba eelmise kümnendi lõpus. Aga kunstnikku sinus see peatada ei suutnud. Oma viimaste piltide saateks kirjutasid mulle juulis:
“Olin peatanud piltide tegemise. Kaua siis ikka võib! Küll pole ma aga suutnud loobuda selle maailma vaatlemisest ja mõtisklustest selle üle ja nii ongi korjunud mõtteid, et midagi oleks võinud ka kunstis teha teisiiti. Kuid ikkagi – pooleldi ehk vastu tahtmist hakkasin taas proovima. Peagi märkasin, et minu maalimine on muutunud üksjagu robustsemaks. See mulle meeldis. Räämas servadega argielus leidub paratamatult mingi annus valu, mis suudab panna värvid hõõguma. Paistab, et mul pole midagi selle vastu, et räsida seda, mida olen seni pidanud aktsepteeritavaks. Elu ja valu – eks need kuulu kokku. Kuid kummalisel kombel olen hakanud tajuma selles ka midagi ülevat.”
Ka siin oma elu viimastes piltides otsisid ja leidsid Sa midagi uut, mõtestasid ümber, jõudsid milleski arusaamisele. Ma loodan, et Sa ei pahanda, ma panen selle teksti juurde nüüd ühe neist viimastest, mis Sa mulle läkitasid – „Läheb lahti“. Head teed sulgi minna, armas Enn ja aitäh, et olid!
Anders Härm
Rubriigid:Määratlemata|In memoriam Enn Põldroos kommenteerimine on välja lülitatud
(Scroll down for English)
Neljapäeval, 27. augustil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Liisi Eelmaa isikunäitus „Loon, mida mõtlen – ABRAKADABRA”.
Eelmaa on viimastel aastatel keskendunud maalikunsti spetsiifikat uurivate teoste loomisele, milles tegeleb aine, vormi, ruumi ja kujutluse omavahelisi seostega. „Loon, mida mõtlen – ABRAKADABRA” on jätk seeriale „Õrnalt õhus”.
Kunstnik lisab: „Üks kuulsamaid võlusõnu on „abrakadabra”. Arvatakse, et seda aramea keelest pärit sõna võib tõlkida „ma loon, kui räägin”. Mõtlemine on maagia, iga ese mis meid ümbritseb on saanud alguse mõtlemisest. Esemed meie ümber on kas funktsionaalsed või vähetarbelised. Abstraktne värvimass, aine, algus – ABRAKADABRA.”
Näituses on kasutatud Mihkel Tombergi helisid.
Liisi Eelmaa (snd 1982) on omandanud bakalaureuse kraadi Eesti Kunstiakadeemias (EKA) stenograafia erialal (2004) ja magistrikraadi EKA vabade kunstide teaduskonnas (2017). Näitustel esineb alates 2003. aastast ning alates 2005. aastast on ta töötanud vabakutselise kunstnikuna erinevate teatrite juures. Viimati osales ta näitusega Tartu Kunstimajas 2016. aastal (koos Minna Hinti ja Lilli-Krõõt Repnauga).
On Thursday, 27 August at 5 p.m. Liisi Eelmaa will open her solo exhibition “I Create What I Think – ABRACADABRA” in the large gallery of the Tartu Art House.
Eelmaa’s latest works have focused on researching the specific characteristics of paintings: the relationships between matter, form, space and images. The exhibition “I Create What I Think – ABRACADABRA” is a continuation of her earlier series “Gently in the Air”.
The artist adds: „One of the most famous magical formulas is „abracadabra”. It is thought that in Aramaic it can be translated as “I create as I speak”. Thinking is magical, every item that surrounds us has started from thinking. Objects around us are either functional or of little practical use. Abstract paint, substance, beginning – ABRACADABRA.”
The exhibition uses sounds by Mihkel Tomberg.
Liisi Eelmaa (b 1982) has a bachelor’s degree in scenography from the Estonian Academy of Arts (2004) and a master’s degree in fine arts also from EAA (2017). She has been participating in exhibitions since 2003 and since 2005 she has worked as a freelance artist for various theatres. Her last exhibition in the Tartu Art House was in 2016 (with Minna Hint and Lilli-Krõõt Repnau).
Rubriigid:Määratlemata|Liisi Eelmaa isikunäitus „Loon, mida mõtlen – ABRAKADABRA” / Suur saal / 27.08.–20.09.2020 kommenteerimine on välja lülitatud
Neljapäeval, 27. augustil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Johanna Mudisti isikunäitus „Floora ja fauna”.
Johanna Mudist jätkab seekordsete joonistustega oma väikese inimese seeriat, kus mäng teose enese pisikese formaadi ning kujutatud inimtegelas(t)e suurussuhetega uuris kirjandusklassikast tuntud väikese inimese müüti. Kui kirjanduses oli „väike inimene” väheldane eelkõige oma funktsioonilt (nt mõni ametnik tuimalt jahvatavas masinavärgis), siis Mudist vaatleb süsteemi tervikuna. Sedapuhku on mäng suurussuhetega laienenud inimestelt ka floorale ja faunale.
Olles sellise erisuse teinud, jaganud maailma taimseteks ja loomseteks elusolenditeks, loobub kunstnik peaaegu koheselt kõikvõimalikest jaotistest sootuks ning demonstreerib meile igasuguse mateeria metamorfoosset olemust. Kõik mõeldavad suurussuhted on ebakindlad ning järgnevused meelevaldsed. Pisikesi mustvalgeid postkaarte meenutavates joonistustes on olendid pidevas voolamises ja üleminekus, üksteisesse sisenedes või üksteisest väljudes. See on segadus, millist pole nähtud maailma loomisest saati.
Kunstnik lisab: „Igasugune vihje müütilisusele lubab aimata suuremat narratiivi, mingit pärimuslikku lugu, millest need pisikesed piisad on destilleerunud. Piltidel on nende väiksusele vaatamata lukuaugulik perspektiiv – neisse piiludes aimdub üks sootuks suurem ruum nende taga. Seda ruumi ei ole aga selgepiiriliselt välja joonistanud. Niisiis võib igaüks selle oma senisest elukogemusest, unistustest ja hirmudest lähtuvalt täita sobiva mööbliga.”
Johanna Mudist (snd 1991) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute (BA) 2014 ja Eesti Kunstiakadeemia (MA) 2017 maali osakonna. Ta on ennast erialaselt täiendanud õppides Soomes ja Poolas. Aastast 2018 on Johanna Mudist Eesti Maalikunstnike Liidu liige ja 2019 Eesti Kunstnike Liidu liige. Tema viimane näitus Tartus oli mullune „Ajarändur” Nooruse galeriis.
On Thursday, 27 August at 5 p.m. Johanna Mudist will open her solo exhibition “Flora and Fauna” in the small gallery of the Tartu Art House.
With these drawings, Johanna Mudist continues her little man’s series, where the play between the small format of her piece and the proportions of the human-character(s) depicted, looked at the myth of the little man known from the classics of literature. When used in literature, “little man” was little mostly in terms of its function (e.g. some clerk as a cog in the machine), Mudist, however, is observing the system as a whole. This time, the play with proportions has moved on from people also to flora and fauna.
Having drawn the distinction, dividing the world into living beings, plants and animals, the artist abandons it almost at once and demonstrates the metamorphic nature of all matter. All conceivable proportions are uncertain and sequences are arbitrary. In the small black and white, postcard-like drawings, the beings are constantly in flow and transition, entering or exiting each other. It is the kind of mess which has not been seen since the creation of the world.
Mudist adds: “Any hint of mythology allows us to intuit a bigger narrative, a folk story, from which these small drops were distilled. Despite their small size, the pictures have a keyhole-like perspective: peeking into them, a much bigger space can be sensed inside. This space, however, has not been clearly visualised. Thus, taking into account their life-experience, dreams and fears, everyone can fill it with suitable furniture.”
Johanna Mudist (b 1991) is an artist living and working in Tallinn. She graduated from the Painting Department of Pallas University of Applied Sciences (BA) in 2014 and the Estonian Academy of Arts (MA) in 2017, complementing her studies in Finland and Poland. Mudist has been a member of the Estonian Painters’ Association since 2017 and the member of the Estonian Artists’ Association since 2019. Her last solo exhibition in Tartu was the 2019 „Time Traveller” in Noorus Gallery.
Rubriigid:Määratlemata|Johanna Mudist „Floora ja fauna” / Väike saal / 27.08.–20.09.2020 kommenteerimine on välja lülitatud
Neljapäeval, 27. augustil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis tunnustatud Läti kunstniku Kristaps Epnersi isikunäitus „Meelespea”
1971. aastal astus paljulubav 33-aastane luuletaja Miervaldis Kalniņš ootamatult välja Riia Noorte Autorite Koondisest, võttis oma kitarri ja läks Siberisse umbes samma kohta, mis vaid veidi varem oli näinud paljude küüditatud lätlaste surma. Vaid üksikud sõbrad teadsid põhjust: Miervaldis oli kopeerinud Aleksander Solženitseni „Gulagi arhipelaagi” ja sattunud seetõttu KGB tähelepanu alla. Miervaldis juhtis üle kahekümne aasta Mongoolia lähedal Sajaanide mäestikus ehitustööliste brigaadi.
Kristaps Epners lisab: „Miervaldis oli minu isa, dokumentaalfilmi režissööri Ansis Epnersi sõber. Sorteerides kadunud isa arhiivi, avastasin ma kirjad, mida Miervaldis oli paljude aastate jooksul mu isale saatnud. Üks neist sisaldas ka kahte habrast Siberi lille: kollane metsik liilia mu isale ja sinine meelespea mulle. Sain oma lille kätte kolmkümmend kaheksa aastat hiljem.”
„Meelespea” on mõtlik multimeedia installatsioon, mis räägib sügavalt isikliku loo kahe inimese suhtest. Samas on see ka valusate Siberi mälestuste üldistus, mida jagavad nii lätlased kui eestlased. Teost esitleti 2018. aasta RIBOCA biennaalil Riias ning teist korda näidati seda Purvītise auhinna näitusel Läti Riiklikus Kunstimuuseumis 2019. aastal. Tartust liigub see grupinäituse „Diversity United” raames edasi Tretjakovi galeriisse Moskvas ja Flughafen Tempelhofi Berliinis.
Kristaps Epners (snd 1976) elab ja töötab Berliinis ja Riias. Ta on omandanud Läti Kunstiakadeemia magistrikraadi. Läti ja Eesti kõrval on tema töid näidatud ka Belgias, Horvaatias, Islandil, Itaalias, Leedus, Poolas, Taanis ja Venemaal. Kahel korral (2017, 2019) on Epners kandideerinud Läti kõige olulisemale Purvītise nimelisele kunstiauhinnale. Tegu on tema esimese isikunäitusega Eestis.
On Thursday, 27 August at 5 p.m. Latvian artist Kristaps Epners will open his solo exhibition “Forget Me Not” in the monumental gallery of the Tartu Art House.
In 1971, the promising 33-year-old poet Miervaldis Kalniņš suddenly left the Riga Young Writers’ Association, took his guitar and went to Siberia, to the same places that had not so long ago meant death to many deported Latvians. Only a few friends knew of his plans: Miervaldis had copied Aleksandr Solzhenitsyn’s “The Gulag Archipelago”, attracting the KGB’s attention. Miervaldis led a team of construction workers for more than twenty years in the Sayan Mountains near Mongolia.
Kristaps Epners adds: “Miervaldis was a friend of my father, documentary film director Ansis Epners. As I was sorting my late father’s archives, I stumbled on the letters that Miervaldis had sent to his friend over many years. One of them contained the addition of two fragile flowers from Siberia: a yellow wild lily for my father and a blue forget-me-not for me. I received this flower thirty-eight years later.”
“Forget Me Not” is a contemplative multimedia installation that tells a deeply personal story about the connection between two people. At the same time, however, it is also a generalisation of the painful memories of Siberia shared by both Latvians and Estonians. The work was first presented at the RIBOCA biennial in Riga in 2018 and was shown for the second time in the Purvītis prize exhibition in the Latvian National Museum of Art in 2019. From Tartu, the work will travel to Tretyakov Gallery in Moscow and Flughafen Tempelhof in Berlin as part of the group exhibition “Diversity United”.
Kristaps Epners (b 1976) lives and works in Berlin and in Riga. He has a master’s degree from the Art Academy of Latvia. Besides Latvia and Estonia, his works have been shown in Belgium, Croatia, Denmark, Iceland, Italy, Lithuania, Norway, Poland and Russia. On two occasions (2017, 2019), Epner’s has been nominated for the most prestigious art award in Latvia, the Purvītis prize. This is his first solo exhibition in Estonia.
Rubriigid:Määratlemata|Kristaps Epners „Meelespea” / Monumentaalgalerii / 27.08.–20.09.2020 kommenteerimine on välja lülitatud
(Scroll down for English)
